President Ilves legaliseeris suvisel laulupeol väikese toreda edvistamise, kui tegi endast oma kõne lõpus pildi ühendkooride taustal. Tegi selfi, endli või eneka – kõik suhteliselt ebardlikud sõnad, aga tegu ise tähelepanuväärne. Edvistamisest olulisem on nende piltide puhul aga mingi talletamist vääriva hetke jäädvustamine moel, mis on tore vaadata mitte vaid iseendale, vaid ka neile, kes sinuga kaasas tahavad olla. Selfi on tihti ka reisimehe asendamatu abiline. Ta võib olla nii enese(ego)rahuldamise vahend kui ka midagi märksa rohkemat. Kunst näiteks.
Pean tunnistama, et pikka aega pidasin pildistamist väikekodanlikuks ja mõttetuks lõbuks. Eriti naeruväärseks olen pidanud pilte, kus toetatakse Pisa torni, hoitakse kinni Eiffeli torni tipust või võetakse peopessa mõni muu maailma loodus- või kultuuripärandisse kuuluv suurvorm. Mina eelistasin osta ja koju saata proffide tehtud postkaarte, mõnikord lubasin endale ka mõne kallima fotoalbumi.
Seda, kui koomiline või tragikoomiline võib fotografeerimine olla, saab näiteks lugeda Botswana safarigiidi Peter Allisoni vaimukast raamatust „Tee mis teed, ära ainult jookse”, kus räägitakse lugu jaapanlastest fotopededest.
Olen aja jooksul oma suhtumist oluliselt korrigeerinud. Nüüd on fotokaamera (vahel ka kaks) mu reiside lahutamatu kaaslane. See algas kunagi, kui hakkasin pilte tegema reisipäeviku aseainena, tavaliselt olid need lihtsalt olme- ja kroonikaklõpsud. Teed ühe pildi ja pääsed tuhande sõna kirjutamisest. Peagi sai küll selgeks, et ega kirjutamisest vabaks ei saa, aga selleks ajaks oli pildistamisest saanud mu jaoks juba esteetiliste kategooriatega mõõdetav tegevus.
Fotograafia on praegu muutunud üheks paremini kättesaadavaks loovuse väljendamise vormiks. Igaüks võib võtta oma telefoni, iPadi või kompaktkaamera ja lasta fantaasial lennata. Tehnika on andnud meile unikaalse võimaluse ja vabaduse, nüüd oleks nadi niisama klõpsida, nüüd peaks ise mängima vähemalt kadreeringu, dünaamika ja värvidegagi (kui mõisted säriaeg ja ava tunduvad liiga keerulisena).
Ja ega need maailmafotograafid (teiste hulgas mu lemmikud Sebastião Salgado ja Kaupo Kikkas) ka muidu ei sünni, kui alustuseks tuleb lihtsalt klõpsida, proovida, harjutada, õppida ja klõpsida.
Tiit Pruuli
P.S. Lisaks on tark kohe pärast reisi oma klõpsud üle vaadata, sorteerida ja allkirjastada, muidu on pärast arvutis üks suur tohuvabohu.