Liblikajahil Kesk-Aasia mägedes ja kõrbetes

Milline näeb välja liblikapüüdmise ekspeditsioon? Kogenud liblikapüüdja Aleksander Pototski kirjeldab, miks minnakse ikka ja jälle pikkadeks kuudeks Kesk-Aasiasse liblikajahile.

Milline näeb välja liblikapüüdmise ekspeditsioon? Kogenud liblikapüüdja Aleksander Pototski kirjeldab, miks minnakse ikka ja jälle pikkadeks kuudeks Kesk-Aasiasse liblikajahile.

Liblikajahil olen käinud nii lähimates kui ka kaugemates paikades juba üle 35 aasta. Kesk-Aasia on aastate jooksul muutunud lemmikpaigaks, mis kutsub end üha uuesti külastama. Isoleeritud regioonides, nagu mäed ja kõrbed, toimub aktiivne liikide kujunemine. Kuna mägedes kasvavad liblikate toidutaimed teatud kõrgustel ja kindlates biotoopides, siis kujunevad sügavad ja laiad mägedevahelised orud toidutaimede ja liblikate levikule ületamatuks takistuseks ning siin ei toimu liblikate segunemist naaberalade isenditega. Omalaadseteks taimede ja putukate oaasideks, kus toimub intensiivne liigikujunemine, on peale mägede ka kõrbed, tugaimetsad ehk Kesk-Aasia jõgedeäärsed lehtmetsad, ookeanisaared ja muud ainult neile iseloomuliku elustikuga biotoobid, mis on isoleeritud samalaadsetest biotoopidest. Taime- ja loomaliigid, mis on sunnitud elama isolatsioonis, moodustavad aja jooksul iseseisvaid taksoneid – liike ja alamliike. Iseseisvate liblikaliikide areng võib kesta mitusada tuhat aastat ning võib võtta aega kuni miljon aastat.

Artikli autor on aastaid tagasi valinud enda jaoks selliseks uurimisregiooniks Palearktise maismaariikkonna, kust ta kogub kõikide liblikarühmade ning mitmete teiste putukarühmade esindajaid. Palearktis on maailma suurim maismaariikkond ning hõlmab kogu Euroopat, Aasiat Himaalaja mäestikust põhja pool, kaasa arvatud Tiibetit ja Araabia (Araavia) kõrbe ning Põhja-Aafrikat Sahara kõrbest põhja pool. Palearktikas leidub väga erinevaid maastikke ja biotoope.

Meile, tasase maa elanikele, on eriliseks proovikiviks mäed. Ühelt poolt ei näe mägedes meie mõistes kauget silmapiiri, teiselt poolt, ronides mõne suurema mäe tippu, saad nautida väga avaraid majesteetlikke vaateid.

Liblikapüüdjate välimääraja

Meie ekspeditsioonide koosseis on kolmekümne aasta jooksul muutunud.

1980. ja 1990. aastatel rändasime Kesk-Aasia mägedes koos klassi- ja kursusevenna Sveniga. Viimasel seitsmel aastal on lisaks artikli autorile ekspeditsiooni tuumikusse kuulunud soomlased Kari ja Risto. Meeskonna arv võib ekspeditsioonidel varieeruda ühest inimesest kuni koos autojuhtide ja kokaga kokku kümneni.

Kuna liblikaliike on väga palju, siis spetsialiseeruvad lepidopteroloogid kindlatele liblikarühmadele. Maailmatasemel tunnustatud spetsialistide kaasamine tõstab meie ekspeditsioonide teaduslikku väärtust oluliselt, kuna nii ei kogu me ainult nn „halli” määramata materjali oma kogudesse, vaid püüdleme konkreetsete käegakatsutavate tulemuste poole – määrame ja kirjeldame teadusele uusi liblikaliike.

Kari on maailmatasemel tunnustatud tumekoide (Scythrididae) uurija, ta on kirjeldanud üle saja uue liblikaliigi. Kari on oma olemuselt midagi klassikalistest romaanidest tuntud professorist liblikapüüdja ja tänapäevase linnainimese hübriidi sarnast. Kari on fanaatiline liblikauurija. Ta istub liikumatuna, jalad sirgu hommikupäikesega kuumaks köetud telgis ning ajab entomoloogilise nõela otsa liblikaid ning sirutab mitme tunni jooksul parimate liblikapalade tiibu kohe pärast varahommikust lambile lennanud liblikate sorteerimist. Enamik liblikapüüdjaid sirutab liblikaid alles tagasi kodus olles, enne hoitakse neid nõndanimetatud vatist madratsitel. Kuid Kari sirutab parimaid püütuid liblikaid kohe ja saavutab sellega suurepärased tulemused valmismaterjali kvaliteedis.

