Kultuurne Motobande Latgalest Nemunase deltani

Kui mitte arvestada põhikooliaegseid klassiekskursioone ning üksikuid üldtuntud turismisihtkohti, nagu Sigulda, Jūrmala, Riia, Vilnius ja Palanga, kipuvad Läti ja Leedu jääma eestlastele pahatihti transiidimaadeks, mida läbides valitakse kõige kiiremad magistraalid, et ööseks iga hinna eest vähemalt Poolani välja jõuda. Siis ei olegi midagi imestada, kui ettekujutus kahest naaberriigist kipub jääma ühekülgseks ning hinnangud vaatamisväärsuste kohta üsna kasinaks.

Kui mitte arvestada põhikooliaegseid klassiekskursioone ning üksikuid üldtuntud turismisihtkohti, nagu Sigulda, Jūrmala, Riia, Vilnius ja Palanga, kipuvad Läti ja Leedu jääma eestlastele pahatihti transiidimaadeks, mida läbides valitakse kõige kiiremad magistraalid, et ööseks iga hinna eest vähemalt Poolani välja jõuda. Siis ei olegi midagi imestada, kui ettekujutus kahest naaberriigist kipub jääma ühekülgseks ning hinnangud vaatamisväärsuste kohta üsna kasinaks. Kultuursel Motobandel on seitsme aasta jooksul läbi sõidetud enamik Eestimaa ja Ahvenamaa teedest, meeleolukaimad lõigud Kuramaast, Karjalast ja Ida-Savost, pargitud miilitsaeskordi saatel Talvepalee ette Peterburis ning ronitud üles-alla mööda Norra kuulsat Trolliredelit. Kuna Läti ja Leedu vähem tuntud teed olid praktiliselt kõigil seni põhjalikumalt avastamata, ei tekitanud reisisihi valik mingisuguseid vaidlusi. 1. juuni Lastekaitsepäev Rahvusooperi eest alanud teekond kulges esialgu mööda vana Tartu maanteed, et tuletada meelde suures grupis sõitmist, harjutada käemärkide edasiandmist ning saada aru võimalikest kitsaskohtadest sõitjate riietuses või sõidukite tehnilises seisundis. Sellist võimalust kasutas lahkelt ära Elmar Liitmaa Yamaha, kastes keset Lehmjat bensiinivooliku purunemise tagajärjel maantee märjaks. Pilt oli esialgu päris õudne, kuid kui põhjus selgeks sai, leppisime kokku, et Elmar ja talle appi jäänud Tanel Talve sõidavad pärast remonti kiireimat teed mööda Võrru. Ülejäänud seltskonna jaoks olnuks patt jätta kasutamata võimalus pärast Tartu uut ringteed keerata Reola ristist Põlva poole ja siis paremale, vanale Võru maanteele (nr 115) läbi Varbuse ja Väimela. Võrus ootas ees lastekaitsepäevaüritus koos vabaõhulava ning vihmast märja publikuga. Külmast kangeid sõrmi trotsides andsid tunniajase kontserdi Jaagup Kreem, Danel Pandre, Triinu Taul, Roland Puusepp, Ago Anderson, Tõnu Kark, Marju Varblane, Siim Rikker, Rain Rämmal, Tauno Valdna, Kristjan „Kotk” Mäeots, Veronika Tamm, Martin Aeltermann, Romet Pott, Mart Mikk ning ansambel „Ajaratas Halastamatult Veereb Ei Teda Peatada Saa, Eriti”, koosseisus Elmar Liitmaa, Tanel Talve ja Kait Lukka. Kui lastele helkurvestid ja autogrammid jagatud ning maitsev ahjulõhe Võrumaa Toidukeskuses söödud, pakkisid end kõik vihmariietesse – ilm kiskus järjest märjemaks ja pool päevateekonnast oli veel ees. Sõit kulges esmalt läbi Haanja ja Ruusmäe, kus tollitöötajad olid passimas põnevate koormatega raskeveokeid. Edasi viis ülikitsas asfalt läbi Kuklase Muratini ja märkamatult algaski Läti Vabariik. Tõepoolest, ega peale hüljatud kordoni ja hetkelise kiirusepiirangu sellest mingit püsivamat muljet ei jäänudki. Alustuseks liikusime mööda Pihkva maanteed Riia poole, siis läbi Marinkalnsi, Alūksne ja Balvi Latgale poole. Lõunanaabrite SKP-st ning poliitikast ei hakkaks siinkohal pikemalt kirjutama, küll aga tasub reisiplaanide seisukohast põgusalt peatuda Läti riigi haldusjaotusel, täpsemalt kolmel ajaloolisel piirkonnal, mida sümboliseerivad kolm kuldset tähte Riias asuva Vabadussamba tipus: Vidzeme põhjas ja keskel, Latgale idas ning Kurzeme (Kuramaa) läänes ja lõunas. Kuramaast on tänaseks uuesti eraldatud Zemgale (riigi edela- ja keskosa) ning Sēlija (Daugava jõe vasak kallas riigi kaguosas kuni Leeduni). Kultuurne Motobande läbis oma reisi jooksul kõiki viit piirkonda, millest kõige vähem avastatud on kindlasti Latgale. Meie esimene ööbimiskoht imekauni Rāzna järve ääres kandis nime „Rāznas Pērle” (’Razna pärl’) koordinaatidega N 56º17'05.1" E027º29'41.4", mille kontaktinformatsioon koos tegelikkusele vastavate fotodega (!) asub aadressil http:// viesunamiem.lv/raznas-perle − samalt leheküljelt on võimalik hõlpsalt leida puhkekeskusi ja motelle üle kogu riigi. Läbisõiduks kogunes 485 kilomeetrit, millest enamik sai kaetud vihma käes. 2. juuni Latgalest Poola poole Rusikareegel ütleb, et kui soovid sõita mööda vahelduvat pinnavormi, tasuks kaardil vaadata teid, mis kulgevad järvede läheduses. Kõik see peab 100% paika Rāzna järve ümber asuvas rahvuspargis. Tegemist on Läti suuruselt teise järvega, kuid kuna ametlikes teatmeteostes esikohta hoidva Lubānsi järve suurus tammidega reguleerimise tõttu pidevalt muutub (üle 50% ulatuses), vajab see teema veel selgeks vaidlemist. Igal juhul meenutab Rāzna miskipärast Võrtsjärve, ehkki on sellest viis korda väiksem. Kindlasti suurendab seda sarnasust tihe puhkekeskuste arv. Et Latgale on ajalooliselt olnud alati teistest piirkondadest maas ja ainuüksi järve olemasolu najal teenimist võimaldav sesoon ülilühike, siis on nende majutuskohtade ajaarvamine pahatihti seiskunud paarikümne aasta taha. Igatahes tasub olla tähelepanelik ja suurema rühma puhul oleks mõistlik eelnevalt väike luureretk ette võtta. Loodus on tõepoolest väga ilus, rahvuspark areneb silmanähtavalt, korrastatakse teid ja teede ümbrust. Selle kõige keskel kõlab läti keelest veidi erinev latgali keel, inimesed on sõbralikud, osavõtlikud ja positiivses mõttes uudishimulikud. Hommik tervitas päikesepaistega, millele lisandus hommikusöök koos tõhusa pätikohviga. Jah, kohvipuru kruusi põhja ning keev vesi sinna otsa on juurdumus, millest lätlased ilmselt niipea ei loobu, kusjuures regiooniti mingit erinevust selles suhtes märgata ei ole. Me ei tea, kas keegi tavatseb reisikirjeldusi lugedes näpuga kaardil järge ajada, igal juhul sõitsime mööda teed numbriga P55 kuni Dagdani, sealt paremale P60 peale, kuni vasakut kätt peatusime üsna omapärases kohas nimega Kristus Karaļa Kalns (’Kristus kuninga mägi’). Tegemist on muljetavaldavates mõõtmetes ja sakraalsetel ainetel tehtud puuskulptuuride pargiga, mille rajajaks on kunagine katselendur Ēriks Delpers. Väidetavalt oli ta tugevat sidet taevaga tunnetanud juba enne oma elu ohtu seadmist pilvede kohal. Latgales on religiooniga üldse asjad omamoodi. Piirialadele omaselt on rahvastikuline koosseis kirev ning eri ajastute poolt sügavaid jälgi täis tallutud. Nii on see maanurk saanud pelgupaigaks näiteks vanausulistele ja Poola aegade pärandina on valdav mõju hoopis katoliku kirikul. Napilt kolme kilomeetri kaugusel puuskulptuuridest keset männimetsi asub katolikus maailmas väga tunnustatud Aglona klooster ja kirik, mille 60 meetri kõrguste tornide juurde saabub igal aastal kümneid tuhandeid palverändureid. 1993. aastal külastas pühamut paavst Johannes Paulus II, siis olla kohal viibinud lausa 300 000 inimest! Kui kloostrile ring peale tehtud, jätkasime sõitu Krāslava kaudu kuni Daugavpilsini, kus sama päeva jooksul ootas meid ees juba kolmas kultuurielamus. Vaatamata kulunud väljendile on just „kontrastid” see sõna, mis kogu seda piirkonda ja päeva kõige paremini iseloomustavad. Napoleoni armee hävitas Daugavpilsi kindluse esimest korda juba enne selle valmimist, 1812. aastal. Kuna kindlus paiknes strateegiliselt väga olulises sõlmpunktis, on seda korduvalt rünnatud ja taastatud, isiklikult on garnisoni külastanud tervelt viis Vene tsaari. Teise maailmasõja ajal asus siin geto ning sõjavangide laager Stalag 340. Nõukogude ajal kujunes müüridega piiratud hiiglaslikust territooriumist tavaline linnaosa, millest paljusid silikaatkivist monstrume ei ole jõutud veel pikali lükata. Ettekujutusvõimet appi võttes saab siin kunagi olema tegemist vapustava kompleksiga, renoveerimistegevus käib vilkalt ja kvaliteetselt, suur osa väravatest ning hoonetest on saanud endise välimuse ja uue funktsiooni. Et ilm oli muutunud vahepeal troopiliseks, tekkis üksmeelne otsus lõunasöök vahele jätta ning rataste selga istuda – sellest mõnusamat jahutust on raske välja mõelda. Mida Daugava jõest kaugemale, seda hirmsamaks muutus teekate ja sõitsime ühes rodus, et igaüks saaks löökaukude vahel ise parimat trajektoori valida. Õnneks ei olnud eriti palju vastutulevaid veoautosid ega nendest mööduda üritavaid tarkpäid. Ühel hetkel ületasime mingi silla ja korraga oli kõik teisiti: teed muutusid laiemaks ja siledamaks, majade akendele ilmusid lillepotid ning muruplatsid olid hoolikalt pügatud. Olime saabunud Leedumaale, Zarasaisse, kus tegime lühikese pausi, et heita ülikõrgelt vaateplatvormilt imekaunist pilku samanimelisele järvele. Zarasaist edasi tuleb minna teele number 102. Kindlasti ei ole see mitte kõige otsem ühendus Vilniusega, kuid motomatka puhul saavad nii mõnedki asjad hoopis teistsuguse tähenduse. Kuna ajakava kärssas täiega, otsustasime raske südamega vahele jätta Ginučiai vesiveski ja mesindusmuuseumi külastuse ja sõitsime otse läbi Ignalina, kohast, kus ei ole ega ole kunagi olnud tuumaelektrijaama – see asus hoopis Visaginases, Ignalinast 50 kilomeetrit kirdes. Kahel rattal liigeldes peab kindlasti valima tee number 114 läbi Labonoro järvestiku pargi ja suunaks Molėtai, mis mõningate naljahammaste sõnul pidi leedu keeles tähendama „üles-alla”. Äärmiselt tore sõiduelamus, kus päris mitmed künkad ei toonudki tipus kaasa harjumuspäraseid käänakuid, vaid selle asemel tekkis hetkeline kaaluta oleku tunne. Ka pärast Molėtaid tasub jätkata magistraali asemel teega number 172 suunaga Paberžė, mis lõpuks ikkagi Vilniusesse viib. Vilniusest läbisõit on nii esimesel, teisel kui ka kolmandal korral paras mõistatus. Kindlasti on kohalike jaoks selles palju loogikat, kuid külalisi silmas pidades võiks viidanduse veidi paremini läbi mõelda. Sellele vaatamata soovitaks Vilniuse rohketel peale- ja mahasõitudel jälgida GPS-i asemel siiski märke. Seiklused olid selleks päevaks lõppenud, kuid kilomeetrid veel kaugeltki mitte. Oli kätte jõudnud aeg panna kannatlikkus proovile ja liikuda edasi lõuna poole mööda kõige otsemat teed − A4. Kaks tundi hiljem näitas päevane läbisõit 524 kilomeetrit, seda suurem oli rõõm istuda valgete linadega kaetud õhtusöögilauda ajaloolises spaahotellis linnakeses nimega Druskininkai. 3. juuni (Keha)kultuur Eestist vaadatuna tundub Druskininkai piiriäärse asulana, kus pikemaks peatuseks ei tohiks esmapilgul erilist põhjust olla. Väär! Tegemist on 220-aastase ajalooga, sanatooriumitest tulvil kuurortlinnaga, mis on tuntud mineraalvee, ravimuda ja krüoteraapia poolest. Druska tähendab leedu keeles soola ning juba 1794. aastal Nemunase jõe kaldale asutatud linna keskosa on sisuliselt üks suur lilledest tulvil imeilus park. Meeleolud on mingil määral võrreldavad Jūrmalaga, Eestist ei oskagi ühtegi paralleeli tuua, Pärnu, Haapsalu või Kuressaare on lihtsalt nii teistsugused. Iga tunni tagant tuntud muusikapalade rütmis töötavad valgustatud purskkaevud tõid nii mõnegi vaataja ammuli suhu Las Vegase nime. Druskininkais elas viimased kakskümmend aastat oma lühikesest elust kultuuriajaloo ilmselt tuntuim leedulane, maalikunstnik ja helilooja Mikalojus Konstantinas Čiurlionis (1875–1911), kelle kunagises majas asub muuseum. Turiste meelitatakse veel okupatsioonimuuseumi ja enneolematult mahuka nõukogudeaegsete skulptuuride pargiga. Kelle jaoks kultuur haakub rohkem kehakultuuriga, siis Baltimaade suurim vee- ja saunakeskus Aqua Park asub samuti Druskininkais, www.aquapark.lt. Aga nagu sellest kõigest veel vähe oleks! Vaid nelja kilomeetri kaugusele kesklinnast on pandud püsti 460-meetri pikkuse nõlvaga sisesuusamägi Snow Arena, pöörane sportimisvõimalus, mille motomatkajad juba varakult enda reisiplaanidesse panid. Keegi ei pidanudki tsikli peal lumelauda või suusasaapaid kaasas tassima − need sai kõik kohapealt laenutada. Piletid tasub nii suusa- kui ka veekeskusesse soetada hotellide vahendusel, kuna tänu erinevatele kokkulepetele tekib võimalus märgatavateks soodustusteks. Snow Arenal leidis aset kogu reisi kõige tõsisem vahejuhtum, mis ei olnud küll seotud ohtliku kukkumisega, või siiski: Mirjam Männamaast sai kogu inimkonna ajaloo vältel esimene naisterahvas, kes on kaotanud suusamäele MOOTORRATTA süütevõtme! Ja et rekord lahjaks ei jääks, sai tund aega hiljem Mirjamist päris kindlasti ainukene inimene üldse, kes on oma mootorratta võtme 20 000 ruutmeetri suuruselt lumega kaetud alalt üles leidnud... Seda fakti tõrgub mõistus kuni tänase päevani realistlikuks pidamast. Hotelliks julgeme kindlasti soovitada Hotel Europe Royale Druskininkaid, kus Kultuurne Motobande veetis kaks ööd. Nii suure rühma puhul on hinnaläbirääkimisi muidugi oluliselt kergem pidada. Mis seal salata, täiesti arvestatav alternatiiv hotellidele-motellidele oleks päris metsik reisimine telgiga, kuid väsinud ja külmunud liikmed on pika sõidupäeva lõpuks auga ära teeninud pai kuuma sauna ja korraliku voodi näol. Teiseks ei ole võimalik kaugeltki mitte igale poole oma telki üles panna, eriti veel tasuta. Ja kolmandaks, tänapäevase mootorratturi varustusse kuulub lugematu hulk elektrivõrgust laadimist nõudvaid seadmeid, kiivrite intercom-süsteemidest kaamerate ja arvutiteni välja.  4. juuni Leedu Veneetsia Reisi keskel paiknev sõiduvaba päev on siiani end igati õigustanud: kõigi nägudelt säras stardis vastu puhas rõõm! Kilomeetreid oli plaanis mõõdukalt, 362 ja sihtkohaks sellesama Nemunase jõe delta Leedu läänerannikul, Klaipeda lähedal. Leedu riigi kirevat ajalugu on lühidalt edasi anda väga keeruline, kuid soovitaksin sellega kindlasti lähemalt tutvuda. Igatahes Läti ja Eesti möödanikule sarnaseid jooned siin peaaegu puuduvad, territoriaalses mõttes oli Leedul oma naabritest erinev saatus isegi pärast Teist maailmasõda. Druskininkaist liikusime esialgu mööda Valgevene ja Poola piiri äärseid vahvaid teid Veisiejai ning Lazdijai kaudu kuni Kalvarijani. Iga linna keskel on kahe taevani kõrguva torniga kirik, kuhu pühapäeva hommikuti suundub oma parimates riietes kogu linnarahvas. Silma hakkas enneolematu hulk kurepesi majade küljes, vägisi tundus, et nii mõnigi neist on esialgu inimkäte poolt ehitatud. Põhja pool Marijampolėt rullus meie ees täies hiilguses lahti magistraal E67 Kaunase poole, mis sisuliselt ühendab kogu Baltikumi Poolaga. Sellel, iseenesest kvaliteetse kattega, kuid üksnes kaherealisel teel pikemalt peatuda ei tahaks. Ega rohkem sõita samuti mitte. Nende kannatuste ajendiks oli soov pääseda vanale maanteele number 141 läbi Raudonė, mis iga leeduka jaoks on seotud suure uhkuse ja iseteadvusega. Mööda Nemunase jõe kallast lookleva tee ääres paikneb kolm Leedu vürstiriigi kõige tuntumat kindlust, millest kõige suurema juures tegime peatuse. Kõigi üllatuseks oli legendaarsest Panemunase lossist restaureeritud täpselt pool, tööde jätkumisele ei vihjanud küll mitte miski. Koolis õpitu põhjal asub Baltikumi kõrgeim mäetipp Eestis, mis tekitab pette kujutelma, nagu Läti ja Leedu oleksid valdavalt tasased põllumaad. Tegelikkuses meenutas näiteks see trass oma kõrguste vahede poolest kohati lausa Saksamaad või Austriat. Edasi tuli linn nimega Jurbarkas, taas kord üliuhke katedraaliga. Nüüd hakkas vasakut kätt jooksma piir juba Kaliningradi enklaaviga, läbisime Pagėgiai ja Šilutė, millest mere poole jäävat ala nimetatakse tihti Leedu Veneetsiaks. Kaardil tasub otsida Minija jõge ning selle ääres asuvat samanimelist küla (N 55º21'31.9" E021º17'03.4"). Sinna viib Šilutėst asfalttee number 4217, pärast Rugaliai küla tuleb pööre vasakule, kirsiks tordil on viis kilomeetrit kruusa, mille lõpus, tänavakividega kaetud avara platsi ääres asub stiilne renoveeritud rannakõrts. Keset harulist deltat paikneva küla peatänava asemel on jõgi, millest üle ei vii ühtegi silda, mistõttu ühelt kaldalt teisele saab üksnes veesõidukitega. Pärast õhtusööki ühel kaldal istusime koos kõikide kodinatega laevale ning tegime Siimu lõõtspilli saatel paaritunnise ekskursiooni. Saun ja ööbimine olid vastaskaldal, kus endisest külakoolist on saanud põnev ja romantiline külalistemaja Eve. Ei ole midagi imestada, et koolis õpilasi napib, kui kunagise 400 asemel elab praeguseks samal territooriumil kõigest 25 elanikku. www.mingeseve.lt 5. juuni Kura säärest Siguldani Kuna teisel kaldal polnud peale hambaharja midagi suhu pista, olid kõik täpselt kell 9 sadamakail rivis, ootamas ülevedu hommikusöögile. Käes oli hetk, mil osa seltskonnast pidi töökohustuste tõttu alustama sõitu Tallinna, kuhu sel hetkel oli otseimat teed pidi 617 kilomeetrit. Traditsiooniliselt jagati vastastikku autogramme, sedakorda oranžidele vestidele. Esmalt tuli uuesti läbida kruusatee kuni 4217-ni, kust keerasime vasakule Kintai suunas, siis paremale 2201 ja veel kord paremale 4206 kuni suure teeni numbriga 141 Klaipeda peale. Selles lühikeses etapis peitus sõna otseses mõttes päeva nael. Nael ise oli kõver ning 3-tolline, asukohaga Argo „Puhh” Kivilo Honda tagarehvis. Hetkeks, mil pauk-uudis kolonni etteotsa jõudis, olime juba oma viie kilomeetri jagu edasi sõitnud. Puhhile oli jäänud toeks Indrek Julge, pärast lühikest arupidamist sõitis nende juurde tagasi ka Alar Kohv, kellel oli remondikomplektile lisaks kaasas lausa kompressor. Paraku ei olnud sellest kõigest palju abi, kuna tegemist oli sisekummiga. Nii oli parim lahendus hoopis suhtlemine vastutuleliku kõrtsiperemehe Stasysega. Sellised on mootorrattareiside kõige kibedamad hetked: lahinguväljale sõpru maha ei jäeta, kuid kuna elusid ohus ei olnud ja abi oli leitud, liikus suur kolonn määratud ajakavas edasi, jättes kolm meest järelhaagisega transporti ootama. Mõni tund hiljem saabus rahustav SMS, et rehvile on kohalikus traktoritöökojas elu sisse puhutud ja kolmik liigub otseimat teed pidi järgmisesse ööbimiskohta. Ligi 100 kilomeetri pikkune Kura säär kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on jagatud kahe riigi vahel. Leedu poolelt pääseb sinna üksnes praamiga, mis väljub iga 20 minuti tagant. www.keltas.lt Poolsaarel koguti veel mingit maksu, 5.80 eurot tsikli kohta, inimeste arv ei olnud oluline, nimetagem seda näiteks teemaksuks, mis läks igati asja ette: taas kord suurepärane elamus nii trajektoori kui ka katte poolest. Kura säärt nimetatakse halduslikult Neringaks, mis tegelikult koosneb mitmest eraldiseisvast asulast, tuntuim neist on kindlasti Nida, viimane asula enne Venemaa piiripunkti. Kosutav supp Nida sadamarestoranis moodustas toreda erandi seni valdavalt tankimisega ühendatud askeetlike burgerilõunate jadas. Sealtsamast avanes suurepärane vaade kuulsatele liivadüünidele − vaatepilt, mida nähes on raske uskuda, et see asub meist vaid 650 kilomeetri kaugusel... Tagasi mandril, jätkasime sõitu mööda värskendavat mereranda läbi Palanga Liepāja suunas. Läbi Skrunda ja Riia jõudsime õhtuks Siguldasse, kus ootas ees viimane ööbimiskoht, hotell Santa, www. hotelsanta.lv. Koos Kura säärega kogunes kilomeetreid üsna kobedalt, 583. Tuleb kahetsusega tunnistada, et teeolude poolest hoiab Läti kolme riigi hulgas raudkindlalt kõige viimast kohta. Õnneks on päris mitmes kohas üleval sildid, mis teavitavad Euroliidu toel toimuvate remonditööde peatsest algusest − sümpaatne. 6. juuni Tagasi koju Pärast järvevaatega terrassil nauditud päikeselist hommikusööki võtsime suuna kodu poole. Teede mõttes läks olukord järjest paremaks, mida lähemale jõudsime Eesti piirile. Kunagi viis Karksi-Nuiast läbi Lilli kuni Ruhjani 30-kilomeetrine kurviline kruusatee, mille keskel asus nööriga üleskäiva tõkkepuuga piiripunkt, kus tavaliselt seisis päevad läbi nukralt üks tolmuga kaetud Läti piirivalvur. Nüüdseks on kogu tee asfalteeritud ja seda võib südamerahuga nimetada parimaks mootorrattateeks Eestis. Tänusõnad Alar Kohvile, kes vahetult enne reisi käis sealt läbi ja lükkas harjaga ühe kriitilise kurvi lahtisest killustikust puhtaks. Karksi kindlusevaremetes tegime veel ühe peatuse. Viljandi juurest keerasime otse Suure-Jaani poole, samuti väga vahva ja hea kvaliteediga teelõik, edasi juba Vändra, Kaisma, Rapla ja Tallinn. Lõpule oli jõudnud 2264-kilomeetrine ring, mille tulemusena saab uue hingamise 221 aasta vanune uks Võru linnas. DSV Transport, United Motors, CRU Hotell ja Restoran, Euronics, Imperial Porcelain, Saku Õlletehas, Muhu Varahaldus, Tamrex, TESA Logistics ja Fifaa on ettevõtted, kellele kuulub maani kummardus selle eest, et kultuuriväärtused meie ümber säiliksid. www.kuningasarthur.ee Motomatkamise üks põhitõdedest on, et starti tullakse alati täis paagi ja tühja põiega. Nali naljaks, aga kui koos on pea kolmkümmend ratturit, võib iga individuaalne sooloesinemine käivitada ahelreaktsiooni, mille tulemusena läheb raisku suur hulk aega ja närvirakke. Seda enam olen südamest uhke, et ehkki on tegemist oma valdkonna värvikate tippudega, on muidu vabamõtlemise poole kalduvad kultuuriinimesed senise seitsme ühise reisi vältel üles näidanud äärmist kohusetundlikkust ja distsipliini. Keerulistes situatsioonides ollakse üksteisele toeks ja osatakse väärikalt hinnata head seltskonda ning üheskoos veedetud kvaliteetset aega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga