Järjekindel ja jonnakas naine

Pealtnäha on Signe Riisalo (46) täiesti tavaline Eesti naine. Me ei kohta teda mukituna uhketel vastuvõttudel ega näe virila näoga palgalõhe meeleavaldustel. Sotsiaalmeedias ei anna ta teada, kui palju on päeva jooksul maha silganud või mitu kuklit küpsetanud. Kaalujälgija pole riigiametnik ja kahe lapse ema samuti − ta tuleb kohtumisele särtsakal sammul ja lehvitab juba kaugelt rõõmsasti.

Pealtnäha on Signe Riisalo (46) täiesti tavaline Eesti naine. Me ei kohta teda mukituna uhketel vastuvõttudel ega näe virila näoga palgalõhe meeleavaldustel. Sotsiaalmeedias ei anna ta teada, kui palju on päeva jooksul maha silganud või mitu kuklit küpsetanud. Kaalujälgija pole riigiametnik ja kahe lapse ema samuti − ta tuleb kohtumisele särtsakal sammul ja lehvitab juba kaugelt rõõmsasti.

Signe on pärit Rooside sportlikust perest. Ema Krista mängis noorpõlves tennist ja sulgpalli ning vähe jäi puudu, et ta oleks bädmintonis noortemeistriks tulnud. Isa Jaan oli aga omas kaalukategoorias Eesti noortemeister poksis! Ema kasvatas kolme tütart ja oli kodune. Isa aga pikamaa-autojuht, kes ilmselt haudus rooli taga plaane, mida vabal ajal oma kolme sportliku tütrega peale hakata.

Kui pere noorim tütar Madli sündis, oli Kadri kolmene ja Signe kuuene. Just siis ostis vanaisa Matsallu suvekodu.

 „Suved veetsime Matsalus. Hommikul saadeti lapsed kaevule. Viskasime külma vett näkku ja pidime jooksma ümber karjamaal oleva joogipüti. Ema veel jälgis aia pealt, et me ikka jookseks, mitte ei longiks. Alles siis saime oma hommikusöögi kätte ja päev võis alata.”

Aga kaua sa ikka seal ümber püti jooksed, kisub ju üksluiseks. Isa näpunäidete järgi rajati kaugus- ja kõrgushüppekastid, et kõik külalapsed saaksid võistelda. Sellest jäi Signele väheseks, tal oli vaja ka isaga mõõtu võtta. Tõmbas ühel ilusal päeval kopsud õhku täis ja võitis ta sukeldumises ära! Muidugi ei andnud see perekonnapeale rahu, kohe korraldati jooksuvõistlus, kus isa sai lõpuks oma tahtmise.

Talviti muidugi nii palju manööverdamisruumi ei olnud, sest elati viiekesi Mustamäel kõigi mugavustega kahetoalises korteris. Sellegipoolest oli Rooside pere elu nagu lill, sest neil oli oma auto. Talvel tõrvati tüdrukute suusad, aeti masinale hääled sisse ja mindi Aegviitu suusatama. Ema matkas noorematega, aga Signe pidi isaga võimeid võrdlema. „Tol ajal oli isa täies elujõus, kõvasti trenni teinud. Tuli hambad ristis ta sabas püsida, nii et vere maitse oli suus.”

Enne töö, siis lõbu. Või vastupidi? Kui Signe tahtis sõbranna sünnipäevale minna abiks salatit hakkima, oli ema sellega lahkesti nõus: „Muidugi mine, aga enne suusata oma kilomeetrid ära!”

Tuligi suusad selga võtta ja Veskimetsa poole kõmpida. Tollal olid seal head rajad, Signe tegi oma tiirud ära ja saigi preemiaks sõbrannale appi minna.

Signe oli küll sõnakuulelik, kuid parajalt isepäine tüdruk. Pärast põhikooli lõpetamist tegi ta kellelegi ütlemata sisseastumiseksamid Tallinna 1. keskkooli (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium) füüsika ja matemaatika eriklassi ning alles pärast sissesaamist andis sellest oma vanematele ja senisele õpetajale teada.

