Thušethi – iidsete kommetega ja metsikult ilus

Thušethi ei ole aasta ringi külalistele avatud. On vaid kolm kuud – juuli, august ja september –, mil pääseb edasi Thušethit muust maailmast eraldavast Abano kurust. Tee ehitati üle 2917 meetri kõrguse kuru alles aastatel 1978-1982. See on läbitav vaid džiipidega, nagu ka teed järgnevates orgudes, mis viivad kolme suuremasse külasse, mille nimed on Omalo (mis jaguneb Ülem- ja Alam-Omaloks), Šenako ja Dartlo.

thusethi.jpg

Thušethi on Tblisile piisavalt lähedal, et hea tahtmise korral jõuda autoga õhtuks mägedesse. Hiljuti valmis ka uus maantee pealinnast Kahhethi keskusesse Thelavisse. Thušethi on veinipiirkonna Kahhethi naaber.

Tihti teevad reisijad aga ööbimispeatuse Thelavis, kus renditakse edasisõiduks auto koos juhiga. Sealt kulub omakorda 2,5 tundi, et jõuda 80 kilomeetri kaugusele Omalosse, Thušethi keskusesse. Mägiteel vastutulevates autodes on juht tihti kohalik ning ülejäänud istmed on võtnud vastutulijatele lahkelt lehvitavad turistid.

Parim aeg augustis

Võimas looduslik takistus ei lase kergelt piirkonda siseneda. Isegi kui kuru on lumevaba, võivad juunikuus mägijõed tormelda omasoodu üle teede, nii et kohati on mõistlikum sõita mööda kivist jõesängi.

Parim aeg Thušethi külastamiseks on augustis, mil teed on läbitavad ja ilmad ilusad. Öised vihmarajud võivad muuta mudaseks liuväljaks ka selle ainukese tee, mis viib Omalost külakesse nimega Šenako. Tee tõuseb metsa varjus kohati ligi kolmekümnekraadise tõusunurgaga ning libedal mullasel pinnal on kõndidagi raske. Sõitmine nii üles kui ka alla nõuab oskuslikku juhti ja nelikveoga autot.

Tasub arvestada, et Thušethis autoga sõites jõuab ühe tunniga keskmiselt 25 kilomeetri kaugusele. Paslik liiklusvahend on aga hobune ning ratsa on liikumas mitmeid turismigruppe. Meie väntasime jalgratastel. Hõre õhk ning kehvad ja järsud teed nõudsid velospordiks visa vaimu. Osa vahemaid läbisime siiski, rattad seotud autode pakiraamidele. Mitte raskuste vältimiseks, vaid et valida huvitavamat marsruuti.

Uhhuduurlane Wend hindas rattaga sõidu pingutust Thušethis nii: „Esimene on raskuselt Himaalaja, teiseks panen Kašmiiri ja kolmandale kohale Kaukasuse.“

Augustihommikuti ärkavad mägikülad pilvede sees, mis kella üheksa paiku hajuvad. Päevad on üsnagi leitsakulised ning ööd jahedad ja mõnikord vihmased ning laiuskraadile omaselt kottpimedad. Augustis on mägede küljed täis küpseid kargeid vaarikaid, mida lapsed korjavad, nõud nööriga kaelas rippumas.

Muutumatu elukorraldus

Külad on väikesed tumedast kiltikivist tillukeste majakeste kobarad. Siin ja seal kõrguvad mustad iidseid vahitornid.

Tänapäevasel maailmal on olnud vähe võimalusi muuta siinsete elanike elukorraldust. Elu kulgeb samal moel nagu tuhat aastat tagasi. Kevadel kolivad pered koos lehmade ja lammastega mägiküladesse, mis asuvad tuhande või kahe tuhande meetri kõrgusel. Lojused aetakse edasi mägikarjamaadele – kaugetel rohelistel nõlvadel on näha valgete täppide kobaraid. Jõgede kivistes sängides kappavad mehed hobustel või tarivad muuladel väikestes karavanides mägedest alla lambavilla.

Iga maja taga on väike maalapp kartulite ja tomatitega. Söögiks vajalik kasvatatakse ise või käiakse seda toomas üle kuru suures linnas – edasi ja tagasi on päevatee. Alam-Omalos asuvad kaks poodi, kus müüakse suhkrut, õlut, Fantat, šokolaadi, suitsu ja tikke. Üks neist on muldpõrandaga pime tühjavõitu ladu ja teine on kapp ühes majas. Need aitab üles leida käsitsi kirjutatud gruusiakeelne silt, millel on tõlkeks lisatud inglise keeles shop.

Sügisel kolib enamik peredest üle kuru tagasi Zemo ja Kvemo Alvanisse. Igas mägikülas jääb kaks või kolm leibkonda talveks kogukonna vara valvama. Nad elavad kuude kaupa täiesti omaette, sest ka ühendusteed külade vahel on lume tõttu läbimatud. Vajaduse korral peavad nad maailmaga ühendust piirivalvekopterite vahendusel.

Võimsad ja rahulikud mäed määravad Thušethis silmapiiri. 4000 ja 3000 meetri kõrgused mäetipud moodustavad piiri Tšetšeenia ja Dagestani vahel. Hordide viisi turiste jätab Thušethisse minemata, kui selgub, et mõne kilomeetri kaugusel on need kaks riiki, mis tõenäoliselt inimpõlve jooksul veel ei jõua soovitatud turismipiirkondade sekka.

Suvel hoiab Georgia piirivalve piiri tihedana. Talvel aga kuuldavasti toimub ka piiriülest liiklust. Mis kaup tasub vaeva, et vedada seda läbi lume üle raskesti läbitavate kurude mööda karjaradasid? Kohalikud kehitavad õlgu ja naeratavad kavalalt.

See piirkond on olnud alati külalislahke, isoleeritud ja omalaadne ning muust Georgiast eristuva kombestikuga. Nagu moslemid, ei kasvata ka tušid sigu ega söö neid, kuigi nad on õigeusklikud kristlased. Kohaliku etiketi juurde ei käi ka bikiinides ringilippamine.

Šenakost edasi, mõne kilomeetri kaugusel Tšetšeenia piirist, külast nimega Diklo viib läbi tee, millel naised ei tohi käia – see toob halba õnne või kehva ilma. Naiste rada kulgeb peateest kaarega mööda.

Minnes Dartlost üles mägedesse Kyavlos on aga küngas, millele naistel pole lubatud oma jalga tõsta. Mehed, nii noored kui ka vanad, istusid murul ja jutlesid. Künkakese tipus oli kivist väike pühamu, nagu katusega kappriiulil, kuhu saab vaid mõne asja asetada. Pudel õlut seisis seal jahedas.

Aastal 2011, mil meie seal käisime, polnud piirkonnas elektrit. Nõukogude võim küll elektrifitseeris Thušethi 1978–1982. Ilma hoolduseta liinid roostetasid ja tornid hävisid. Nüüd on üksikute majade katustel päikeseenergiat koguvad paneelid.

Ülem-Omalo ja Dartlo võõrastemajades saab telefone laadida, nad kasutavad päikeseenergiat vee soojendamiseks ja tubadesse säästupirnidega valguse andmiseks. Söök valmib loomulikult elaval tulel, selleks väärtuslikku energiat ei kulutata, ning fööni palutakse mitte kasutada. Külmkapiks on ämber õues kraani all, kus lippab jääkülm vesi mägedest.

Turiste vähe

Turiste on terves piirkonnas vähe ja nad hakkavad silma. Isegi sedavõrd, et nädala jooksul sõbruneda ja Tbilisi tänaval kohates tervitada nagu vana sõpra. Lääne maksujõuliste turistide hea nina on neid toonud sellesse puutumata loodusega maailmanurka. Kuigi Thušethi on üle 800 ruutkilomeetri suur, on seal vaid kümme küla. Idaeurooplasi me ei kohanud, küll aga inglasi, ameeriklasi, kanadalast, norrakat, ühesõnaga rahvusi, keda näeb ka Nepali mägedes puutumata loodust nautimas.

See kant on liiga ebatavaline, et metsikult reisida. Enamasti ongi autojuhid, kellega Telavist Thušethisse sõidetakse, ka giidid kohapeal. Nad pole küll Thušethist pärit, kuid on rahvuselt grusiinid. Kuigi eestlastesse suhtutakse hästi ja vene keelega saab hakkama, näib siiski, et teinekord on mõningane suhtekorraldus vajalik.

Enamik grusiine loomulikult räägib vene keelt, kuid mitmed keelduvad. See on nagu manifest. Solvumine 2008. aasta Vene sõja pärast on suur. Isegi mutike Ülem-Omalo mägikülas püüab algatuseks purssida inglist, kuigi ta saab vene keelest paremini aru.

See on tohutu muudatus võrreldes 2003. aastaga (mil ma eelmine kord Georgias käisin) – inimesed tahavad rääkida pigem inglise keelt, kuigi nad seda ei oska. 2003. aastal oli inglise keel tarbetu vidin.

Thušethi mägede metsikus lööb pahviks, sealt vaadates tunduvad Alpid nagu supermarket. Et seda ilu kaitsta, on piirkond värskelt kuulutatud looduskaitsealaks. Kuklas tuikab igatsus, et see ilu ja elustiil oleks alles ka kümne aasta pärast ning et turistid seda tühjaks ei tarbiks. Lootust annab, et näiteks Nepal on hoolimata turistide voolust jäänud kaunilt metsikuks.

Trekingu ehk matkamise, olgu siis jalgsi, rattal või hobusel, popim piirkond maailmas ongi Himaalajas Nepal. Sinna lennatakse üle maailma kokku, et ahmida metsikut loodust ja piielda esiisade moel elavaid kohalikke. Elamuse poolest ei jää Thušethi kindlasti alla, kuid hinnalt tuleb mitu korda odavam.

Tekst: Heidit Kaio

Fotod: Tiit Pruuli  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga