Ühe legendi kohaselt olevat sel ajal, kui jumal rahvastele maid jagas, grusiinid supra't pidanud ja maadejagamisele hiljaks jäänud. Esialgu nad maast ilma jäidki. Kui aga jumal kuulis, et hilinemise põhjus oli just tema auks tõstetud veiniklaasid, oli ta sedavõrd meelitatud, et andis grusiinidele maatüki, mida oli hoidnud enda jaoks.
Kui juba jumal hindas grusiinide kommet veiniklaasiga austada kõike olulist, siis teevad nad ise seda veelgi suurema rõõmu ja täieliku pühendumisega.
Külalislahkusel on Georgias sügav tähendus. See on püha seadus, mille rikkumine on üks suurimaid patte. Seaduse täitmine tähendab aga mitmeid rituaalseid tegevusi.
Öeldakse, et külaline on jumala poolt saadetud. Temaga koos tuleb majja seitse eri õnne. Seetõttu on külalised oodatud kogu aeg, päevast päeva. Üks vana abhaas meenutas, et tal oli tunne, et tema vanemad elasidki päevast päeva kellegi võõra ootuses. Kõik, mis tehti, oleks justkui olnud pühendatud selle kellegi jaoks, keda oodati päevast päeva külla. See ei pruukinud olla sõber või sugulane, see võis olla juhuslik möödakäija, keda nad ei pruukinud oma elus enam mitte kunagi näha. Aga just selle tundmatu jaoks oli alati valmis eraldi tuba, just selle tundmatu jaoks pandi lauale parim, mis majas oli, seda tihti ka laste eest kõrvale pannes. Usuti sellesse, et külalise teenimise ja tema vajaduste rahuldamise hüvitab jumal vääriliselt.
Detailne kombestik
Kõik sammud külalise saabumisest kuni lahkumiseni on üsna täpselt paigas. Külaline peab värava juures peremeest hõikama, kes kohe tuleb külalisele värava juurde vastu. Välja koguneb ka kogu ülejäänud pere, nii noored kui ka vanad. Igal pereliikmel on oma kindel ülesanne, mida ta külalise saabudes tegema peab. Noored poisid näiteks pidid hoolitsema külalise hobuse eest, teda puhastama ja toitma.
Pere kõige vanem naine astub aga külalise juurde ja käeviipega tema pea kohal justkui võtab kõik tema mured ja vaevad enda kanda. Mõnel juhul ta suudleb ka kergelt emmates külalise õlga.
Külaline juhatatakse tuppa või lausa eraldi hoonesse, mis just selleks otstarbeks ehitatud ja sisustatud ongi. Ruumi sisenemisel toimub omapärane rituaalne mäng. Ehkki on ette teada, et ruumi siseneb esimesena peremees, mängitakse alati ukse juures maha väike vaidlus, kus peremees pakub esimesena ruumi sisenemise õigust külalisele, see omakorda lükkab selle tagasi. See mäng võib kesta päris mitukümmend minutit. (Selle kohta on abhaasidel olemas ka väike anekdoot: kaks abhaasi ei suuda elektrirongi sisenedes kokku leppida, kumb enne siseneb, ja enne, kui nad teatraalse vaidlusega lõpule jõuavad, sõidab rong lihtsalt minema.)
Külaliselt ei küsita kunagi, miks ta tuli ja kauaks jääb. Tavaliselt võib sellest juttu teha alles kolmandal päeval ja selle teema peab külaline ise üles võtma. Huvitav on seegi, et kui külaline ära hakkab minema, on peremehe kohustus teda paluda mitte kiirustada ja kauemaks jääda. Ka külalise lahkudes tulevad kõik majalised teda saatma.
Söögilauarituaalid
Järgmine vaidlus mängitakse maha söögilauda istumisel. Kõigile on teada, et kõige esimesena istub seltskonna kõige vanem liige, aga peremees pakub seda võimalust kõigepealt külalisele, kes peab selle siis tagasi lükkama.
Lauda istutakse kindal reegli järgi. Aukohal on külaline – tema istub näoga kas akna või ukse poole. Tema vastas istuvad naabrid, kes alati kohale kutsutakse. Külalise kõrvale istuvad seltskonna vanimad liikmed – kõige vanem külalisele kõige lähemal. Ühes laua otsas istub peremees, teises aga mees, kelle peremees söögiaja alguses tamada’ks nimetab. Kõige nooremad jäävad seisma seina äärde ja teenindavad kogu söömaaega. Naised valmistavad ette toidu, aga lauale toovad selle pere noorimad meesliikmed. Noorte poiste ülesanne on ka veini valada. Naised söövad kas eraldi lauas või lausa eraldi ruumis. Et külalise rahu mitte häirida, viiakse väikesed lapsed teise ruumi. Lauda istumisel arvestatakse mitte ainult vanust, vaid ka sugulussidemeid – poeg ei tohi istuda isa, väimees äia, õe- või vennapoeg onu kõrval.
Kätepesu
Järgmine rituaal on seotud käte pesemisega. Noored neiud käivad ringi veekannu, kausi ja käterätikuga, alustades peremehest ja jätkates kõige vanema külalisega, siis vanim naaber, tema järel vanim pereliige ja tema järel siis vanuselt nooremate poole liikudes. Selle rituaaliga pestakse maha kõik mured ja vaevad, mis kellelgi kaasas olla saavad. Rituaal algab taas mängulise vaidlusega teemal, kellel on õigus kõige esimesena käsi pesta, ja loomulikult on teada, et peremees „annab lõpuks alla“ ja peseb esimesena.
Nendes tegevustes on muidugi ka ilmselgelt ratsionaalne alge olemas – selleks ajaks on külalise auks tapetud juba kas härg või kits ja naistel peab ju olema aega liha ja ka teisi toite lauale andmiseks ette valmistada.
Söömaaega alustab peremees, kes kõigepealt pisut süüdlaslikult ennast õigustab, et ei ole suutnud katta väärilist lauda ja seda isegi juhul, kui laud on heast-paremast lookas. See justkui komplimendi väljameelitamise katse kannab endas tegelikult peidetud sõnumit, et rõhutada veel kord võõra kõrget staatust just külalisena – millised iganes peremehe püüdlused ei suuda olla tema, õnnetooja väärilised.
Esimese toosti ütleb ka üldjuhul peremees püsti seistes, see on lühike ja on pühendatud jumalale.
Tamada roll
Järgmise toostiga väljendab peremees mõtet, et ei ole olemas väikest ega suurt söömaaega, kus esiisade kombeid ei järgitaks, ja et seda parimal viisil teha, tuleb valida isik, kes kombetalitust jälgiks – tamada. Ja pöördub siis väljavalitu poole, andes oma külalised tema kätesse ning lootes, et ta nende söömist-joomist ja pidutsemist jälgiks. Peremees peab teadma, kelle ta tamada’ks valib, sest ta ei tohi alandada lauasolijaid sellega, et valib tamada rolli isiku, kes sellist tähelepanu ja tunnustust ei vääri.
Georgias ei ole tamada pelgalt meelelahutaja või siis muidu lõbus naljamees, talle on esitatud väga kõrged nõudmised. Tamada positsiooni võetakse väga tõsiselt ja seda saadab väga suur respekt.
Tavaliselt on selles rollis keskealine mees, kes lisaks meisterlikule sõnaseadmisoskusele peab omama kogukonnas autoriteeti. Kõigepealt peab see mees põhjalikult teadma ja austama traditsioone ja kombeid. Ta peab tundma enamikku kohalolijatest – see tingimus välistab ka külalise saamise tamada’ks. Selle kõrval, et ta peab oskama läbi oma sõnaseadmisoskuse mõtestada kokkusaamise tähendust, peab ta oskama ka juua – tal tuleb seda teha ilmselgelt teistest rohkem, aga purju jääda ta ei tohi.
Tal on ka ülesanne iseloomustada-tutvustada läbi toostide kohalviibivaid inimesi. Siin tuleb tal näidata ka oma diplomaadivilumust, sest üsna tihti võivad laua taga istuda ka inimesed, kelle vahelt on must kass läbi jooksnud. Kui tamada suudab läbi peidetud ilukõne need inimesed lepitada, siis see on tema väärtuse suurim mõõdupuu. Tamada on ka väga suur ja oluline üldise arvamuse kujundaja. Peolauast koju jõudnutelt küsitakse üsna esimese asjana – kes oli tamada ja kuidas ta rääkis.
Toostid
Niisiis on söögilaua taga reeglid, millest kõik kinni peavad ja mille täitmise jälgimise kohustus on tamada’l.
Veini juuakse pärast seda, kui tamada on öelnud toosti. Toostidel on oma kindel järjekord. Looja auks on toost joodud, siis järgmine on pühendatud rahule (eriti Gruusia lääneosas), teine on pühendatud koosviibimise põhjusele. Edasi tõstetakse toost perenaise auks, siis vanemate ja esivanemate auks. Perenaise auks võidakse toost öelda ka siis, kui perenaine mingil hetkel seltskonnaga ühineb. Sellisel juhul joob ta pitsi viina, aga ei söö midagi, lihtsalt vestleb kohalolijatega.
Järgmised on pühendatud isamaale Georgiale (sakartvelos gaumardzhos!), sõpradele, hukkunute ja lahkunute mälestusele. Viimasel juhul kallatakse natuke veini enne leivale. Tegemist on religioosse kombega ja pärast seda toosti järgneb ilmtingimata toost laste auks. Kui on tõstetud ja joodud toost elule, siis on kord mandisolani käes – see toost tõstetakse naiste auks ning siis järgneb toost külalistele – vahel igaühele eraldi, vahel kõigile koos. Alles pärast seda annab tamada võimaluse toostiütlemiseks neile, kes ise soovivad toosti öelda. Kui pole antud luba, ei ole viisakas oma toosti öelda. Kusjuures, tamada ei pruugigi kohe soovijale sõna anda, paludes tal mitte kiirustada, kuna tema ei ole jõudnud veel selle toostini.
Kui mõnda isikut puudutav toost on pisut ülepaisutatud või kiitlev, siis seegi on välja öeldud teadlikult – ju siis tunnetab tamada vajadust kedagi motiveerida.
Külalisele antakse õigel ajal tänutoosti ütlemiseks sõna, see on tavaliselt üsna söömaaja lõpus.
Vahetevahel ütleb tamada oma toosti ajal kellelegi alaverdi – see tähendab, et keegi peab täiendama, täpsustama tamada alustatut toosti. Tamada annab alaverdi’ga veinipeekri edasi. Iseenesest tuleb siis sellel, kes veinipeekri sai, jätkata sisuliselt sama toosti, aga ta ei tohi korrata tamada öeldud fakte, sõnu või väljendeid. Sõnakunstimeistri sellest ära tunnebki, kuidas ta oskab oma mõtet erinevalt väljendada. Kusjuures, kõige selle juures peab ta arvestama, et ta ei tohi kunagi rääkida rohkem, kui seltskonna kõige vanem seda teinud on. See kõik on ikka päris keeruline, aga õpitakse seda maast madalast.
Ennast katsetada ja proovile panna tamada rollis on võimalik juba 15–17-aastaselt, aga seda siis eakaaslaste seltskonnas. Pigem õpitakse aga kõrvaltvaatajana. Tbilisis oli mõnda aega tamada’dele ka harjutuskool, aga seda kunsti on pigem ikka ja jälle õpitud isikliku vaatluse ja kogemuse alusel.
Lauast lahkuda ei tohi
Üks oluline komme veel – gruusia söögilauast ei käida ära. Ei mingit tualetis käimist! Selle pinnal on tekkinud ka teatud „veiniturniirid“. Ehk siis kes kõige kauem vastu peab. Teadaolevad rekordid ületavad ööpäeva pikkuse. (Kavalaid „reeglirikkujaid“ on aga igal pool, nii ka siin: häda ei anna häbeneda ja mõned taadid lahendavad asja nii, et kõik mis tulema peab, läheb lihtsalt saapasäärde...)
Sellisel turniiril on muidugi ka auhind ja see ei ole tavaliselt ei rohkem ega vähem kui terve härg. Sellise turniiri läbiviimine nõuab muidugi eelkõige tamada’lt väga tugevat ja vastupidavat tervist.
Aga ilma sellise turniiritagi peab tamada ka söömaaja lõpus olema kaine mõistuse, selgelt artikuleeritud kõne ja kindla kõnnakuga. Väidetavalt ei jää tamada ise kunagi purju, kuna ta joob kogu õhtu vältel ainult ühte liiki alkoholi – valget veini.
Tamadal on voli ka öelda, et järgmine toost juuakse toolidel seistes – sellisel juhul need, kes toolile ei saa või seal ei püsi, enam edasi juua ei või. Purjus külaline on pererahvale suureks häbiks.
Viimaseid tooste on kolm: kõigepealt toost tamada auks. Sellel järgneb toost ohutu kodutee ja tulevaste kohtumiste auks. Ja siis goveltsatsminda – see on viimane toost kõige auks, mis on püha.
Sageli pannakse oma veiniklaas tagurpidi lauale, et rõhutada toosti joomise lõpetamist − nii nagu tühjenes kulinal see klaas, kadugu ka kõik vaenlased.
Enamikus gruusia kodudes on kitse või oina sarv, mida kutsutakse khantsi. See tuuakse alati söögi ajal välja, täidetakse veiniga ja antakse aukülalisele. Kui selle juba kätte võtad, siis tagasi anda seda ei tohi ja see tuleb juua põhjani. Aga see ei olegi nii lihtne.
Sarv mahutab tavaliselt neli-viis pokaali veini. Sarvest joomine on omaette kunst ja oskus. Esiteks juba sellepärast, et sarvest joomine toimub peo lõpus, kus eelnevalt joodud vein on mõningal määral oma töö teinud. Teiseks sellepärast, et sarvest juua tuleb väga kindla nurga alt – kui see kaldenurk on liiga suur, voolab vein välja, kui liiga väike, ei saa veini üldse kätte. Meistrid joovad muidugi sarve tühjaks kordagi seda suu pealt võtmata. Sarve võtavad joomiseks enda kätte ainult need, kes kindalt teavad, et nad sellega edukalt hakkama saavad. Sellel ajal, kui keegi sarvest joob, laulavad ülejäänud seni, kui sarv on tühi.
Meestel on kombeks toostide vahel ka tantsida. Tantsima õpetatakse poisse juba lapsepõlves erinevates ringides ja vanemad on noorematele siin ka eeskujuks. Iseenesest on tantsimisel ka kasulik toime – liikumine kergendab seedimist. Sümboolselt väljendavad need meeste tantsusammud aga läbi aegade ürgset mehelikku sõnumit – lahingus käimist, selle võitmist ja siis võidukat kojusaabumist.
Kostitamise eest tänamist peetakse väga halvaks tooniks. Külalislahkus on nii iseenesestmõistetav suhtlemise vorm, et toidu eest tänamine võib peremeest isegi solvata.
Ka ei öelda, kunagi, et kõht on täis. Väga ebaviisakaks loetakse väljendit „Mul on kõht täis“. Korrektne on öelda „Tänan, ma ei ole olnud häbelik ja olen ennast söögijoogiga hästi kostitanud“. Tänu avaldamiseks on võimalus öelda nn soola-leiva toost. Toostiütleja pöördub kõigevägevama poole palvega tasuda seda peret heldelt, et neil ei lõpeks sajandist sajandisse leib laualt.
Külalislahkuse mõõdupuuks on see, kui pidulaud on auravate roogadega kaetud ka siis, kui külalised juba lahkuvad. Inimest, kellel käib palju külalisi, peetakse väga rikkaks. Kellel aga külalisi ei käi, sellel on midagi tõsist viga.
Hommikusöök
Teistest kultuuridest tulijatele võib tunduda veider, kui hommikusöök kestab kolm tundi. Kui aga pereisa peab vajalikuks jälgida rituaali ja täiendada hommikusööki toostidega, siis see on suure ja sügava lugupidamise märk.
Järgnev on aga tõestisündinud lugu. Onu Mirab pidi sõitma komandeeringusse. Vahtang läks saatma. Lennuk viibis ja nad läksid restorani sööma. Seal olid aga onu Mirabi sõbrad, keda ta ei olnud kaua näinud. Loomulikult leidus ka pudel veini. Ilma toostideta ei saa ei süüa ega juua. Onu Mirab alustas toostidega… ja tellida tuli veel veini. Kuulutati välja lennukisse minek, aga rikkuda rituaali onu Mirab ei saanud − kui juba alustati, tuleb lõpuni viia. Ja lennuk lendas ilma nendeta. Lennuk võibki ära lennata, sellepärast ta ongi lennuk.
Grusiinid on muidugi ka leidlikud. Tänapäeva kiire olemus ja teiste rahvaste kombed on neidki õpetanud asju pisut teisest küljest hindama. Kui ikka on ilmselge, et söömaajaks on aega täpselt kolmveerand tundi, siis saab kõik 13 kohustuslikku toosti ka selle aja sisse mahutada. Ühele eestlasele on see muidugi täiesti sobiv ja vastuvõetav. Grusiinid ise võtavad aga hea huumoriga, kui keegi suudab koondada kõik toostid liitrisse veini. Nimetavad selle mehe naeruga ökonoomseks tamada’ks ja elu läheb rõõmsalt edasi.
Grusiinide teravmeelsuse, leidlikkuse ja vaimukuse tundmaõppimiseks ei ole paremat kohta kui üks tõsine supra. Mitte kuskil mujal kui just sellise pika söögilaua taga saab kõige ehedamalt tunda grusiinides peituvat inimlikku sentimentaalust ja rõõmu. Pidulik õhtusöök ehk supra on kaugelt enam kui üks kauakestev rikkalik pidusöök. See on kindlasti üks Gruusia kultuuri telgedest.
Gaumar…Jos! − terviseks.
Nagu grusiinid ütlevad – kõigepealt tuleb elada täisväärtuslikku elu ja siis seda kõike väärtustada just sõprade ja lähedastega jagades.
Tekst: Diana Lorents
Illustratsioonid: Ott Jeeser