Džigittidega võidu

Kaido Kama ja Tiit Pruuli on oma väikese seltskonnaga käinud juba päris mitmel ratsamägimatkal. Ajalises järjekorras Mongoolia Sajaanid, Tadžikistani Pamiir ning India Himaalaja (Ladakh). Seni käis asi kõrguste mõttes tõusvas joones – kõige kõrgemale, viie ja poole kilomeetri peale, jõuti hobustega Ladakhis. Sellele viimasele on maailmas päris raske midagi võrdväärset vastu panna ja ega hobuse seljas palju kõrgemale minna enam ei saagi. Nii oli päris loomulik hakata sedakorda (2015) jälle madalamaid kohti vaatama. Ja kuidagi iseendast langes valik Kaukaasia peale.

dzigit.jpg

Kui lõime arvuti otsimootorisse sisse sõnad Caucasus horse riding, siis andis vastuseks ainult paar matkakorraldajat ning neist mõlemad pakkusid ratsamatku ühte ja samasse piirkonda – Thušethisse. Valisime välja Wild Georgia (http:// wildgeorgia.ge) ning tema asutaja ja juhi Eka Tchvritidze. Eka on tähelepanuväärne naisterahvas mitte ainult selle poolest, et ta on firmajuht. Eka on ise tippratsutaja, kes on esimese naisena võitnud Thušethi traditsioonilise hobuste võiduajamise (2000). Meie teejuhiks ja tõlgiks oli matkal Eka noorem õde Irma. Mõlemad tüdrukud kõnelesid soravalt inglise ja vene keelt, autojuhid ja hobusemehed seevastu ei rääkinud üldjuhul kumbagi.

Asukoht

Thušethi on ajalooline piirkond Kaukasuse mägedes, mis praegu kuulub administratiivselt Kahhethi alla. Kui muidu jookseb Georgia ja Venemaa piir valdavalt mööda umbes 25 miljonit aastat tagasi tekkinud Kaukasuse peaaheliku harja, siis Georgia idaosas nihkub piir ühes kohas peaahelikust põhja poole. Osa sellest Georgiale kuuluvast alast Kaukaasia põhjanõlval ongi Thušethi. Lääne poolt piirneb see Georgia ajaloolise piirkonna Hevsurethiga, põhja poolt Tšetšeeniaga ja kirdest Dagestaniga. Thušethi mägijõgede veed voolavad Dagestani kaudu Kaspia merre. Elatavad kõrgused jäävad enamasti 2000 meetri kanti, mäeahelikud 3000–4500 meetri peale. Meie ratsamatka kõige kõrgem kuru oli Atsunta (3431, sealt paistab läänes ilusti Kazbek), mis on ühtlasi ka Hevsurethi ja Thušethi piiriks.

Rahvas

Tušeedid on etnilised grusiinid ja loevad end ka ise selleks. Kuid nagu mägedes ikka, räägitakse igas orus veidi isemoodi keelt. Tušeetide keel on siiski ka Tbilisi inimesele väikeste raskustega mõistetav, erinevalt näiteks megrelide või svaanide omast, mida tuleks kindlasti eraldi keelteks lugeda. Ajalooliselt on ilmselt tegemist kristluse pealetungi eest kõrgele mägedesse ja üle peaaheliku põgenenud rahvaga, kuid pikapeale jõudis kristlus neile ka mägedesse järele. Siiski on tušeetidel tänini alles palju põliseid uskumisi ja kombetäitmisi. Ilmselt on moslemitest naabritelt laenatud sealiha söömise keeld.

Eka ja Irma isa on õigeusu preester ning Irma jutu järgi pidid kohalikud papid suhtuma mõistvalt ja sallivalt kõiksugu lambaohvritesse ja muudesse kohalikesse tavadesse. Meie teejuhtide pere esindab, muide, üsna kujundlikult Georgia ja tema elanike väliste oludega kohanemisvõimet – tüdrukute vanaisa oli nõukogude ajal külanõukogu esimees, isast sai üleminekuajal kirikumees ja lapsed on elanud Ameerikas, vanem tütar välismaalasega abieluski. Nii nagu eestlased Soomes, käivad paljud tušeedid ehitustöödel raha teenimas Tšetšeenias.

Grusiinid peavad tušeete veelgi edevamateks, kui neid endid peetakse. Näiteks kui tušeedi ratsamees mööda sõidab, siis on mõeldamatu, et ta lihtsalt niisama mööda kappab. Mõnekümne sekundi jooksul peab ta ära näitama, kui uhkelt ja ägedalt ta hobust oskab juhtida, milliseid trikke sadulas suudab teha. Tušeetide ühiskond on endiselt väga traditsiooniline, olgu selle näiteks kas või meeste-naiste tööde selge eristamine.

Lisaks tušeetidele elavad Thušethis kistid ja batsbid (teise nimega tsova-tušeedid). Kistid on tšetšeenide lähisugulased, mos lemid, ning tulnud piirkonda mõned sajad aastad tagasi. Ise nad ennast aga tšetšeenideks ei pea. Hoopis isemoodi rahvakillukene on batsbid. Nad on kristlased, loevad ennast grusiinideks, aga räägivad täiesti teistmoodi keelt, mis on kaugelt sugulane tšetšeenide ja inguššide keelega. Batsbidega me kahjuks kokku ei saanud. Küll aga nägime pealt, millised on tušeetide ja kistide suhted. Tušeedi noored ei taha enam hästi lambakarjuse ametit pidada, niisiis tuleb selleks palgata kiste. Aga kui tušeet ja kist mägirajal kokku saavad, siis minnakse üksteisest mööda nagu tühjast kohast, ei öelda tere ega räägita sõnagi juttu. Irma jutu järgi pidid kistide hulgast pärinema ka osa Süüria ja Iraagi islamivõitlejaid.

Ratsutamine

Meie seni nähtud mägihobustest sarnanesid tušeedi omad kõige rohkem Pamiiri ratsudega. Nad ei olnud nii väikesed kui Mongoolias ja eriti Ladakhis, kuid olid siiski seda vähelikku ja vastupidavat mägihobuste tõugu (väiksemad kui meie maatõugu hobused). Mägedes ronimine võtab needki hobused võhmale, nii et järsematel tõusudel lasti hobustel vahepeal puhata ja järsematel laskumistel tuldi enamasti hobuste seljast maha ja kõnniti jala, hobune ohelikkupidi järel. Siiski peab ütlema, et ratsutamisoskust ja -kogemust nõudis seekordne matk rohkem kui varasemad. Kui maastik vähegi kannatas, siis ajasid meie hobusemehed ratsud galoppi ning korraldasid väiksemat sorti võiduajamised. Nendest võiduajamistest osavõtt oli „kohustuslik“, keegi ei saanud öelda, et mulle ei meeldi ja ma ei taha. Asi oli lihtsalt selles, et hobused ise tahtsid nii väga teistest ette jõuda. Kui proovisid hobusel hoogu maha võtta, läks loomakene hoopis peast lolliks. Nii et midagi polnud teha, pidid nii või teisiti kohalikele džigittidele järele kihutama ning ainult vaatama, kuidas sadulas püsida.

Meie kümnepäevase matka esimene pool oli telgis ööbimistega, teine pool külade vahel võõrastemajades ja kodumajutustes. Sellega seoses vähenes ka seltskonna suurus. Alul oli meid kuus eestlast, teejuht Irma, kokk Ana ning hobusemehed Gocha, Vakho ja Koba (hobuseid kokku 16), aga külade vahele jõudes saadeti osa koormahobuseid ja üks hobusemees minema.

Loodus

Kui madalamatel kõrgustel on Georgia loodus meie jaoks võõras ja eksootiline, siis Thušethi mägedes tundus asi vägagi kodune. Niipea kui jõudsime alpiaasadelt veidi allapoole metsavööndisse, olid meie ümber kuused ja männid, kased ja lepad, pärnad ja pihlakad. Tõsi küll, enamasti mitte päris samad liigid, mis kodus. Alpiaasadel oli siiski valdav rododendron, mille õitsemine oli meie matka ajaks (juuli lõpp) kahjuks läbi. Metsaelamuste tipuks oli 500–600-aastane männik Thušethi pealinna Omalo lähistel. See oli tõeline muinasjutumets vanade jämejändrike puude ning kõikidest võimalikest ja võimatutest kohtadest rippuvate habesamblikega. Männimetsast kõrgemal enne alpiaasadele jõudmist läks asi üle kaasikuks, need puud ei suutnud enam kõrgusse tõusta, jämedad tüved väänlesid maadligi. Nende kaskede vanust ei hakka parem pakkumagi.

Tušeedid on uhked ka oma paari järve üle. Paraku peavad pettuma need, kes ootavad midagi Suur-Kaukasuse teises otsas, Abhaasias paikneva Ritsa järve laadset. Oreti järv (2400 meetrit merepinnast) ja Larovani järv (3300 meetrit) on meie mõistes pigem tiigid.

Jah, madalalt maalt tulnud eestlastele on ikkagi mäed need, mille pärast Georgiasse minnakse. Meie reisi saatsid pidevalt imelised vaated Thušethi ja Ruana ahelikele, mille nõlvadel müstilised, enamasti mahajäetud külad, mille vahel rohelised orud ja helesinised mägijõed. Üks ilusaim koht, kus lihtsalt pikalt kaljunukkidel istusime ja looduse ilu nautisime, oli lühikese rännaku lõpp-punkt Diklo küla lähistel. Teisele poole orgu jäi Dagestan. Nii dramaatilist looduspilti ei kohta just üleliia sageli. Kui siia lisada piirkonna kultuuriline ja poliitiline dramaatika, saab pilt juurde veel kolmanda, neljanda ja mitmekümnendagi mõõtme.

Kultuur

Thušethi jääb Kaukaasia sõjatornide piirkonda. Kõige kuulsamad sõjatornid on Svanethis, aga ega Thušethi omad neile ka milleski alla ei jää ehkki tornide arhitektuur on veidi erinev siin, Svanethis ja Tšetšeenias-Dagestanis. Sõjatornid olid püstitatud nii küladesse kui ka teede äärde avamaastikule. Külatornidesse mindi häda korral pakku, tornide alumisele korrale aeti kariloomad. Avamaastike tornides peeti vahiteenistust. Tornid on ehitatud sellise arvestusega, et vaenlase tulles sai anda tornist tuledega märku, lõke tehti tornikatusele. Irma jutu järgi olid peamised kallalekippujad dido rahvas Dagestanist. Mitmed rahvalaulud, mida meile matkal esitati, rääkisid neist sõjaretkedest, näiteks sellest, kuidas tüdrukud ei tohi üksi allikale minna, muidu räägivad tšetšeeni ja dido mehed nad ära. Nõukogude ajal olnud didosid ja teisi dagestanlasi Thušethi mägedes tihti näha, nad käisid siin hobuseid ostmas. Muust rahvast eristusid nad just seetõttu, et moslemist mees kõndis uhkelt ees ja naine tuli tohutu kraamikoormaga järel. Nad ostsid mägedest tušeetide vanu hobuseid, mis läksid Dagestanis kõik toiduks. Raamatute järgi on didosid praegu umbes 17 000, aga Thušethis neid enam eriti ei liigu. Kohalikud kinnitavad, et vajaduse korral oskavad nad üle mägede minna nii, et ei Vene ega Gruusia piirivalvel sellest aimu ei ole.

Nii tornid kui ka elumajad on traditsiooniliselt ehitatud lahtistest kividest, kivist on ka puitkarkassi peale tehtud katus. Kiviladumiskunst oli sellisel tasemel, et aastasadu tagasi ehitatud tornid püsivad püsti tänase päevani, hoolimata vahepeal toimunud maavärinatest. Mõnes kohas on tegemist tõeliste kindlusküladega, kus majad ja tornid moodustavad sisuliselt ühe terviku, majast majja ja tornist torni on võimalik liikuda ilma välja minemata. Kõige uhkem selline „kärgküla“ on naaberpiirkonnas Hevsurethis asuv Shatili. Mitmed vanad tornid ja mahajäetud külad on aga tänaseks üsna varisemisohtlikud, neis üksi ringi uidates tuleb olla enam kui ettevaatlik. Põnev Mutso küla on hetkel suletud, seal käivad renoveerimistööd, mis peaksid lõppema aastal 2018.

Igas külas on tänaseni kasutusel ohverdamis- ja palvekohad, mõne juures neist aja jooksul kogunenud suured ohvriloomade sarvehunnikud, naistel nende juurde minna ei lubatud. Aga kõige põnevam asi oli surnumajade (akldama) kultuur. Mitte sellised surnumajad, kuhu surnu viiakse, vaid sellised, kuhu inimene ise läheb surema. See asi pidi käima nii, et tavaliselt sureb inimene kodus ja maetakse kalmistule nagu ikka. Aga kui tegemist on mingi nakkushaiguse puhanguga, siis inimene, kes tunneb, et on haigestunud, läheb külast eemale madalasse surnumajja, heidab kivist lavatsile ja sureb seal. Neid surnuid ei maetud, nende luud on tänaseni surnumajades. Tänaseni pannakse nende surnumajade juures küünlad põlema ja tuuakse väikesi ohvriande.

Tänapäev

Thušethi tänapäev on selline, et talvel mägedes enam peaaegu keegi ei ela. Tušeetidel, keda on kokku umbes 35 000 hinge, on oma külad all Kahhethis, Thelavi ja Ahmeta rajoonides (Laliskuri, Alvani jt külad) ja sellest on praeguseks kujunenud nende põhiline elukoht. Mägedes on talviti vaid viimased jonnakad vanainimesed, kes keelduvad alla minemast, ning piirivalvurid. Suveks aga kolib enamjagu rahvast jälle oma põlistesse küladesse, peetakse külafestivale ja korraldatakse ratsavõistlusi. Kogu kari aetakse kaks korda aastas üle Kaukasuse peaaheliku (Abano kuru), kevadine karjaajamine pidi toimuma ajal, kui lumi veel maas. Mingi osa vanadest mägiküladest on kuulutatud UNESCO maailmapärandiks, nende taastamiseksrestaureerimiseks on olemas mitmesugused projektirahad ning seetõttu käib suviti külades vilgas ehitustegevus. Näha oli ka välismaiseid projektitöölisi. Muu hulgas kohtasime sel reisil üht huvitavat teadusekspeditsiooni – Georgia ja Iisraeli arheoloogid otsisid paleoliitikumist pärit luid ja kive. Nii nagu Georgiast on otsitud kuldvillakut, otsivad siit nüüd juudid oma juuri.

Tegemist on areneva turismipiirkonnaga, neis samades restaureeritud majades avatakse järjest kõikvõimalikke söögikohti ja võõrastemaju. Üks öö õnnestus magada isegi sõjatorni kõige kõrgemas tipus, tuul kivide vahelt näkku puhumas. Enamikus öömajades ei tasu otsida ei luksust ega mobiililevigi, päikesest tehtavat elektritki pole kõikjal, aga see-eest püütakse igal pool külalisi tappa rohke ja imehea mägede toiduga: lihasupp chanakhi, tomati maitsega tomat, erinevat moodi tehtud baklažaanid, šašlõkid, hinkaalid, kohalikud veinid, mündiga maitsestatud tšatša.

Kahjuks ei pääse mööda ka tõsisematest teemadest. Käisime pärast autodega vaatamas kuulsat Pankisi orgu, mis on ajalooline kistide asuala. Tšetšeenia sõdade ajal toimus seal kahtepidi liikumine – osa tšetšeene põgenesid sõja eest üle mägede kistide juurde, osa kisti noori jällegi läksid üle mägede Tšetšeeniasse venelaste vastu sõdima. Pankisi orus olid ka tšetšeeni võitlejate väljaõppelaagrid ning venelane käis teise sõja ajal mitmeid kordi orgu pommitamas. Muuseas, vene lennukid olid tollal pommitanud ka täiesti rahumeelseid tušeedi külasid (näiteks rääkisid meile Omalo inimesed enda küla pommitamisest 1999. aastal).

Pankisi orus elasid omal ajal ka osseedid, aga need on tänaseks kõik põgenenud Lõuna-Osseetiasse. Nende tühjaksjäänud majad hõivasid omakorda tšetšeeni põgenikud. Praeguseks olevat põgenikud kohalike jutu järgi küll Pankisi orust lahkunud. Üks kuulsamaid kiste on hetkel kahtlemata Omar al-Shishani (gruusiapäraselt Tarkhan Batirashvili), üks ISIS-e pealikke, kelle ameeriklased Pentagoni teatel 2016. aasta märtsi alguses Süürias Shaddadi linna lähistel õhurünnakuga tapsid.

Vapustuste ajalugu pole Georgias veel kaugeltki lõppenud. Ning eespool räägitud tušeetide-kistide suhted ei anna erilist lootust rahulikule kooseksistentsile. Mägilased on ju ägeda loomuga inimesed.

Tekst ja fotod: Tiit Pruuli ja Kaido Kama

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga