Luuletaja Ave Alavainu on unikaalse postkaardikollektsiooni omanik. Paljud inimesed on talle oma reisidelt tervituskaarte saatnud. Igaüks võib seda teha, kirjutades aadressiks lihtsalt Ave Alavainu, Hiiumaa, Estonia.
Kentsakas pealkiri tähendab seda, et püüan allpool selgitada, mida sõna „iseenesuslik” tähendab. Selleks alustan kaugelt.
Aasta 1979. Olin just mõne aja eest abiellumise teel Hiiumaale emigreerunud. Ema elas Õismäel. Käisin tal sageli külas. Kord, ühe visiteeringu ajal, kohtasin ema majast ca 50 meetrit eemal, poe ja bussipeatuse vahel Heino Mikiveri. Miki seisis, lühikeste varrukatega suvepluus seljas, võrgust poekott, mis tema suure kasvu juures naljakalt tilluke tundus ja milles kolm apelsini, käe otsas kõlkumas. Meie dialoog oli üldjoontes selline:
„Kus sa seal Kärdlas elad? Viskaks sulle vahel mõne kaardi posti.”
„On sul, kuhu kirjutada?”
„Ei. Aga ehk jääb meelde.”
„Vabaduse 58–2,” ütlesin.
Miki hakkas homeeriliselt naerma:
„Ohhohoo! Kui sümboolne aadress! Vabaduse! Ja veel 58! Ja 2 ka veel! Ja mulle ei peaks see meelde jääma?!” Ta naeris ikka veel. Mina ei saanud enne millestki aru, kui ta lisas:
„Ma olen ju selle paragrahvi järgi istund!” Mõne aja pärast saingi kaardi, millel tekst: ÄRGU OLGU SUL MARGIKOGU!
Pärast seda – võib isegi öelda – tähendussõna, hakkasin igasuguseid kogujaid jälgima. Ja tõesti: tegin järelduse, et nad on pisut ülearu ühesed, pingutatult suunatud mingile konkreetsele teemale, minu jaoks… üleliia pühendunud.
***
Nüüd jõuamegi pealkirjas oleva sõnani „iseenesuslik”, mida ma ei leidnud ühestki eesti keele sõnaraamatust. Tundus, et olen selle sõna ise leiutanud. Või kuulnud. Seoses mingite kiriklike müsteeriumide, päästeameti töö või füüsikute kõnepruugiga: „iseenesuslik süttimine”. See on see, kui midagi täiesti mõistusevastaselt põlema läheb.
Siinses kontekstis aga tähendab see seda, kui miski ennast ise koguma hakkab.
***
Kui olin noor, maalisid-joonistasid mind nii Elmar Kits, Heino Mikiver, Tiit Pääsuke kui ka Matti Ruljand. On täiesti loomulik, et hoidsin need pildid alles. Aga kui mu isa suri, sain päranduseks veel viis Elmar Kitse maali. Elmar oli mu isa hea sõber. Ühe Endel Kõksi monotüüpia oli mulle juba varem kinkinud Kõksi ema.
Otsisin ka need portreevisandid oma noorusest välja, vormistasin viisipäraselt ära ning panin seina. Mustamäe ühetoalisest saigi väike „kunstisalong”: üks Kõks, kuus Kitse + mu oma sõbrad.
Sestpeale hakkas see kogu end ise kasvatama.
Tänaseks on mul üle saja kunstiteose.
***
Nüüd – tekkepõhiselt samuti tänu iseenesuslikule koondumisele – on mulle siginenud teine kogu: üle 300 tänapäevase postkaardi aastatest 2013/14.
Olen eluaeg hirmsasti reisida tahtnud ja eks ikka reisinud ka. Kuna tänavu tähistan oma liikumispuude 10. aastapäeva, on mu reisimiskirg pärsitud. Nii anusingi Facebookis sõpru: „Kui kusagil käite, palun võtke mind kaasa!”
Ja nad võtsid. Olen viimase poolteise aasta jooksul terve ilma läbi käinud…
Oleksin ma ette teadnud, et nii palju sõpru reageerib ja et sellest kogu saab, oleksin ehk olnud süsteemsem, märkinud üles ka kaartide teelolemise ajad jne – võib-olla oleks sellest saanud isegi uurimistöö maailma posti liikumisest. Üht võin aga kindlalt öelda: Eesti post töötab hästi.
***
Kaardinäituse idee aga tuli sellest, et oli lihtsalt kahju neid põnevaid kaarte üksi vaadata, tekkis jagamistarve. Läinud suvel oli näitus verandal, kaardid olid nöörile haagituna (et saaks kahelt poolt vaadata!) kuues reas + aknalaudadel. Kokku oli neid 222. Maailma kaart ja luup juures.
Pärast näituse mahavõtmist aga kaartide saabumine ei lakanud ja nii lisandus neid veel sadakond.
Tuli teha veel üks näitus, seekord juba saalis. Kus ka kunstikogu vaadatav.
Kaardisaatjate kokkutulek on lihtsalt tagajärg. Minupoolne tänuüritus ja ringsõit meie imetabasel saarel parima giidiga, kelleks Helgi Põllo. Seegi ettevõtmine on isetekkeline. Et inimesed, kes rändama harjunud, ikka ka rännata saaksid…