Kandinsky jälgedes sürjakomide juures

Peeter Lauritsa viimaste aastate fotograafitöö on justkui imepeen näpuharjutus – ekspeditsioonidest Komimaale, Marimaale, Udmurtiasse, Soome ja Saamimaale valmivad tükkhaaval pildistatud ning kokku meisterdatud panoraamfotod.

Peeter Lauritsa viimaste aastate fotograafitöö on justkui imepeen näpuharjutus – ekspeditsioonidest Komimaale, Marimaale, Udmurtiasse, Soome ja Saamimaale valmivad tükkhaaval pildistatud ning kokku meisterdatud panoraamfotod.

2013. ja 2014. aasta kulusid mul soome-ugri ekspeditsioonidele. Pildistasin Komimaad, Marimaad, Udmurtiat, Soomet ja Saamimaad. Seda materjali on vaja Eesti Rahva Muuseumi uue soome-ugri püsiekspositsiooni panoraamfotode jaoks. Ühtekokku 5 x 200 seinameetril üldistame soomeugrilaste asualade tüüpilisi looduskeskkondi. Sellist tuleb pildistada tükk tüki haaval skaneerides – ühtekokku tuhatkond osakaadrit – ja need pärast arvutis kokku monteerida, et saada hiiglaslikuks suurenduseks vajalik lahutusvõime. Pildi detailsus tuleb enam-vähem sama nagu tavalisel fotol. See töö on natukene tikkimise moodi – tibatillukestest pistetest ja helmestest moodustub suur kangas. Sealjuures ei jää kangasse pidama üksnes see, mis jäi fotoaparaadi ette, vaid kõik, mida me reisil kogesime. Vaatamata esmaklassilisele võttetehnikale, mille Canon Overall mu käsutusse andis, ja Lembit Jürgensoni assistenditööle, kulus suurem osa ekspeditsioonide ajast tehnilistele probleemidele, proovivõtetele, leiutamisele, uutele proovivõtetele, ümbervõtetele ja lõputule ilmaootamisele. Esimese ekspeditsiooni tegime sürjakomide juurde, peamiseks sihiks Petšoora-Ilõtši kaitseala Uurali eelmäestike jalamil. Vassili Kandinsky, eelmise sajandi üks mõjukamaid kunstnikke, abstraktsionismi rajaja ning teoreetik, võttis ette etnograafilise ekspeditsiooni sürjakomide juurde 1889. aastal. Osaliselt võis selle reisi ajendiks olla Kandinsky emapoolne mansi päritolu, igal juhul sai see ekspeditsioon tema elukäigus pöördeliseks. Pärast Komimaa- reisi katkestas ta oma karjääri juristi ja majandusteadlasena, loobus Tartu ülikooli õigusteaduskonna professuurist ning pühendus kunstiõpingutele. Õnneliku juhuse läbi sattusime 124 aastat hiljem samadesse Ežva (Võtšegda) ülemjooksu küladesse, veelgi õnnelikuma juhusena oli aga Komi Vabariigi Rahvusmuuseum kirjastanud samal ajal Kandinsky ekspeditsiooni päevikud. Võrdlusmaterjal osutus intrigeerivaks. Kandinsky ei väsi kiitmast sürjalaste lahkust ja sõbralikku meelt, ametnikke (ilmselt siis ka teda) kartvat komid aga nagu tuld. Põhiliselt kurdab ta selle üle, et paganlikku rahvatraditsiooni – laule, loitse, lugusid – pole kusagilt koguda, kõik on unustatud ja ära põlatud. Vähesed komikeelsed laulud, mida ta kuulis, olnud tõlgitud vene keelest. Kristlik misjon olla tema sõnul rahvast üle käinud, kivi kivi peale jätmata. Osaliselt peab see ilmselt paika, kristlikud on need külad tänini. Misjonitööga alustas Permi Stefan seal juba 14. sajandil, tegi selle hõlbustamiseks komidele oma tähestiku, ühtlustas kirjakeele ning andis välja esimese aabitsa. Eestis ja Soomes ilmusid sellised alles 16. sajandil. Samas tundub mulle, et sealmaal pole kombeks esimesel õhtul oma pühadusi võõraste ette laotada. Castrén ja Lönnrot võtsid oma ekspeditsiooni (1841–1843) jaoks rohkem aega ja jäid reisiga väga rahule. Kultuuriline sünkretism Kolmandal päeval sama pererahva juures hakkasime kogema külluslikku kultuurilist sünkretismi, kus kristlus, paganlus ja kapitalism on veidraks patsiks punutud. Punanurgas – see on ahjust diagonaalis asetsev kodualtar, kus hoitakse pühasid sümboleid – jagasid viljapead, lilled ja paganlikud kujukesed ruumi õigeusu ikoonide ning riigijuhtide portreedega. Küsisin ühelt Võlgorti vanapapilt, kas ta sinna mõnikord küünlaid ka paneb või kuidagi teisiti pühasid tähistab. Ta mõtles, siis ütles, et küünlaid küll kunagi ei pane. Tal olevat hoopis selline komme, et hommikul ahju ees esimest suitsu tehes pühendab ta selle jumalaemale ja hommiku esimest koni hoiab õhtuni seal ikooni kõrval. Minu jaoks on täielik ime, mismoodi Vene impeeriumi rahvad on aastasadade pikkuse ülemvõimu, assimileerimise ja röövmajanduse kiuste suutnud oma näo säilitada. Aga on. Isegi kui vanad kombed, laulud ja keel mälust kustuvad, jääb ikkagi alles mingi tabamatu miski. Ühel reisilõigul sattusime etapirongile, mis oli puupüsti täis põhjast naasvaid hooajalisi naftapuurijaid. Lingvistiliselt oli see huvitav elamus. Märkimisväärne hulk kaasreisijaid suutis peaaegu kogu oma suulise väljenduse moodustada üksnes anatoomilistest roppustest. Alles siis märkasime tõsiasja, mis enne polnud pähegi tulnud – nimelt komid ei ropenda. Petšora-Ilõtši kaitseala Ürgselt võimsaimaks loodusmonumendiks, kuhu oma elu jooksul sattunud olen, osutus Petšora-Ilõtši kaitseala. Kaitseala on pindalalt umbes kümne Lahemaa suurune ja rajatud juba 1931. aastal. Enne seda asustasid neid metsi sürja ja mansi küttide jahionnid. Kütid aga teadsid, kuidas oma majapidamist rikkana hoida. Seetõttu laiub seal praegu tihedat jõgikonda kattev ürgtaiga, puutumatu sihtkaitsevöönd. Ala on kantud UNESCO loodusmonumentide nimistusse, tänu millele ei käi seal salaküttimas isegi Kremli bojaarid ega kosmonaudid. Vähemalt nii väitsid kohalikud. Samas aga kuulsime neilt uskumatult õõvastavat lugu, missuguse juuksekarva otsas on kaitseala saatus rippunud. Nimelt mõtlesid nõukogude akadeemikud juba 1930. aastatel välja suurepärase plaani, kuidas Põhja-Jäämeri Kaspiasse kallata – selleks tulnuks kaevata üksnes sada kilomeetrit kanalit ja ühendada Petšora Kama kaudu Volgaga. Projekti kutsuti uhkelt Volga jõgikonna rekonstrueerimiseks. Õnneks tuli seekord vahele maailmasõda. Asja võttis uuesti üles Hruštšov, aga selleks ajaks oli Gulagi arhipelaag Stalini-järgsete amnestiatega tühjaks voolanud ja kusagilt polnud võtta piisavalt eluslabidaid. Brežnevi ajal välgatas aga uus idee. Nõukogude akadeemikud arvutasid veidi ning leidsid, et 50 maa-alust tuumaplahvatust oleks piisav, et põhja jõed saaksid hakata lõunapoolseid steppe ja poolkõrbeid niisutama. 1971. aastal detoneeriti poolekilomeetriste vahedega kolm 15-kilotonnist tuumalaengut (Hiroshimale heideti 16-kilotonnine). Rootslaste registreeritud radiatsioonilekke tõttu puhkes rahvusvaheline skandaal ning maaparandajate hoog vaibus pisut. Akadeemikud said võrrelda oma arvutusi tegelikkusega ning leidsid, et tegelikult oleks vaja siiski 250 tuumalaengut. Niipalju aga ei raatsinud sõjatööstus neile eraldada ning plaan jäi jälle soiku. 1980. aastatel algas see arutelu uuesti, ent siis hakkasid teadlased kartma, et Põhja-Jäämerre voolava sooja vee koguse järsk vähenemine võib kostitada meid uue jääajaga. 1986. aastal pani NLKP poliitbüroo projekti kalevi alla, kust Kesk-Aasia vabariigid selle 21. sajandi alguses uuesti välja koukisid ja Venemaaga läbirääkimiste fookusesse tõstsid. Vaatamata Moskva linnapea Juri Lužkovi entusiastlikule toetusele ei leitud selleks aga konsensust, vahendeid ega koostöötahet. Mälestuseks suurejoonelisest projektist on jäänud aga radioaktiivne järv, mida tuntakse tänini hea kalasaagi poolest. Petšora-Ilõtši kaitseala keskusesse Jakšasse jõudmine oli ränk. Komimaa teed on uskumatult hullus olukorras. Ei ole ka ime. Kui peaaegu Hispaania-suurusel territooriumil elab vähem inimesi kui Eestis, siis on korralikku teedevõrku üpris raske üles ehitada ja korras pidada. Kandinsky kurdab oma reisipäevikutes pidevalt, et küljekondid on Komimaa teedest pisarateni valusad. Tänapäeval ei ole magistraalid Sõktõvkarist 50 kilomeetri kaugusel enam kaherealisena kasutatavad, sõita tuleb sellel teepoolel, mis masinat päris ära ei lõhu. Kõrvalteed näevad välja nii, nagu oleks neid teisest ilmasõjast saadik miinipildujatulega kostitatud. Ühel hetkel selgus, et otseteed pidi me Jakšasse siiski ei pääse. Tuli ots ringi keerata, teha rohkem kui tuhandekilomeetrine ring, sõita tagasi Sõktõvkari, loobuda rendiautost ning jätkata teed rongide ja taksodega. Jakša on paari tuhande elanikuga asula, kus sõna otseses mõttes lõpevad kõik teed. Viimane jupp külast, kus asub ka kaitseala juhatus, asub teisel pool Petšora jõge, kuhu pääseb ainult paadiga. Sealt edasi on ainult taiga. Imeline loodus ja inimesed Vee ületamine tundus lõplikuna, nagu oleks paadimeheks olnud Haron. Kohalejõudmine õigustas kõiki läbi elatud kannatusi. Teisel kaldal vilistavad kõrvad vaikusest, justnagu oleks tolmuimeja seinast välja tõmmanud. Seal elab vaikne, väärikas ja intelligentne inimtõug. „Vaadake, me elame ja töötame kaitsealal, oleme teistmoodi, oleme kaitsealused inimesed,” kommenteeris Nikita Mihhalkovi nägu põdrafarmimees ja teejuht Andrei Satsuk. Teine teejuht, kaitseala ökoloogiadirektor Aleksei Mossin oli aga üksikus taigakordonis üles kasvanud Nick Cave’i nägu looduslaps, kes teab, et tema mis tahes aastaajal taigas välja ei sure. Selles oli võimalik veenduda meilgi. Taigas kõlbab võttepaikade otsimiseks ainult paat, suurem osa kaitsealal veedetud nädalast möödus vee peal. Ühe öö õnnestus ööbida Nikolai Baturini „Kuningaonni kuninga” väärilises kütionnis. Ööd tuli veeta aga ka lageda taeva all. Ilmaga õnneks vedas. Koos meiega saabusid soojad ja selged päevad, mis kestsid võtteperioodi lõpuni. Taigavalgus kenitles ja eputas me ees. Päevaharjaks küpsetati üle kahekümne kraadi, aga ööd jäid ikkagi nulli ümber. Hellitatud linnaloomal on päris raske põristada koidueelses uneuimas tunnikese vastuvoolu piki jääkülma jõelahmakat, vahujuga taga ja silmad jäisest tuulest kissis. Ning olla seejärel nobe, loov ja lehviv, et saada oma valgushetke veerandtunnine pildijada kätte kõige vaimukamal kombel. Imelise looduse kõrval oli mu suurimaks kaitsealaelamuseks meie sealsed paadijuhid ja teekaaslased Andrei ja Aleksei. Passi järgi olid nad ilmselt venelased, päritolult aga, nagu tänapäeval ikka, segu kõikvõimalikest impeeriumi rahvastest. Kuidas õigupoolest etnost defineerida? Keelepõhiselt? Elukohajärgselt? Verepõhiselt? Passipõhiselt? Pärast Andrei ja Alekseiga tutvumist ei ole mul tahtmist neist ühtegi tõsiselt võtta. Praegu tundub mulle nii, et kui lahutada eelnenud komponentidest elulaad ja pärimuse kandmine, siis ei loe ei keel ega geen suurt midagi. Facebooki laike võib klõpsida mis tahes keeles ja oma verekomponentidest ei tea me enamasti kuigi paljut. Andrei ja Aleksei aga, etniliselt küll venelased, elasid ümbritseva loodusega sellises harmoonilises kooskõlas, nagu me tavaliselt vanade soomeugrilaste puhul kujutleme. Paigamälu ja pärimust kandsid nad sellisel hulgal, nagu me nende reiside jooksul kellegi teise puhul ei kogenud. Ja nende naljad, „inimene on eksperimentaalne olend”, olid vägagi soomeugrilikud. Sõktõvkaris õnnestus osta kataloog zoomorfsetest kujukestest Komi rahvusmuuseumi kogudes. Vanim neist oli nikerdatud suusanina fragment 4. aastatuhandel e.m.a, suurem osa permi loomastiilina tuntud pronksivalud meie ajaarvamise alguspoolelt. Need on väga uhke ajakaev, osa puhul võis aimata sarnaseid jooni ka Tamula ja teiste Eesti leiupaikade eelajalooliste kujukestega. Suveniiriputkas ootas mind ees aga väga meeldiv üllatus – hea hulk nendest kataloogis nähtud kujukestest oli koopiate kujul saadaval. Olen palju mõelnud, miks peab meie suveniiripoodides domineerima üksnes hansalinlik atribuutika (matrjoškadest ja merevaigukitšist rääkimata)? Meie eripära seisneb hoopis muus, kümne tuhande aasta pikkuses paiksuses ja kohamälus. Peale baskide ja soomeugrilaste ei saa sellega kiidelda ükski Euroopa rahvas ja selle teadvustamine võiks olla Eesti kuvandi leitmotiiv. Ristirüütlite, keskaegsete peekrite ja kivikirikute kõrval võiksime ennast tutvustada ka kammkeraamika, neoliitiliste kujukeste ja pühade puude abil.  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga