Sukeldumine annab unikaalse võimaluse kogeda veealust maailma täies hiilguses − ilus loodus, kalad, korallid, hülged, laevavrakid, paeastangud, kaevandused... elamusi jagub igale maitsele. 14-aastase sukeldumiskogemusega ning Baltikumis ainsana PAdI Course directori sertifi kaadiga sukeldumisinstruktor Kert Meidra annab häid nõuandeid, kuidas ohutult sukelduda.
Alustada tuleb sukeldumise baaskoolituse (Padi open Water diver) läbimisest ning soovitatav on läbi teha ka vähemalt üks jätkukoolitus. Eestis on umbes kolm-neli sertifi tseeritud instruktoritega sukeldumisklubi. Uuri tausta, küsi sõpradelt klubide kohta. Sobiva koolituskoha (ka väljaspool Eestit) leiad ka veebiaadressilt www.padi.com, sisestades soovitud kursuse asukoha..
Baaskoolitus on kõige alus, õpetab sukelduja reeglite- ja nõuetekohaselt iseseisvalt vee all hakkama saama. Sealt edasi on võimalikud erinevad jätkukoolitused, mis arendavad sukeldujat edasi ning õpetavad erioskusi − näiteks ööpimeduses sukelduma, jää alla sukelduma, sügavsukelduma jne.
Sukeldumiskoolitus Eesti vetes annab väga hea kogemuse – meil on kogenud instruktorid ja piisavalt ekstreemsed tingimused. Kui Eestis ära teha baaskoolitus ja ka mõni jätkukoolitus, siis tunneb sukelduja ennast ilusa helesinise veega idüllilistes sukeldumisparadiisides nagu kala vees. Ent ettevaatust! Üks oht ilusas, soojas ja sinises vees siiski on – kiiresti kaob ära sügavuse tunnetus ja sellega võib kaasneda lubatud sügavus- ja ajapiiride ületamine.
Etteantud piire ja kursustel selgeks õpitud reegleid ei tohi ületada. Kui neid reegleid rikud, siis sead ennast ise õnnetusele ette. Ohutu sukeldumise aluseks on õige suhtumine!
Baaskoolituse läbinu võib laskuda 18 meetri sügavusele. Edasijõudnute koolituse sooritanu piir on 30 meetrit. Sügavsukeldumise erikursuse läbinul on see piir 40. Hobisukeldujate maksimaalne sukeldumissügavus ongi 40 meetrit ja see, kes tahab minna sügavamale, peab läbima selleks tehnilise sukeldumise koolituse.
Sukelduja suurim vaenlane on paanika. Kui inimene kaotab kontrolli oma mõttetegevuse üle, siis kaotab ta kontrolli ka ümbritseva ja oma käitumise suhtes. Selline olukord on kerge tekkima kaaslase surve tõttu, kui eri tasemega sukeldujad sukelduvad koos. Sellises olukorras ei tohiks algaja mingil juhul enda piire ületada.
Ära sukeldu kergekäeliselt tundmatus kohas. Näiteks kui puudub vastav väljaõpe laevavrakki sisenemiseks, siis loobu plaanist.
Sukelduja peab mitu korda enne vee alla minemist kontrollima, et ta varustus on töökorras, kindlasti tuleb hoolikalt kontrollida õhutagavara ja õhusüsteemide töökindlust. Vee all tuleb jälgida õhuvaru kogust, sügavust ja sukeldumise kestust. Väga hea abivahend nende jälgimiseks on sukeldumiskompuuter.
Sukeldujatel on soovitatav hankida rahvusvaheline kindlustus (DAN, Divers Alert Network Insurance). Juhul, kui sukeldujaga juhtub õnnetus, siis tullakse kindlustatule helikopteriga järele ning kiire abi on käepärast.
Sukelduja tervis peab olema korras – ennetavalt võiks tervist kontrollida südameja veresoonkonna ning hingamiselundkonna haiguste suhtes.
Tänapäeval on ka hobisukeldujatele nn tehniline sukeldumine ning kinnised ja poolkinnised sukeldumisvarustuse süsteemid (sukelduja poolt vee all ärakasutatud õhk ei tõuse mullidena pinnale, vaid leiab korduvkasutamist hingamiseks, sukelduja jääb n-ö märkamatuks ja gaasivaru jätkub oluliselt kauemaks kui avatud süsteemiga) oluliselt kättesaadavamaks muutunud. Võib juhtuda olukord, kus tehnilise sukeldumiseni jõuab inimene, kes ei ole selleks ei vaimselt ega tehniliselt valmis ning sellel võivad olla kurvad tagajärjed.
Tehniline sukeldumine on nn sukeldumise ekstreemliik, kus sukeldutakse enamasti sügavamale kui 50 meetrit või kinnisesse ruumi, samuti kasutatakse erinevaid gaase nii sukeldumiseks kui ka dekompressiooniks. NB! Selline sukeldumisviis nõuab erikursuseid, kus õpetatakse selleks vajalikke tehnikaid.