ISLAND
Vastukaaluks Eestimaa pidulikule lippude ja lilledega ehitud 1. septembrile pole Islandi koolialguses midagi märkimisväärset. Pole isegi ühte ja kindlat kuupäeva, millal üle kogu maa kooliaastat alustada. Iga kool teeb selle valiku parima äranägemise järgi ning tavaliselt satub see ajavahemikku 21.–24. august. Pidulikke aktusi pole kombeks, kogu info koolialguse ja tunniplaani kohta saadetakse meilitsi. Hommikul pannakse selga tavaline riietus (kohustuslikku koolivormi ei ole), minnakse hommikul kella 8.15-ks koolimajja ja õppetöö läheb lahti vastava nädalapäeva tunniplaani järgi. Kui sel esimesel koolipäeval on tunniplaanis ujumine, siis ujuma ka minnakse, tulgu taevast või pussnuge! Ujulad on Islandil vabas õhus ja ujumine toimub iga ilmaga. Suurim šokk oli minu jaoks eelmise aasta esimesel koolipäeval tormise ilmaga toimunud laste ujumistund, kus paljad lapsed lõdisesid basseiniveerel, õpetajad aga, riietatuna paksudesse jopedesse, läkiläkide nöörid tugevalt lõua all sõlmes, seismas sealsamas kõrval, et tundi läbi viia. Emana pidin seda ekstreemset olukorda majast läbi aknaklaasi vaatama, sest nii säilis lootus meist vähemalt ühel terveks jääda...
Kui Eesti õpilasele on antud pikk nimekiri, mida õppetööks vajalikku ostma peab, siis Islandil teeb lapsevanem koolile rahaülekande, mille eest laps kohapeal kõik vajaliku kätte saab. Ja kui siis õpilane niimoodi argiselt, ranits seljas ja ujumisriiete kott käes, oma esimest koolipäeva alustab, polegi tal kaasas ka lilli, mida õpetajale kinkida. Siiski olen oma lapse lillekimbuga teele saatnud, säilitamaks niimoodi võõrsil olles üht ilusaimat traditsiooni omaenda lapsepõlve kooliajast.
Islandil pööratakse suurt tähelepanu vaba aja veetmisele värskes õhus − igas koolipäevas on kaks pea 20-minutilist õuevahetundi − ja seda iga ilmaga! Tervislik toitumine ei ole ainult loosung, vaid sisuline tegevus − koolis on eraldi einekord aed- ja puuviljade söömiseks ning kui toimub klassiga väljasõit, siis limonaadipudelit ei tohi kaasa panna, lubatud on ainult naturaalmahl või puhas vesi.
HIINA
Hiinas minnakse kooli 7-aastaselt. Kool algab 1. septembril ning kestab juuli alguseni. Kui inimestel on kohalik sissekirjutus, saavad lapsed minna elukoha lähedal asuvasse kooli tasuta (tasuta õpe on vastavalt Hiina seadustele kuni 9. klassini ehk põhikooli lõpuni). Kui sissekirjutust (hukou) ei ole, peab kooli minnes maksma õppemaksu algkoolist alates. Kui võsukesed soovitakse saata parimatesse koolidesse, tuleb Pekingi parimates algkoolides maksta ligi 40 000 eurot, lisaks igal aastal varieeruv summa. Kuid rahast ei pruugi alati piisata, koolis peab olema ka tutvusi. Hiinlased teevad kõik, et enda lapsed n-ö õigesse kooli saada, sest sealt tulevad tutvused ja suhete võrgustik (guanxi) jäävad eluks ajaks. Kuna Hiinas on edukultus väga levinud ja haridus on läbi ajaloo au sees, soovivad lapsevanemad enda võsukesi panna parimatesse koolidesse. Selleks tuleb maksta suur hulk raha ning sisseastumiseksamitel näidata häid tulemusi. Nii pannakse lapsed enne kooli juba erinevatele kursustele ning raha säästmine algab juba enne lapse sündi.
Hiina koolisüsteemis on kolm etappi: 1.–6. klassini algkool, 7.–9. klassini põhikool ning 10.–12. klassini keskkool. Keskkool lõppeb üleriigilise eksami ehk gaokao’ga, mille tulemustest sõltuvalt saab edasi ülikooli. Hiinas on tunnid jaotatud kahte rühma. Esimene rühm aineid on n-ö peaained, nagu matemaatika, inglise keel, hiina keel ja kirjandus, põhikoolist alates ka keemia ja füüsika. Ülejäänud ained on n-ö kõrvalained, mille õppimist väga tõsiselt ei võeta. Hiina kooliharidus paneb väga suurt rõhku just reaalainetele. Koolis algab konkurents juba esimestest päevadest. Hindeid saadakse esimesest aastast ning klassides on kombeks lugeda teiste ees ette parimate ja halvimate õpilaste nimi. Tihti teavad ka lapsevanemad, millised õpilased on parimad ja millised halvimad, sest sedasi soovitakse kooli poolt tõsta õpilaste õpihimu ja edasipüüdlikkust.
AUSTRAALIA
Kooliaasta Austraalias algab veebruari alguses ning lõpeb enne jõule, just siinse suve hakul. Esimest korda kooli mineja saab kohe endale käe kõrvale „venna” või „õe”, kes ta klassi viib ja on tema jaoks olemas terve esimese kooliaasta jooksul. Kui laps kardab minna õpetajalt küsima, siis igal vahetunnil hoiab see abiline tal silma peal. Aastat alustatakse oma klassikaaslaste ja õpetajaga tuttavaks saamisega, räägitakse palju reeglitest ning sellest, mida eeloleval aastal õppima hakatakse. Tihtipeale ongi esimene semester laste mälu värskendamiseks ja eelmise aasta materjalide kordamiseks. Pidulikud aktused, tseremooniad ja õhtusöögid toimuvad pigem teatud koolietappide (põhikool, gümnaasium, ülikool) lõpetamisel, mitte kooliaasta alguses. Esimesest klassist alates õpitakse projektide kaupa. Koolis pole õigeid või valesid vastuseid, see õpetab ennast usaldama ja iseseisvalt mõtlema. On pikad lõunavaheajad ja ka magamisruum madratsitega – kui oled alles väike ja ära väsid, siis võid käia seal magamas.
KEENIA
Keenias algab kooliaasta traditsiooniliselt jaanuari esimesel esmaspäeval. See kehtib siin kasutusel oleva n-ö 8-4-4 kooli süsteemis − 8 aastat algkooli, 4 aastat keskkooli ja 4 aastat ülikooli. Kui küsida kooliriides vastu kõndivalt väikeselt põngerjalt, mis klassis ta käib, vastab ta tõenäoliselt „standard one”, mis tähendab algkooli esimest klassi. Algkooli esimesse klassi minnakse kuueaastaselt.
Vanasti kasutati maakohtades lapse vanuse kindlaksmääramiseks füüsilisi meetodeid, mõõtmaks, kas laps on valmis 1. klassi minema, sest lapsed sündisid ilma ametliku kellaaja ja kuupäeva ülesmärkimiseta. Lapsel paluti parema käega, pannes see üle pea, kinni võtta vasakust kõrvast. Väiksemad lapsed ei saa kõrva kätte. Nii käisid lapsed, kes liiga vara kooli kibelesid, mitu korda mõõtu andmas, enne kui neid vastu võeti.
Küsimusele, mis klassis ta käib, võib teismeline õpilane vastata „form one”, mis tähendab keskkooli esimest klassi. Niisiis, kui lõpetatakse ära kaheksas klass, minnakse uuesti esimesse klassi. Igal koolil on oma koolivorm, mida õpilased peavad auasjaks. Vaestes piirkondades aga ei saa nõuda kooliriiete ostmist. Sellistes koolides võivad lapsed käia koolis ka mõne muu kooli riietega, mida nad on jõukamate sugulaste suureks kasvanud laste käest saanud. Maakoolides on tavaline, et lapsed käivad koolis paljajalu. Vaesemates piirkondades, nii maal kui ka slummialadel, on koolis saadav (enamasti abiorganisatsioonide poolt rahastatud) koolilõuna ainus garanteeritud söök lastele. See hoiab paljusid lapsi koolis.
Osa koole on päevakoolid ja osa internaatkoolid. Internaatkooli loetakse paremaks, isegi kuueaastased lapsed viiakse internaatkoolidesse, kus nad saavad vanematega kokku kolm korda semestri jooksul! Riigikoolides on algkool riigi poolt doteeritud, aga vanemad maksavad raamatute ja eksamite tegemise eest ning ostavad koolivormi. Valdav osa koole on erakoolid – loodud kirikute ja ka teiste usuliste organisatsioonide poolt ning on ka äri eesmärgil loodud eraisikute omanduses olevaid erakoole.
Keenias algab kooliaasta septembris, seda juhul kui vanemate rahakott lubab lapsel käia kallis Inglise süsteemi või rahvusvahelise õppeprogrammiga koolis. Selliseid koole on Keenias veidi üle kahekümne.
SAKSAMAA
Kooliaeg algab Saksamaa liidumaades erinevatel aegadel. Näiteks Rheinland Pfalzis algab kool 8. septembril. Kui mu tütar Camilla esimesse klassi läks, algas kool aga 17. augustil. Algul kogunevad lapsed kirikusse, kus toimub jumalateenistus. Pärast seda esitatakse tavaliselt väike õpetlik näitemäng lastele ning siis õnnistab kirikuõpetaja kõik esimesse klassi minejad. Edasi minnakse koolimajja. Ametliku osa järel tulevad lapsed kooli hoovi vanemate ja sugulaste juurde − kohal on väga palju rahvast ja vanemate inimeste jaoks on igaks juhuks kohale kutsutud ka kiirabi. Siin saavad lapsed oma kauaoodatud koolituutud – Schultüte’d, mis on täis maiustusi ja kingitusi. Koolituutud valmistatakse koos vanemate abiga juba lasteaias või kingivad selle vanavanemad, see on Saksamaal väga ammune traditsioon. Pärast tähistatakse veel kodus pereringis või restoranis lapse esimest koolipäeva, sest see on väga suur ja tähtis pidupäev. Saksamaa on perekeskne riik ja lapsed on siin väga tähtsad.