Kari käib igal aastal kolmel-neljal ekspeditsioonil, mis kokkuvõttes kestavad üle poole aasta. Mägedes ei jõua talle järele mitte keegi, sest on raske leida võrdväärset partnerit mägironimises ja kestvuses. Argielus karastab Kari ennast lisaks veel ka maratonijooksuga. Tänu oma fenomenaalsele töökusele sirutab ta aastas kuni kümme tuhat liblikat ning kirjeldab aastas kümneid uusi liblikaliike, mis on aukartust äratav arv. Mõned ambitsioonikad lepidopteroloogid isegi keelduvad Kariga koos ekspeditsioonile minemast, et mitte näidata oma väiksemat töövõimet ja füüsilist jõudu.

Risto ehk Ripa on elumees, hingelt rändur. Tema tõsisemate ekspeditsioonide hulk on aastas kaks-kolm, lisaks veel väiksemad liblikapüügiretked Lapimaale, Eestisse ja Lätisse ja mujale. Ripa on mootorrataste suurte kogemustega mootorimehaanik, kelle abi on ekspeditsioonidel hindamatu. Ekspeditsioonil olles püüame enamiku liblikaid öösel generaatorite abil kvartslambi valgusel. Ostame igal aastal ekspeditsiooni alguses mitu Hiina generaatorit, millest ekspeditsiooni lõpuks jääb tavaliselt ellu alla poole. Ripa igapäevaseks kohustuseks on putitada generaatoreid, et nad oleksid iga öö töövalmis, ning kombineerida katkistest generaatoritest töötav elektrijõuallikas.

Aleksandri ülesanne on ekspeditsiooni organiseerimine ning kõikide jooksvate küsimuste lahendamine. Ettevalmistamine algab vähemalt pool aastat enne välitööde algust. Vaja on hankida värskeid uudiseid ja uurida arenguid riikides, kuhu suundume; värskendada vanu ja leida uusi kasulikke kontakte; leida õiged transpordivahendid koos autojuhtidega; leppida kokku hinna, marsruudi, piirilubade, samuti liblikate püügi- ja väljaveolubade, kaitsealade püügilubade suhtes; leida kokk, muretseda köögivarustus ja toidumenüü; kindlustada rühma julgeolek ning lahendada veel terve hulk vajalikke ülesandeid. Ekspeditsiooni enda jooksul tekib pidevalt ootamatuid situatsioone ja probleeme. Arvatavasti selleks, et kindlustada Kesk-Aasia riikide suure hulga riigiametnike tööd, on üks rutiinne ja vajalik toiming külastada igas rajoonis keskvõimu organisatsioonidest saadud lubadega kohaliku miilitsa-, julgeoleku- (KGB) ja keskkonnakaitseasutusi ning registreerida seal ekspeditsiooni liikmed ja olemasolevad load. Kui seda ei tee, siis saad parimal juhul piirkonnast kinga, halvimal − maksad veel ka trahvi ning raiskad aega tarbetutele seletustele.

Liblikapüüdmise käik

Selleks, et liblikat uurida, on vaja ta eelkõige kinni püüda. Kuidas püütakse enamikku päevalibikaid, on kõigile teada – ikka võrguga, joostes mööda niite, metsi ja mägesid. Ööliblikaid aga püütakse tavaliselt kvartslambi valgusel kas linale või püünistesse. Veel saab liblikaid püüda, varitsedes neid toidutaime juures või meelitades ööliblikaid kääritanud veinist, õllest ja suhkrust valmistatud meelisele, samuti emase loodusliku või laboratoorselt sünteesitud suguferromoonile.

Meie käime Kesk-Aasia kõrbetes ja mägedes otsimas teadusele uusi liblikaliike, samuti kogumas liblikaid oma liblikakogude jaoks. Kokku on meie korraldatud ekspeditsioonide käigus kogutud materjali tulemusena kirjeldatud üle kahekümne teadusele seni tundmata liblikaliigi, põhiliselt Kesk-Aasia mägedest ja kõrbetest.

Liblikapüüdmisega Kesk-Aasias seostuvad sageli ka suuremad või väiksemad ohud.

Miiniväljal liblikajahil

2013. aastal sõitsime Pamiiri piiril autodega Haburaboti kurult alla. Peatusime võimaliku laagriplatsi otsinguil ning avastasime, et oleme ühe lokaalselt levinud apolloliigi − Parnassius cardinal’i biotoobis. Järgmisel päeval pärast väsitavat retke mägedesse hoiatasid kohalikud karjused, et mägedes on 1992. aasta sissisõjast pärit miiniväljad.

Olen ka varem puutunud kokku selle kodusõja ohtlike tagajärgedega. 2006. aastal Usbekistanis, Tadžikistani piiri ääres sattusime koos matkakaaslastest vanema poja Romani ning Allani ja Urmasega miiniväljadele, mille eesmärk oli sulgeda vaenlase tee. Miiniväljad on kaardistamata, sest jalaväemiinide kasutamine on keelatud ja miiniväljad on aastate jooksul mäenõlvade erosiooni ning lume ja maavärinate tõttu nihkunud ning tänapäeval ei tea keegi, kus need täpselt asuvad. Ainsaks teeviidaks miiniväljade olemasolule on iga-aastased lehmade ja lammaste õhkulendamised. Usbeki piirivalvurid, kes vahistasid mind koos pojaga oletatava riigipiiri rikkumise tõttu, ütlesid, et Urmase asukoha saame teada miiniplahvatuse järgi… Õnneks tuli Urmas ise mägedest elusa ja tervena tagasi.

Ootamatu saak

Meie Pamiiri-marsruut kulges mägedesse mööda Bartangi jõe orgu, mis on kuulus oma järskude ja ohtlike nõlvade poolest. Bartangi org on kitsas ja veel mõned kümned aastad tagasi olid siin autotee asemel ainult jalgsi- ja hobuserajad ning ovringid. Olen olnud Pamiiris mitu korda ja alati on mind köitnud kuulsad Pamiiri ovringid, mis on levinud Pamiiri Tadžikistani ja Afganistani poolel, kohtades, kus puuduolev teelõik tuleb ehitada juurde käepärastest materjalidest. Ovring on kohalike inimeste poolt ehitatud teelõik mägedes seal, kus teerada katkeb kaljuseina või jõe pärast. Ovring võib olla kividest ja puidumaterjalist ehitatud puuduolev rajajupp, üpris keerulise konstruktsiooniga radade, redelite ja sildade konstruktsioon, samuti püstloodis kaljuseinas kaljupragudesse või uuristatud aukudesse risti kinnitatud jämedamad lühikesed rajalaiused puutüved ning nende peale laotud põiki peenemad puuoksad ja lamedad kivid. Tänapäeval on ovringe säilinud teel Barčadevi kišlakist Sarezi järvele, samuti teisel pool Pjandži jõge Afganistani poolel.

Läbinud Bartangi jõe orgu Toyota Land Cruiseritega, selgus, et suur ekspeditsiooni alguses planeeritav veoauto Uural ei mahuks kitsastel käänulistel serpentiinidel oma gabariitidega läbi. Tagasipööramiseks oleks vaja leida sobiv koht, selleks aga tagurdada tükk aega, mis on praktiliselt väga ohtlik või võimatu.

Pärast pikka väsitavat teed mööda tolmuseid Lääne-Pamiiri radasid jõudsime lõpuks maalilisse Barčadevi kišlakki. Mäletan Barčadevi eelmisest kahekümne viie aasta tagusest matkast kui rohelist paradiisioaasi keset halle mägesid. Me ei pidanud pettuma ka seekord! Barčadevist leidsime külalislahke perekonna, kus saime puhata pärast väsitavat üle kahekümne kilomeetri pikkust päevamatka. Otsustasime jääda laagrisse Barčadevi kišlakist mõnisada meetrit kõrgemale. Laagriplatsilt avanes maaliline vaade Muzkoli ja Jazgulemi ahelikele. Hommikuks selgus, et see püügikoht oli kõigist Pamiiri senistest ja ka tulevastest püügikohtadest rikkalikum Kari lemmikloomade, tumekoide poolest. Kari määras viis tumekoi liiki, kuid kahjuks osutusid kõik juba varem kirjeldatud liikideks.

Huvitav kogemus oli Usbekistanis Sirdaryo jõel Kasahstani piiril, kus otsustasime enne Taškenti sõitu teha ühe püügi tugaimetsas. Kari ütles kohe, et temale see koht huvi ei paku, kuna tema lemmikud tumekoid eelistavad kuivi kserofiilseid biotoope. Milline oli üllatus, kui hommikul selgus, et oleme saanud niiskest tugaimetsast mitukümmend tumekoid ning lõpuks selgus, et just siit kirjeldas Kari teadusele kolm uut liblikaliiki. Oleme enamiku oma Kesk-Aasia ekspeditsioonidest planeerinud, lähtudes liblikate ja nende toidutaimede biogeograafilisest levikust ning aastate jooksul on see meetod ennast hästi tõestanud.

Kesk-Aasia tavad

Aastate jooksul oleme õppinud tundma Kesk-Aasia kultuuri, inimesi ja nende elustiili.

Kesk-Aasias on ajal ja sündmustel oma kulg ja kiirus, mis ei lange pahatihti kokku hoolega kavandatud ja ettevalmistatud plaanidega. Enamik asju lahendatakse probleemide kerkimise järjekorras tasa ja targu ilma kiirustamata, vahepeal juuakse teed või koguni süüakse ning räägitakse perest. Vajaduse korral saab aja kulgu panna siiski veidi kiiremini liikuma. Selleks on vaja tunda diplomaatiat ja kohalikku mentaliteeti.