„Käisin kergejõustikutrennis, aga suusatundidest olin vabastatud. Oli kokkulepe, et kui vaja, lähen võistlema. Suusatama, laskma, jooksma, ujuma… Olin multifunktsionaalne ja koolis ainult rõõmustati selle üle.

Totakates suusatundides ma ei käinud. Mis ma lähen sinna kilomeetrist ringi hõõrutama ja „tehnikat” õppima, kui ma nii ehk naa nädalavahetustel kümneid kordi rohkem suusatan?”

Tunnistan ausalt, et mina seda Signe juttu esimese hooga ei uskunud. Kuidas on võimalik, et nõukogude ajal on õpilane vabastatud suusatundidest? Äkki teeb kaanetüdruk ennast tagantjärele tähtsamaks? Aga eelmisel aastal tuli trükist Gustav Adolfi Gümnaasiumi spordiajalugu, kus kirjas ka kõik ausportlased läbi ajaloo. Teiste hulgas Signe, kõrvuti mõni aasta varem lõpetanud Juhan Partsi ja Indrek Neiveltiga.

Ligi 30 aastat hiljem

Signe Riisalo istub soojal aastaajal unisena hommikuti oma Kalamaja kodu trepil, suur kohvikruus käes ja suits suus. Isegi kella kümneks poe suunas purjetava elukapteni pilt selgineks, kui ta teaks, et eelmisel sügisel läbis see unimüts kuulsa New Yorgi maratoni 4:43.47-ga. Ja enne seda Riia maratoni 4 minutit kiiremini. Sotsiaalmeediast saame lugeda Meelis Atoneni iganädalastest jooksumaratonidest, talviti Priit Pulleritsu ettevalmistustest Tartu suusamaratoniks. Vean tavaliselt pärast järjekordset rahvaüritust pöidlaga lõpuprotokollis järge ja tunnen uhkust, kui tuttavad on võrreldes eelmise aastaga taas ettepoole rühkinud. Kui palju nad on pingutanud, kui paljust loobunud kõrge koha nimel!

Ka Signe läheb iga aastaga paremaks. Pealtnäha nagu hea vein, midagi tegemata. Kui ta 2006. aastal „lonkis” Tartu maratoni läbi 6.08-ga, siis viimati (2013) oli ta tund aega kiirem. Kujutan vaimusilmas ette, et kui Signe ei suitsetaks, et kui ta teeks nagu õige spordimees igal hommikul kümme kükki, siis kuhu ta võiks välja jõuda. Mõelda vaid!

„Ära mõtle! Ma ei ela selle nimel, et järjekordset sportlikku saavutust teha. Oluline on see, et ma tegin selle maratoni ära ja mul on hea enesetunne. Mida väiksem füüsiline pingutus oli, seda rohkem saan ma aru, et olen heas toonuses. Kestvusalad sobivad ju kõrges vanuses üldse paremini. Ja eks tehnika ja varustuski lähe paremaks. Mis üldfüüsilist poolt puudutab, siis mida aasta edasi, seda vähem on magamata öid ja veinijoomisi. Minu jaoks on see praktiliselt äraunustatud teema.

Suitsetamise koha pealt pole aga midagi parata – olen krooniline suitsetaja. Kui ma olen juba tunde distantsil olnud, hakkan ootama finišit, et suits ette panna.”

Kummaline. Inimene saab aastatega vanemaks, aga resultaadid lähevad järjest paremaks. Nojaa, päris lambist need head tulemused ja sale piht ikka ka ei tule. Matkasime mõne aasta eest kuumal suvepäeval Kopli ja Kalamaja kandis. Sammulugeja näitas juba 20 000 sammu, kui kohviku Boheem ees üks higine naine veepudeliga meist mööda vuhises. Jäime teda abikaasaga üllatunult vaatama. Varjualuses lauas istuval hipsteril, kes parasjagu tomatisuppi manustas, jäi aga suu suisa lahti. Selgus, et Signe tuli oma igapäevaselt Stroomi ranna ja Kopli ringilt, pidas korraks kinni, võttis lonksu vett ja kurtis palava ilma üle. Ilmselt tegi ta sel päeval vale otsuse, tulnuks joosta Pirita sillani ja tagasi, mis on proua teine lemmikmarsruut. Seal olnuks tuult rohkem ja õhkki käinuks paremini läbi. Teinuks otsa veel kuuekilomeetrise tiiru Kose-Kloostrimetsa ringrajal, millega ta end parema enesetunde korral premeerib.

„Eks see sõltub enesetundest. Näiteks talviti on alla 20 kilomeetri suusatamine puhas ajaraiskamine. Elutempo on nii kiire, et kui sa võtad juba selle aja, siis tuleb metsasolekut ka nautida. Need lõhnad ja värvid… Hing pakatab sees! Kui minna peale tööd Piritale või Harku, siis oledki seal üksnes sina ja loodus. Kuskil kahiseb tuul. Vahel on sombune ilm, niiske metsalõhn, vahel on kirgas taevas ja hoopis teine meeleolu. See on nii mõnus! Tunned ennast noorena ja oled armunud. Hing läheb suureks ja ei mahu sinu sisse ära…”

Pole hulljulge inimene

Ta ikka pelgab ka natuke. Aga see pelgus ei ole saanud Signe ettevõtmistele takistuseks. Kui Paula oli üheksakuune, otsustas Signe temaga Tartu poolmaratoni läbi suusatada. Sai muretsetud spetsiaalne tool, mis toetus ema puusadele. Eks see rohkem matkamise moodi võis välja näha, maratonidistantsi teises pooles ju mägesid ei ole, on ainult mõned laskumised. Pealegi on Signe väga hea suusataja. Aga nõrganärvilised nägid selles 31-kilomeetrises retkes avantüüri, nimetades naist internetikommentaariumites vastutustundetuks lapsevanemaks.

„Tegelikult olid riskid kalkuleeritud ja sõit läks libedasti. Aga kümme kilomeetrit enne lõppu hakkas Paula vigisema. Ma ei julgenud teda seljast ära võtta, et äkki ei soostu ta sinna tagasi minema. Küsisin inimeste käest, et vaadake, mis tal häda on? Selgus, et müts oli silmade peale langenud. Inimesed lükkasid mütsi silmadelt ja sõit võis jätkuda.”

Kui kahekesi finišisse jõuti, oli stardist kulunud 3:59.45. Tavaolukorras Signe muidugi distantsil ei kõmbi, jookseb või suusatab ikka nii, et pulss midagi näitaks. Aga ta ei tekita füüsilise pingutusega endale lisastressi, tema jaoks on see kulgemine nauding ja puhkus, kus ta mõtleb näiteks… uue lastekaitseseaduse mõningate sätete peale!

Muidugi on vaks vahet, kas osaleda Kõrveküla või New Yorgi maratonil.

„Seda ma ei karda, et kõik vaatavad minu poole ja mõtlevad, kui kallid võisid olla mu lennupiletid. Lõhki ma ennast ei rebi, samas ei taha ka endale tunnistada, et ei saanud hakkama.

New Yorgi maratoni ajal mu puusaliiges hirmsasti valutas. Aga mis seal ikka, valuvaigistid sisse ja edasi!

Esimene jooksumaraton oli siiski Riia maraton, milleks ma valmistusin oluliselt paremini. Aga see ei aidanud, peale 30. kilomeetrit olid mu jalad ära põrutatud ja nii valusad, et ma ei saanud pärast nädal aega kingi jalga.”

Ekstreemsed olukorrad

Neid tuleb ka merel ette. Signe ise ennast purjetajaks ei pea. Ta saab küll merel hakkama ja hoomab, mis toimub, kuid purjetaja on tema sõnutsi ikka see, kes on laeva ja veega lapsest saati kokku kasvanud. Tema on harrastaja.

Kõik sai alguse „Lennuki” ümbermaailmareisist. Signe küsis hakkaja naisena meestelt jahi „Vesilennuk” ja otsis naiskonna peale. Terve 2000. aasta kevade nokitsesid oma kätega selle jahi kallal − pahteldasid, lihvisid ja värvisid, nii mis kole. Sõitsid sellega tosin aastat, tulid omas paadiklassis Ruhnu regatil esimeseks (2010), Watergate’i purjetamisvõistlustel teiseks (2010) ja Eesti meistrivõistlustel kolmandaks (2007). Eriti teravad oldi pikkade öiste etappide ajal. Võib-olla sellepärast, et keegi ei võtnud jahil napsu? Rõõmustati õnnestumiste üle, jätkus ka võitlusvaimu, aga samas tunti, et selle väikese jahiga enam ei areneta. Ja vaim väsis ära. Nüüd käib Signe külakorda ühe jahi pealt teise peale − seilanud nii „Diana” kui ka „Oliviaga” ja Muhu väina regatil „Kristiga”. Eelmisel aastal oldi sunnitud kõige pikemal etapil eetrisse andma „Mayday! Mayday!”, sest laev lekkis. Kõik lõppes siiski õnnelikult, viga suudeti ise ära parandada, kuid ehmatus oli päris korralik. Ent kokkulepped, kuidas kriisisituatsioonis käituda, kuidas kokku hoida, kehtisid!

Kui Signe mees sai 40 aastat vanaks, olid ta kuulsad sõbrad kingitusega ukse taga. See ei mahtunud põuetaskusse ega portfelli, sest tandemjalgratast sinna ju ära ei mahuta. Mõni aasta seisis ratas nurgas, sest mõlemad olid tööalaselt väga hõivatud, väike laps ka veel majas! Aga siis haarati härjal sarvist ja otsustati tiir maailmale peale teha. Tasa ja targu, ilma telekaamerate ja „uhhuutamiseta”. Esimesel aastal üks, teisel juba kaks „sutsakat”. Kõigepealt Kaliningradi, edasi Lvivi, sealt Chișinăusse. Eelmisel sügisel jõuti Krimmi (siis veel ei teatud, mis juhtuma hakkab, ratas õnnestus napilt ära päästa, enne kui madin peale hakkas). Selle aasta etapp osutus planeeritust lühemaks, kümne päevaga jõuti küll Anapast Adlerisse (täpsemalt Vesyoloyeni), aga plaan oli ka Abhaasiast läbi põigata.

„Meie üllatuseks tuleb Abhaasiasse sissesõidu luba oodata viis päeva ja siis ei oleks me laulupeole jõudnud. Seega vaatasime kaks päeva Sotšis ja Adleris ringi, käisime Estosadokis, Krasnaja Poljanas ja imetlesime, milline butafooria on rajatud olümpiamängudeks tänavate äärde. Aga loodus, mis sealkandis ju uhke, on saanud korralikud lõikehaavad. Ühel pool teed on Tammsaare madal majamuuseum ja teisel pool kiirteed Marrioti viietärnihotell.

Me ei ole minnes kunagi ostnud tagasisõidupileteid, aga meil on loomulikult teada aeg, mil saame tandemina kulgeda. See on puhkus, tahaks ikka natuke ringi vaadata. Kohtud inimestega, kes kunagi varem pole turiste näinud. Näed elu hoopis teise külje pealt. Äge!

Me pole mõelnud, mitmekümne aastaga me maailmale ringi peale teeme. See on tore siht, mis silme ees, mitte aga kinnisidee. Aga selge, et mingil ajal peame hakkama pikemaid distantse tegema. Kuigi riigiametnikuna on väga raske kolmeks kuuks rattamatkale minna. Mida ülemused sellest arvavad? Kohusetunne ei ole ainult spordis, vaid ka muudes eluvaldkondades. Kui sul on midagi tõsist pooleli, siis ree pealt maha ei hüppa. Ei ütle: „Armsad kolleegid, tehke nüüd minu eest ära!” Aga noh, eks elu näitab! Esialgu läheme kodust kaugemale, aga ühel hetkel hakkame kodule lähemale tulema.”  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga