Varanasi kirjad 4. Tsirkus India

India vaimsus pakub maailmale teretulnud alternatiivi, suured gurud tuuritavad mööda ilma nagu superstaarid. Harva märgatakse, et eduka projekti tagant paistavad... ei, need ei ole inglitiivad, need on müügimehe kõrvad.

India vaimsus pakub maailmale teretulnud alternatiivi, suured gurud tuuritavad mööda ilma nagu superstaarid. Harva märgatakse, et eduka projekti tagant paistavad... ei, need ei ole inglitiivad, need on müügimehe kõrvad.Indialaste ärigeeniust pani tähele Mahatma Gandhi noore advokaadina Lõuna- Aafrikas indialasi nõustades. Peamiseks probleemiks kujunes, et lihttöölistena maale tulnud indialased hakkasid äri tegema, panustamata sentigi eliidi elustiili. Elasid rõõmsalt pead-jalad koos räpases töölislinnakus ja ajasid raha kokku. Ma usun, et see polnud paberraha. Indialased armastavad kulda. Esimese India kulla kinkis mulle eBay.in, kes oli maale tulles uskumatult helde. Mulle anti kauba peale valida, kas Nokia telefon või kuldmünt. Nokia oli siis Indias ülipopp, aga ma valisin kulla, sest Euroopas oli just alanud kullapalavik. Kullast räägiti majanduslehtedes ja ma tahtsin teada, millest täpsemalt jutt. Pidin pettuma, tilluke krediitkaardikujulisse plasti pressitud kollane münt oli lihtsalt igav. Hiljem sain teada, et kuld avaldab muljet siis, kui seda on palju. See juhtus mõni aasta hiljem, kui eurokriis oli oma haripunktis ja kulda osteti juba paaniliselt. Ka mina tahtsin seda tunnet kogeda. Läksin Varanasi suurimasse kullapoodi ja lasin endale sadu paare kuldkõrvarõngaid ette kanda, istudes kuldehete vitriinide vahel, mida elustasid peeglid. Tajusin vaoshoitud erutust, mis kiirgas keskealistest paaridest, kes pidulikult poodi sisenesid. Õhus oli kirge, keelatud vilja maitset ja loomulikult kullasära. Kullapalavik India moodi Kui vahel soovitatakse sõita Zürichisse, et õppida tundma raha lõhna, siis mina soovitan külastada Indias linna suurimat kullapoodi, et õppida tundma kullapalavikku. Eriti hea oleks valida spetsiaalne päev, kui kullaost toob õnne majja. Te saate juba aru, et kuld pole lihtsalt väärismetall. Indias peetakse kulda essentsiks, millest on loodud kogu universum. Kuld on lõim, millest on kootud India kultuur. Kullal on ravitoime, kuldkõrvarõngad parandavad kuulmist. Kullasära täies hiilguses olen näinud ainult ühel korral, oma õpetaja kõrvas. Ta ostis kullahinna languse tipus filigraankõrvarõngad. Hämaras muusikatoas ei avaldanud need mulle mingit muljet, aga talvel, kui toad on külmad ja inimesed armastavad end soojendada maja katusel päikese käes, nägin midagi, mis mind tükiks ajaks sõnatuks võttis. Minu õpetaja kuldkõrvarõngad hakkasid päikesekiirtes elama. Ornamentide tipud lõid sädemeid, sellal kui põhi kuldselt hõõgus. Kui nüüd mõelda veel juurde briljandid, siis saad aru, et tegemist on kõrge kunstiga. Võibolla kõige kõrgemaga meie planeedil. Tsirkus India on kuulsa moekunstniku kodudisainibränd, mis avas veebipoe täpselt sel ajal, kui mul seda kõige rohkem vaja läks. Olin just kolinud uude korterisse, aga puuduva elamisloa tõttu ei tahtnud mööblisse panustada. Niisiis vajasin kodusisustust, mis mahuks ära ühte kohvrisse. Tsirkus India tõmbas mu käima 1500-ruupiase krediidiga, mille realiseerimiseks tuli teha neli ostu. See oli täpselt see, mida vajasin: India disain lääne kvaliteedis. Palju oli Mughal-stiili, mis mulle eriti sobis. Pood muutus kiirelt popiks ka välismaal, kahjuks kaotas laienedes oma eksklusiivsuse. Siid muutus polüestriks, kanvaa kunstnahaks, Mughal-stiili kõrvale tekkis kitš. Siiski ei jäänud ma kauaks nurka norutama, sest vastukaaluks hakati arendama äärmiselt suurejoonelisi, kirgklikke allahindluskampaaniaid, mis panid pea pööritama nagu Ameerika raudteel. Ja lõppude lõpuks − palju neid stiliseeritud paabulinde ikka ühte korterisse mahub. Vahelduseks oli päris värskendav näha oma kodus sulnist vaikelu luikedega pealelõunasel järvel. Raga Multani. Keskajal kuulus iga raaga juurde oma visuaal. Müük tunnetekeelel Lääne müügistrateegiad on minu arust liiga tehnilised. Sind paigutatakse sihtrühma ja üritatakse võimalikult täpselt tabada. See pole mäng, see on jaht. Mulle meeldib rohkem, kui üritatakse võita mu südant. Tunda, kuidas süda avaneb. See ongi India kaupmeeste äri saladus − nad ei müü sulle lihtsalt kaupa, nad müüvad tundeid. Kaup on tühiasi võrreldes sellega, milliseid emotsioone India kaupmees sinus välja kutsub. Sa ostad elamust ja asi antakse sulle justkui kauba peale. Talismaniks, millel on võime kogetud tunded uuesti esile kutsuda. See on peen kunst. Aplodeerin disainipoodidele, mis müüvad vanu käsitöötehnikaid premium-hinnaklassis rahvusvahelisel turul. Viimasel ajal on lisandunud ka rahvariided. Kord märkasin üllatusega, et vana tuttav rustikaalne voodikate, mis maksis meie basaaril 200 ruupiat ja oli ilus küll, kuid andis pestes jubedalt värvi, on nüüd luksuslikus veebipoes suurejooneliselt välja pandud − hinnaga 2000 ruupiat. Juures tagasihoidlik märkus: dry clean only. Kuidas ma ise selle peale ei tulnud? Tsirkus India on oma hinnad väga hästi valinud. Kallim kui teised, kuid siiski ligipääsetav, kombates ostujõu piire. Just nagu kultusesemele kohane − ohverdama peab nii, et valus jõnks südamest läbi käiks. Siis jõuab sõnum kõige paremini kohale. Minu arust ei ole Tsirkus India sõnum toodetes. Ehkki neis kehastub kogu India kultuuritraditsioon, mis on tehniliselt 21. sajandisse viidud ja moodsale maitsele kohandatud. See on ellujäämiskunst, milletaolist peaks iga rahvuskultuur regulaarselt tegema, sõltumata rahast. Tore, kui rahva hulgas leidub andekaid müügimehi, kes suudavad sellega ka maailm erutada. Internetiajastul saab müügi alal imet teha. Mitte kehvemat Sai Babast. Veebipoodlemine on väga hea lõbustus kodus töötavale naisele. Mulle meeldib eriti, et netis ei tehta vahet kohalikul ja välismaalasel. See on aidanud mul india naise rolli sisse elada. Soovin tänada ka Raga Rageshrit, kes mulle eneseväärikust õpetas. Ma ise liigun nüüd teises suunas ja lähen päevasesse õppesse legendaarse Banaras Hindu University B.Mus’i klassikalise laulu alale. See on mulle suur au. Olen selle nimel kõvasti tööd teinud ja paljust loobunud. Sel hetkel, kui kuulsin, et olen ülikooli vastu võetud, ja kummardasin, et puudutada tänulikult õpetajate jalgu, helises telefon. See oli Tsirkus India, kelle elevandiluuvalge plokkprintkleit pärast pikki eksirännakuid lõpuks Varanasi jõudis. Olin kaotusega juba leppinud.  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga