Indrek Mustimets sattus juhuse tahtel ning ilma igasuguse ettevalmistuseta Kuuba eraldatud lõunasaarele nimega Isla de la Juventud ehk Eesti keeles Nooruse saarele. Alles hiljaaegu kandis saar nime Isla de Pinos, pino tähendab Hispaania keeles kas mändi või pärapõrgut.
See käis kähku. Istusime kolmekesi Havanna vanalinna pisikeses kohvikus ja jõime hommikukohvi ning kohe-kohe pidime võtma takso, et sõita mõnda Havanna lähikuurorti, kuid plaaniks see jäigi. Küsisime kelnerilt justkui suusoojaks, kas ta teab, kas ja kui keeruline on sattuda Kuuba lõunasaarele Isla de la Juventud, ning mõni sekund hiljem seisiski meie kõrval Aleksander, kes teatas, et tema ongi see mees, kes meid sellele saarele juhatab ning meile õiged teeotsad kätte näitab. Mõelda vaid, Havannas on tuhandeid taksojuhte ja kohe leidub just see mees, kelle vend on juhtumisi selle kaugel asuva saare taksojuht ning pole parimat taksojuhti saarel kui tema perekond. See osutus hiljem ka tõeks.
Kui me oleksime veidi põhjalikumalt kodutööd teinud ja reisijuhte lugenud, oleksime märganud ka hoiatust, et saarele saamine ei olegi nii keeruline, kui just sealt ärasaamine. Seda sõna otseses mõttes, sest ärasõiduks peab end aegsasti piletisoovijate järjekorda lisama ja meie seda teinud ei olnud. Seepärast kujunes meie „korraks saart vaatama minemine“ paari päeva asemel nelja päeva pikkuseks. Ja kui ei oleks kujunenud, siis küllap poleks ka seda lugu.
Hoiatuseks ja rahustuseks: kuidas jõuda ja mida teada
Saarele pääseb kahel moel: kas merd mööda Kuuba lõunaranniku sadamalinna Batabano sadamast praamiga (Havannast 1,5 tundi lõunasse autosõitu) või siis lennates (üks suund ca 40 minutit, edasi-tagasi pilet maksab $130 CUC ehk konventeeritavat kohalikku raha ehk jämedalt umbes sama palju eurosid). Havannast saab praamipileti osta ette, soovitatavalt edasi-tagasi pileti (Havanna keskbussijaamas on vaja passi ja maksta ühe otsa eest $50 CUC).
Kui oled juba ühe taksojuhi endale külge saanud, siis temast sa Kuubal niisama ei vabane (püüdsime küll oma Havanna öömajast salaja välja hiilida, et võtta teine taksojuht parema autoga, aga ikka „jäime vahele“). Nii istusimegi järgmisel hommikul kolmekesi taksosse, et sõita Batabano sadamasse – kõik pidi käima minuti pealt ja hilinemine polnud lubatud. Batabano sadamas (mis meenutab üldjoontes väikseid Eesti sadamaterminale) olime me muidugi esimesed ning teised reisijad hakkasid sadamasse saabuma alles paar tundi hiljem (jõudsime sadamasse 9.20 ja laev pidi väljuma 9.30. Laevasõit pidi kõikide kirjade järgi kestma 2 tundi ja 45 minutit, kuid tõsiasi on see, et laev väljus 12.30 ja laevasõit ise kestis üle kolme tunni). Jõudsime koos paarisaja reisijaga oodata reisiterminali suletud ruumis kolm tundi laeva väljumist ning praamisõit ise kestis samuti kolm tundi.
Seega justkui üks raisatud reisipäev kaugel maal. Tagasisõidu praamipileti saime plaanitu asemel alles üleülejärgmisesse hommikusse, mis tähendas tegelikkuses, et ka tagasisõidupäev kulus praamiterminalile ja praamile, sest praamil liikumine ja veel vähem praamilaele minemine polnud lubatud. Kuuba ju. Paraku kestis tagasisõit kolme tunni asemel kuus tundi.
Saarelt Batabano sadamasse tagasi jõudnud, selgus kottpimedas õhtus, et kõigile soovijatele ei olegi Havannasse sõitmiseks bussikohta, kuid õnneks võeti meid bussi seisma. Tülpinud eestlased olid selle võimaluse üle väga õnnelikud ja kasutasid kottpimeduses pealinna poole püstisõitu Havanna Clubi rummi liikmeks saamisega.
Võimalik, et kui me oleksime teadnud saarele pääsemise ja tagasisaamise pikkust ja raskusi, oleksime võinud otsustada kümneid kordi ajasäästlikuma lennuki kasuks, kuid eks väike ootamatuste otsing sai meist tollel hetkel võitu.
Me ise ka ei tea, miks!
Nende asjadega on ikka nii, et satud kogemata midagi silmama ja teisel hetkel võib sellest silmamisest saada kogu seltskonna kinnisidee. Nii meilgi. Müstilise saare Isla de la Juventudi olemasolu ei lasknud meist lahti ja nii me selle välkkiirelt oma kavasse võtsimegi. Ilmselgelt sai otsustavaks reisijuhis olnud foto silmipimestavalt puhta ranna ja veega kohast nimega Crocodilo, mis hilisemal vaatlusel osutus siiski naabrusesse jääva Cayo Largo luksuslike kuurortide rannanäiteks.
Nooruse saar kannab seda nime alles vähest aega, enne seda oli saare ametlikuks nimeks Isla de Pinos – rohkete mändide järgi, mis sobisid ideaalselt mastide valmistamiseks ja laevade remondiks, ning mitteametlikult veel ka Isla de las Cotorra (papagoide järgi). Kui Kuubal peeti 1978. aastal maailma noorte ja tudengite festivali, nimetas Castro valitsus saare ümber Nooruse saareks, kaotades viimasedki jäljed saare mässumeelsest minevikust. Saareelanikud ise nimetavad ennast ja näiteks oma pesapallimeeskonda siiani pinero’deks. Kusjuures sõna pino tähendab hispaania keeles nii mändi kui ka väga kauget kohta, pärapõrgut.
Pärast revolutsiooni lahkusid põhjaameeriklased saarelt ning saare areng võttis uue pöörde, kui Kuuba haritava maa loomise poliitika tegi sellest riigi ühe peamise eksportpuuvilja kasvataja. 1966. aastal sai Isla de la Juventudist eksperimentaalpõllumajanduse keskus, kuhu saabus hulgaliselt tudengeid välitöödele ja õppima. 1976. aastal laiendas riik sellise tasuta hariduse andmist teiste sotsialistlike riikide tudengitele ning sinna tuli tuhandeid üliõpilasi sellistest maadest nagu Angola, Nicaragua ja Lõuna-Jeemen, kuni „eriperiood“ selle voo peatas. Võimalik, et saarekesel on Nõukogude Liidu ajal olnud „praktikal“ ja õppimas ka eestlasi, kuid kes seda nüüd teab. Võimalik, et me olime üleüldse esimesed eestlased, kes Nooruse saarele sattusid. Tegelikult arvan, et eestlaste jälgi võib sellel saarel ikka olla küll – pole ju see suletud saar, vaid puhtalt ettevõtmise asi sinna sattuda.
Viljapuuväljade ja pehmete randadega imelise Isla de la Juventudi (Kuubal tuntud kui La Isla) puhul ei ole üllatav, et see väidetavalt köitis Robert Louis Stevensoni kujutlusvõimet „Aarete saarena“. Kuigi Christoph Kolumbus avastas selle juhuslikult 1494. aastal, ei olnud Hispaania võimudel saare vastu kuni 19. sajandini erilist huvi ja areng kulges seal kiirustamata. Veel praegugi valitseb vaikses, hõredalt asustatud maapiirkonnas ja rahulikes asulates ärkamist ootava maa õhustik. Saare elanikkond on koondunud peamiselt põhja, kus asuvad paljud vaatamisväärsused ja saare pealinn Nueva Gerona.
Üle 100 km Kuuba peasaarest lõunas asubki vähekülastatud Isla de la Juventud, koosnedes enam kui 300 hajali paiknevast smaragdrohelisest saarekesest, mis moodustavad Canarreose arhipelaagi. Ulatudes saarepealinnast Nueva Geronast põhjas kuni Punta Francesi suurepärase sukeldumispiirkonnani 70 km edelas, on komakujuline Juventud jagatud sõjaväelise kontrollpunktiga kaheks, mille eesmärk on kontrollida juurdepääsu ökoloogiliselt haavatavatele aladele. Põhjapoolne ala on peamiselt põllumaa, mida iseloomustavad tsitrusteaiad ja mangosalud, piiratud juurdepääsuga lõunapoolne soomaa on aga tulvil metsikut veemaastikku ja loodust.
Kuigi saarel on ajatu unisuse atmosfäär, oli see kunagi tegelikult piraatide püsikoht, mida valitsesid kolme sajandi vältel prantsuse ja inglise mereröövlid ja seiklejad. Kas just pärapõrgu, kuid äralõigatuse ja kohati ka kellegi teise meelevallas olemise tunne tekkis sellel saarel küll.
Sisustasime oma kaks puhast saarepäeva väga suures rahus ja mõnus saare lõunaosas asuva hotelli Colony rüpes, mis on ühtlasi ka geograafilise punkti ja linnakese nimi. Soovisime küll pääseda saare lõunaosas paiknevale looduskaitsealale ja sealsetele randadele, kuid meid veendi, et sinna ei vii autod ega laevad ja kui selle looduskaitseala lähedusse sattudagi, siis ajab Kuuba piirivalve saabujad rahumeelselt tagasi.
Tegelikkuses saab Nooruse saare lõunaranniku tohutule looduskaitsealale minna küll. Sõjaväelise kontrollpunkti läbimiseks Cayo Piedral tuleb enne teeleasumist osta ühepäevane luba ja palgata ametlik giid. Ainuke võimalus selleks on Ecoturi kontor Nueva Geronas. Luba ja giid maksab $12 CUC inimese kohta. Kuna reis Nueva Geronast tuleb teha rendimaasturil (õõnsate teeaukude ja pikkade teekatteta lõikude tõttu on vaja neljarattaveolist autot), on mõistlik leida teisi inimesi, kellega kulusid jagada. Kui vajalikud dokumendid on olemas, ei tohiks kontrollpunktis piirivalvuritega mingeid raskusi tekkida.
Siguanea looduskaitseala kaitsev sõjaväeline piirivalve on seal ikkagi vaid selleks, et kaitsta ja piirata sellele alale pahatahtlike soovidega sattumist (diktatuuririigis vaevalt et keegi midagi sellist julgekski ja veel saareriigi saarekesel…). Karmid looduskaitseala reeglid kaitsevad aga soisel ja vesisel alal paiknevat rikkalikku ja unikaalset taimestikku, mis omakorda pakuvad varju sellistele loomadele ja lindudele nagu metsikud hirved, rohelised papagoid, merikilpkonnad ja Kuuba rahvuslinnud tocororo’d. Kõik see nimetatu on aga vaid köömes.
Olen nüüd isegi unistanud, et läheksin uuesti Nooruse saarele, aga siis juba kindlasti lennukiga ja teadmisega, et ette võtta mitmepäevane looduskaitsealal rändamine ja preemiaks kuldsetel liivadel puhkamine. Sukeldujatele on Nooruse saare ja Cayo Largo saarestik aga paradiis – kümned puutumatu rannajoonega piltilusad rannad ja kõik-hinnas-hotellid on siiamaani veel suhteliselt avastamata ja väherahvastatud. Olgugi, et Kariibi mere saared.
Linna moodi hotell ja hotelli moodi linn
Hotell Colony ja linnake El Colony on ühteaegu hotell ja linn. Linnake koosneb suurest madalast kahekorruselisest hotellist, mis asub uhkelt öelduna Kariibi mere kaisus. Hotell tervitas meid jaanuari alguses inimtühjusega – kui hotelli mahuks tipphooajal ligi pooltuhat puhkajat, siis meie sealolekul olime me selles kuurorthotellis ainsad külalised, kelle jaoks töötas nii hotelli vastuvõtt, restoran, baar kui ka muu hotelli teenijaskond. Meri ukse all ja hemingwaylikest kalamehejuttudest välja astunud kalamehed, kes väikeste vahedega restoranile ja puhkajatele (meile siis) kala pakkusid, olid ainsad liikujad sellel romantilisel äärealal. Meie aeg mööduski inimtühjas liivarannas koos merisiilikeste ja merikarpidega, lendkalade, nahkhiirte ja palmidelt mahakukkuvate kookosviljadega ning toretseva päikese ja ööpimeduses palmipuude alla saabunud jaaniussikestega. Viimased olid justkui need päris „omad“.
Niivõrd omadena võttis meid ka hotellipersonal, sest olime ju hotell-linna sattunud täiesti etteteatamatult ja niivõrd eksootilisest riigist kui Eestist.
Meie teiseks peatuspaigaks Nooruse saarel oli pealinn Nueva Gerona. See igavuses ja arhitektuurilises madalseisus ja unenäolisuses viibiv sadamalinn pakub reisilistele nii öömaja, meelelahutust, pangateenust kui ka elementaarseid sisseostuvõimalusi. Sattusin isegi ühe väikese raamatupoe peale, mille uksed olid veel ka hilisõhtul avatud. Peamiselt kasutataksegi pealinna teenuseid transiidireisijatena, et siis päevi väljasõitudeks kasutada ja pimedaks ajaks magama sättida. Linna mõningad restoranid ja kõrtsid on mõnusa toiduvaliku ja atmosfääriga. Peremajutus (casa), kus me kolmekesi viibisime, pakkus aga restoranidele võrdväärseid kohalikke toidupalasid.
Pealinn Nueva Gerona asub Sierra de las Casa tuulealusel küljel Rio de las Casa kaldal. 1819. aasta rahvaloenduse andmetel oli sealne elanikkond pisut alla 200 ning linn koosnes „neljast guano-onnist ja samast materjalist kirikust“. Tänapäeval on elanikke muidugi rohkem, kuid millega nad kõik tegelevad, on suur küsimärk, sest kurb tõsiasi on, et põllumajandus kiratseb kuubalaste põldudel nii siin kui ka seal. Ebakuubalik on saare pealinnas seegi, et sind ei tülita igasugused almustepalujad ega šarlatanid.
Musta liivaga rand ja müstiline vanglamonstrum
Nooruse saarele sattudes oli meie esimene soov leida kas või hetkeks rand, kus end veidi värskendada. Taksojuhi skeptilisusest hoolimata valisime esimeseks veesilmaks Bibijagua ranna, mille omapäraks pidi olema must rannaliiv. Tegelikult annab sellele rannaliivale musta tooni liivas olev marmorsete ning olgugi et iseenesest on liiv ja rand puhas, ei andnud see rand just seda mõõtu välja, mida klantsfotod Kuuba randadest pakuvad. Kui ei teadnuks, et oleme kaugel Kariibi saarel, võinuks sügavast unest ärgates pakkuda end olevat kasvõi Uulu rannas (selle kinnituseks oli ei tea kust välja ilmunud veisekari, kellele me olime ilmselgelt tülikad ootamatud tegelased).
Rannast lahkudes jäi meile silma suur monstrumehitis ja ühtäkki leidsime end ühe Kuuba olulisima vaatamisväärsuse jalamilt ehk siis Modelo vangla alalt. Kui Kuuba 1898. aastal Hispaania võimu alt iseseisvus, võimaldas elanikkonna vähesus Põhja-Ameerika ärimeestel jõuliselt kanda kinnitada ja takistamatult oma ettevõtmisi arendama hakata. 1920. aastateks oli juba loodud USA-st pärit rahastusega pankade ja hotellide taristu ning isegi vangla – seesama tohutu Modelo vangla, millesarnast võib kohata Ühendriikides Illinoisis Joliet’ vangla näol. Kuuba revolutsiooni ajaks oli saarest saanud põhjaameeriklaste populaarne puhkusekoht ning tohutu suur vangla peitis end mäenõlvade ja puudesalude varju.
Tänapäeval ehk siis juba enam kui 30 aastat on endisest vanglast saanud muuseum ja seda diktaator Gerardo Machado tellimusel 1926. aastal saarele ehitatud vanglat teataksegi Museo Presidio Modelo („näidisvangla“) nimega. Valmimise hetkel peeti seda tõhusa projekteerimise ideaalnäiteks, sest kuni 6000 vangi oli võimalik kontrollida minimaalse töötajaskonnaga, kuid peagi sai vangla kurikuulsaks enneolematu korruptsiooni ja jõhkruse poolest. Viimane kinnipeetav lasti vabaks 1967. aastal ja pärast seda on vanglahooned ka lagunemas. Enamik Kuuba reisijuhte peab seda üheks Kuuba olulisemaks vaatamisväärsuseks.
Ümbritsetuna vahitornidest, varjavad klassikaliste proportsioonidega vanglaülema villa ja faalanksikujuliselt paigutatud valvurite villad nelja hiigelsuurt ringikujulist kongihoonet, mis kerkivad kompleksi keskelt nagu nõiapajad. Kõhedust tekitava vanglakompleksi eest ei hoolitse aga keegi ning sissepääs vanglahoonetesse on vaba. Need vaated, mis neist ümmargustest hoonetest avanevad, tekitavad siiani hirmu ja aukartust – ooperiteatri ümaraid loože ja rõduvaateid meenutav interjöör põhineb teadmisel, et võimalikult vähese vanglapersonaliga tuleb valvata võimalikult paljusid kinnipeetavaid. Läbi laskeavade iga hoone keskel oli vintpüssiga vanglavalvuril võimalik ligi tuhandet vangi turvaliselt kontrollida. Viiel ümarkorrusel asuvad üksikkongid olid kaetud vaid trellustega ning trellitatud akende tegemiseks polnud soojas kliimas vaeva nähtud. Vangid said end pesta avakorrusel kõigi teiste silme all ning söömine toimus eraldi sööklakorpuses, milles on tuhanded lauad ja erilised konstruktsioonid vangide vaoshoidmiseks – laudade all olid vange kokkusiduvad rauad ja köidised. Aga kõik see lagunes: katused, uksed, müürid ja trepid.
Eks sellel vanglal ole kuubalaste jaoks kultusobjekti maine, sest kunagi oli selle vangla asukaks ka Fidel Castro, kelle paigutas vanglamüüride vahele Batista. 13. veebruaril 1954 tegi Batista näidisvanglasse riigivisiidi. Kui tema ja ta saatjaskond mässuliste aknast möödusid, hakkasid nood revolutsioonilist hümni laulma. Selle tulemusena eraldati Castro üksikruumi, mis nüüd avaneb peasissekäigu juures. Castro 40-nädalase karistusaja esimese osa jooksul keelati talle igasugune valgus. Keelust hoolimata sai Castro nutika omatehtud lambi abil oma väikesest raamatukogust lugeda, viimistledes kõnet, mille ta enda kaitseks oli esitanud ning mis avaldati hiljem põrandaaluse ajakirjanduse poolt pealkirja „La Historia me Absolvera“ all ja sai ürituse manifestiks. Kes teab, milliseks oleks kujunenud Kuuba saatus, kui Castrot oleks saarevanglas mõnigi kuu kauem hoitud ja ikka võimalikult pimedas.
Legendi kohasel „Aarete saare“ päriskoduks olev Nooruse saar ei ole nüüd teab mis looduseime või reisisihtkoht, kuid oma asukoha ja äralõigatusega on temalgi oma lugu rääkida ja näidata. Kui keegi sinna „satub“, siis ilmselt ei pea ta pettuma, sest Kuuba on Kuuba. Vähemalt veel mõnikümmend aastat. Loodetavasti pöörduvad ka poliitilised tuuled Kuuba jaoks paremuse poole.
Tekst ja fotod: Indrek Mustimets