Ükskõik kus Kesk-Aasia riigis ka ei viibiks, on kohalikud mägedes elavad inimesed külalislahked ning vähesel määral uudishimulikud. Nad ei tülita sind liigse avaliku tähelepanuga ning vajaduse korral on alati valmis aitama. Loomulikult tuleb järgida kohalikke usu- ja käitumisreegleid. Suureks abiks on koraani ja kohalike tavade tundmine ja järgimine − siis sind aktsepteeritakse omana.

Liblikad vajavad kaitset

Kesk-Aasias üle kolmekümne viie aastase rännukogemusega on meil tähelepanekuid ja teadmisi paljudest Kesk-Aasia piirkonnadest, kus intensiivse karjatamise mõjul on hävinud tugevad haruldaste apollode ja võiliblikate biotoobid, eelkõige röövikute toidutaime kasvukohtade ülekarjatamise tõttu. Eriti kurb olukord on Usbekistanis, kus kõrge rahvaarvu ning piiratud karjamaaressursside ja intensiivse karjatamise tõttu ei ole apolloliblikate biotoope peaaegu säilinud. Meie kogemuste põhjal võib öelda, et seal, kus toimub loomade reguleerimata karjatamine, on ainult aja küsimus, millal hävivad looduslikud biotoobid ja liblikaröövikute toidutaimede kasvukohad. Nii on juhtunud peaaegu kogu Usbekistanis ning mitmes Kirgiisia, Kasahstani ja Tadžikistani piirkonnas. Osa apolloliblikate biotoope on aga loomulikul viisil kaitstud, kuna asuvad kaljudel ja järskudel kaljuseintel (Parnassius charltonius, P. davydovi, P. loxias), kuhu kariloomad ei pääse, või on liblikate areaalid kõrgmägedes, näiteks Pamiiris raskesti ligipääsetavates ja väheasustatud piirkondades (P. autocrator, P. charltonius).

Haruldaste apolloliblikaliikide biotoopide kaitseks tuleb luua range režiimiga kaitsealad, kus karjatamine on täielikult keelatud. Teades aga looduskaitsemeetmete ebaefektiivsust Kesk-Aasia riikides, on vähe usku, et kaitseala režiim saab kaitsealustes kohtades rangelt täidetud.

 

***

 

Liblikateadus ehk lepidopteroloogia

Maailmas on kirjeldatud üle 160 000 liblikaliigi, võrdluseks − Eestis on teada veidi üle 2400 liblikaliigi, kes moodustavad maailma liblikafaunast 1,5 % ning valdav enamus neist on öö- ehk hämarikuliblikad ja pisiliblikad.

Tuhanded liblikahuvilised üle maailma koguvad liblikaid kas ilu pärast või teaduslikel eesmärkidel. Suurem osa liblikakogujaid tegeleb kas kohaliku liblikafauna uurimisega või mõne liblikarühma kogumisega, märksa väiksem osa lepidopterolooge aga uute liblikaliikide jahtimise/otsimise ja kirjeldamisega. Teadusliku kollektsiooni aluseks on võimalikult rikkalikum uuritava liblikarühma või -rühmade kogu, kus on esindatud uuritava ala ja naabermaade suured liblikaseeriad liikidest, alamliikidest ja aberratsioonidest (liigi vorm, mis hälbib tavalisest kujust). Selle võrdlusmaterjali baasil saab juba eristada võimalikke uusi liike. Vastava liblikarühma spetsialist peab loomulikult hästi orienteeruma uuritava rühma liblikaliikides, ta peab teadma, millised uued liigid on kirjeldatud, peab tutvuma nii vanade kui ka uute liblikaliikide tüüpeksemplaridega. Tüüpeksemplariks nimetatakse isendeid, kelle järgi toimus liigi kirjeldus ning kes on vastava liigi etaloniks. Liikide tüüpeksemplare hoitakse tavaliselt muuseumikogudes, samuti uue liigi kirjeldaja ja püüdja kollektsioonides.

Kui on selgeks tehtud, et tegemist on uue liigiga, toimub uue liblikaliigi kirjeldus mõnes aktsepteeritavas entomoloogiaväljaandes. Uue liigi kirjeldamine toimub nii liblika kui ka tema rööviku, nuku ja muna välimuse, samuti liblika eluviisi ja rööviku toidutaime kirjelduse järgi. Tähtis on liblikate suguelundite ehk genitaalide kirjeldus, kuna konservatiivse sklerostiseerunud elundina varieerub genitaalide ehitus suhteliselt vähe ning võimaldab liblikatel paarituda „luku ja võtme” kokkusobivuse printsiibil. Viimasel ajal on üha populaarsemad DNA-uuringud ning selle tulemusel liikide eristamine ja nende sugulussidemete määramine.  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga