See on vist küll kõige rohkem austatud lill maailmas. Ladina keeles Nelumbo nucifera, India lootos, püha lootos, püha vesi-liilia jne, meil siin praegu lihtsalt lootos. On ka Egiptuse lootos, Nymphaea caerulea, helesiniste süstjate kroonlehtedega, see on aga hoopis teine lill, samuti väga ilus ja püha, temast me praegu siiski juttu ei tee.
Sellest meie lillest on oh kui palju lugusid ja laule, palveid, mantraid ja mandalaid; pilte, joonistusi, skulptuure; tema peal istuvad jumalad; ta sümboliseerib mudast tõusvat puhtust, loovust, naiselikkust, sigivust, elujõudu, uuestisündi, tarkust ja veel palju enamatki...
Kusjuures ei olegi ju ainult miski mütoloogiline värk, nagu mõni Garuda või Naga, keda keegi pole ihusilmaga näinud, vaid kohe ongi päris taim. Kasvab vees, õitseb, kannab vilju ja seemneid. Kõlbab süüa ja süüaksegi teda: seemneid, juurikaid, varsi. Pühakohtades ohverdatakse tavaliselt veel puhkemata õisi.
Sanskriti keeles Padma, ühtlasi ka lootose-jumalus. Tuntuim mantra kõlab „om mani padme hum“ ehk ’kalliskivi lootoses, tõde lootoses’ vmt.
See, kuidas lootose õienupp aeglaselt avaneb, oma õielehti vaikselt laiali ajab, on ju nagu tõe selgumine, eks ole. Ning see viljaalge, mis siis seal roosade õielehtede vahel nähtavaks muutub, meenutab ju briljandilõikelist kalliskivi. Pole midagi imestada, et jumalad sellel istuda tavatsevad.
On ka arvatud, et see mantra on õigupoolest „välk lootoses“ ning tähendavat sugulist ühendust. Miks ka mitte. Roosad, õrnad õielehed ning nende sees tugev, jäme viljaalge.
Tai keeles bua, ka ubon või pathum. Paljud Tai maakonnad, linnad jm kohad on lootosenimelised: Ubon Ratchathani (Lootose pealinn), Pathum Thani (Lootose linn), Lat Bua Luang jt, rääkimata veel lugematute inimeste, fi rmade ja asutuste nimedest. Kunagi olevat jumalad hakanud ookeanist nektarit välja keerutama. Muu väärtusliku hulgas tõusnud sealt üles ka lootoseõis, millel jumalanna Lakshmi...
Teine legend
Teine lugu räägib, et pärast suurt veeuputust oli Vishnu lesinud oma ookeanis ujuva Naga peal, Lakshmi masseerinud tal jalgu ning Vishnu oli hakanud maailmast unistama. Seepeale kasvas tema nabast välja lootos, millel istuv neljanäoline Brahma lõigi maailma... Kui Buddha oli sündinud, oskas ta kohe käia. Tema esimese seitsme sammu jalajälgedest tõusid lootosed...
Kui tähelepanelikult vaadata, siis võib neid stiliseeritud lootoseõisi, õienuppe või -lehti näha peaaegu kõigi altarite, pühakohtade ja pühakujude ja muude oluliste sümbolite ja ehitiste ja nende detailide juures, nii Taimaal kui ka peaaegu igal pool Kagu- ja Lõuna-Aasias ning mujalgi.
Ahjaa, see kõige tuntum mantra „Om mani padme hum“. Selle üks enamlevinud tõlgendusi on, nagu juba öeldud, „kalliskivi lootoses“, ka „välk lootoses“ vm. Seda võidakse mõista ka kui pöördumist Maṇipadma, „Kalliskivi- Lootose“ poole, mis on üks bodhisattva Avalokiteshvara epiteetidest.
Tiibeti budismis ja mujalgi teatakse, et see bodhisattva (kes oma ülima kaastunde tõttu ei vaibu nirvaanasse enne, kui on kõik olendid sinna aidanud) sünnib siia maailma dalai-laamadena. Siinkohal võiks meenutada, et Tema Pühadus Tenzin Güatso, praegune, XIV dalai-laama („Kalliskivi-Lootos"), on peale kõige muu ka Tartu Ülikooli audoktor.
Nii et see lootose austamine on ka Eestis täiesti olemas.
Tekst: Tõnn Sarv
Fotod: Wikimedia