Nicaragua väikelinna Bilwi tänavapilti kuuluvad lahutamatult erineva vanuse ja taustaga kerjused. Juba viiendat suve siinkandis loomingulises eksiilis viibiv Toomas Mikkor kirjeldab linna igapäevast elurütmi ning omalaadseid suhteid sealsete kerjustega.
Supermarket
Bilwi on tilluke kolmkeelne linnake Nicaragua Kariibi-poolsel rannikul. Tal on kaks auklikku räämas hoonetega peatänavat, hulk kirikuid ning kogu ülejäänud linn on üks erinevate etniliste gruppidega asustatud slummide kogum. Mahagonipuust osmikutes elavad miskito indiaanlased ja garifunad, veidi kabedamates majades mestiitsid. On ka erandeid. Tänavad on katteta ja vihmasel aastaajal on nende veerel konnadest kubisevad solgiojad. Päikese eest pakuvad varju rohked kookospalmid ja muud troopilised puud.
Supermarketi ukse juurde on end sisse seadnud neli-viis kerjust. Nende pealik tundub olevat üks üsna halvas seisundis garifuna mees. Pean teda garifunaks, sest ta räägib inglise keelt, miskitod räägivad vaid miskitut. Pealikuks pean teda seetõttu, et tal on alati parim positsioon ja ta maneerid on suursugusemad. Pealik on igerik ja kõverik, peas nokamüts ja ees suured päikseprillid. Aga ratastool on tal puhas ja läigib nagu ta riidedki. Ta on lausa ukse kõrval, nii et temast ei saa ei üle ega ümber. Teised on veidi tagasihoidlikumatel positsioonidel. Neil pole ka ratastoole ja pealtnäha on nende füüsiline konditsioon laitmatu.
Supermarketita on raske. Ikka on vaja sääsetõrjet, kärbsemürki või siis lõpevad salvrätid ja peldikupaber. Nii näen ka kerjuste kuningat paar korda nädalas ning iga kord poetan kassast tagasi saadud metallraha talle pihku. Teistele ma ei anna. Mitte ihnsusest, vaid kogu see annetamine on kuidagi piinlik ja sellega tahaks kiirelt ühele poole saada. Pikem kerjuste keskel sekeldamine võib lõppeda nii, et oled nende poolt sisse piiratud ega saa enam edasi ega tagasi. Ja ratastoolimees ei ole pelgalt kerjamise peal väljas. Ta osutab ka vastuteene! Welcome boss, tervitab ta mind, kui oleme juba paar nädalat tuttavad ning avab iga kord oma igeriku käega mulle ukse. Kord lahkun supermarketist juhuslikult lahti olnud tagavaraväljapääsu kaudu ja kuningas jääb oodatud rahast ilma. Võtab mitu nädalat ja paar peotäit münte, enne kui ta mind taas teretama ja mulle ust avama hakkab.
Lõks sularahaautomaadi juures
Omamoodi kerjustest moodustatud kadalipp ootab kõiki, kes väljuvad kohaliku panga sularahaautomaadi kabiinist. Kuna seal on järjekord, siis õnnestub mul enne kabiini sisenemist olusid hinnata. Enamik kerjuseid on indiaani naised. Mõne väljuja suhtes on nad üsna agressiivsed, sakutavad käest või topivad oma peo talle lausa nina alla, teise suhtes aga tagasihoidlikud. Selge, et mul tuleb nendega tegemist, sest loodusrahvad näevad läbi, kes on kes. Neid ma oma habetunud kiilaka macho-mehe välimusega ära ei peta. Olen seda ennegi kogenud. Õnneks näen enne kabiini sisenemist meest, kes väljub kurva näoga ja uurib kviitungit. Ilmselt väljavõte, mis teatab, et raha arvel pole. Kõik kerjused tunnevad talle kaasa ning keegi ei siruta oma kätt. Tuleb minu kord. Võtan oma cordoba’d masinast välja ning topin tasku. Kabiini uks on jääklaasist, seega väljas ootav spaleer seda ei näe. Võtan kviitungi ning astun nukralt välja, pilk paberilipakal. Kerjused on nõutud. Ka sina, Brutus, tahaksid nad ilmselt öelda, kui oleksid Vana-Roomaga tuttavad. Nende silmis on siiras kaastunne. Tajun seda oma meeltega. Pilku ma paberilt tõsta ei saa, sellega reedaksin end. Minu iseloomu ja olemuse näevad nad läbi, aga näitemängu mitte!
Turg ja kerjused
Pangast suundun enamasti turule kala järele. Poolel teel, otse spordiväljaku ääres istub laternaposti all miskito naine ja kerjab raha. Mitte agressiivselt, vaid lihtsalt istub, maha laotatud lahtine rätik, millel mõned mündid. Pangast tulles kunagi münte pole, seepärast ei hakka talle ka midagi viskama, kuigi viisakuse eest võiks. Aga ühel päeval näen tema juures midagi, mis sunnib mind ümber kvartali ringi tegema, raha peeneks vahetama ja ta maha laotatud rätikule peotäit cordoba’id jätma. Ma polnud varem märganud, et ta oli ühe jalaga.
Turul saab käidud iga päev. Sealt saab kala, krabi, vähke, krevette ning kõikvõimalikke troopilisi vilju. Mereannid on nii odavad, et neid saab söödud mitu korda päevas. Ühtaegu maitsev ja ökonoomne. Turul on kaks noort kerjusmeest. Pikapeale taipavad nad, et valge gringo käib iga päev kala või krabisid ostmas. Koodeks on vist selline, et müüja nina all nad ostjat tülitada ei või. Igatahes seda nad ei tee, vaid varitsevad mind veidi eemal. Aga turukerjused on ullikesed, ilmselgete Downi tunnustega. Seega õnnestub mul neid ikka ja jälle ninapidi vedada. Teen paar jänesehaaki ja nad on täielikus segaduses ega oska mind rahvahulgast üles leida. Lõpuks kujuneb sellest välja omamoodi peitusemäng, mis paistab Downi-poisse rohkem lõbustavat kui paar münti.
Mitte et ma neile münte anda ei täiks, vaid turg on üks ohtlik koht. Käsi peab olema taskus rahakoti peal ja juba enne saabumist tuleb enam-vähem paras nuts valmis panna, et ei tuleks rahapakiga sebimist. Isegi mõistlikel inimestel võtab siin paarikümne dollari ja cordoba’de nägemine käed värisema, mis siis veel pättidest rääkida. Vahel ilmub mu ette mõni pilves noor mees, silmamunad tõllaratastena peas pöörlemas, ja nurub raha. Vahel üsna õelalt. Need on väga ohtlikud tüübid, sest nad võivad püüda oma sõnadele matšeete abil kaalu anda. Crack’i suitsetamine on neilt meelemõistuse ära viinud ja ainus, keda nad kardavad, on relvastatud politsei. Õnneks on neid tüüpe päeval harva.
Kaval kerjuspoiss restoranis
Bilwis ei saa kerjusteta läbi isegi restoranis. Üks kavalpea, noor poisiuss, käib ja pommib kõrgel merekaldal asuva vabaõhurestorani kundesid. Ta ei tungi restorani territooriumile, vaid kõõlub teispool reelingut järsakuserval. Otse loomulikult võetakse selles restoranis kõigepealt merevaatega platsid. Need nüüd poiss üle käibki. Ta on vanuse poolest keskmistele teismetele lähenev miskito. Silmad on tal targad ja üsna pea selgub, et ta on üsna hea psühholoog ning et tal ei puudu ka taktitunne. Ta küsib igalt reelinguäärselt seltskonnalt ühe cordoba ja selle ta ka saab. Ilmselt ennekõike seetõttu, et üks cordoba on nii väike raha, et kui ta maas vedeleks, siis enamik restoranikülalisi ei hakkaks selle järele kummarduma. Ja teiseks tahetakse tüütajast võimalikult kiiresti vabaneda. Vestlusse poisiga keegi ei astu, raha ulatatakse tema poole vaatamata. Vaid mina puurin oma pilgu tema omasse ja püüan nuputada mingit riugast. Aga ei tule mingit ideed. Temaga suhtlemise soov tekkis siis, kui adusin, et poiss on hea psühholoog. Ühte reelinguäärset laudkonda ta ei tülitanud. Seal istus noormees oma piltilusa kaaslannaga. Viimane nägi välja nagu modell mõnelt Kariibi mere saari reklaamivalt posterilt. Kutil polnud aga tema jaoks silmi ega kõrvu, sest ta oli sedavõrd oma telefoni näppimisse süvenenud, et isegi toit tema ees oli hangunud ja kärbeste poolt ära järatud. Kaunitar ei jäänud kavalerist maha, temagi toksis telefoniekraani. Eks kerjuspoiss, ise ühtegi telefoni iial omamata, oli siiski kuidagi selgeks saanud, et telefoniinimese võib siia maailma tagasi tuua vaid piksekärgatus või miskit muud säärast, kerjuse jutt vaevalt teda ärataks.
Kuna käisin selles restoranis sageli, siis nägin alatasa ka kerjuspoissi. Tuli igal õhtul, tegi oma reelinguäärse ringi ära ja kadus saabuvasse pimedusse. Ühel päeval hakkasin teesklema, et ma ei saa enam hispaania keelest aru. See oli isegi ime, et miskito poiss hispaania keelt tönkas. Kui keeldusin hispaaniakeelse küsimuse peale kätt taskusse ajamast ja talle inglise keeles vastu jõbisesin, andis ta viimaks alla ja küsis inglise keeles. Andsin talle tema cordoba. Järgmisel korral püüdsin talle seletada, et andku midagi vastu ka. Et toogu mulle kookospähkel või püüdku mulle kala ja ma maksan talle hoopis rohkem. Üks garifunast kelner tõlkis selle talle ära. Aga poiss tuli järgmisel päeval taas tühjade kätega ning sel korral ma talle raha ei andnud. Gringo, sisistas poiss tigedalt ja suundus minema. Kuna olin reelingu ääres ainuke külaline, tuli ta hiljem tagasi, kui ka teised lauad olid täitunud. Minust läks ta kaarega mööda. Külm õlu ja imeline vaade loojangul merelt saabuvatele kilpkonnapüügipurjekatele oli mu südant pehmendanud. Kui poisiuss oli oma veeringud kokku kogunud ja minema suundus, viipasin ta enda laua juurde. Poiss tuli kuidagi kahtlustavalt. Ulatasin talle 10 cordoba’t. Ta ei jooksnud minema, vaid tardus paigale. Vaikis mõnda aega ja siis tänas mind inglise keeles. Seda oleks ta võinud öelda ka oma miskitu keeles, oleksin aru saanud. Täpselt üheksa päeva kõndis ta mu lauast mööda ilma midagi küsimata. Kümnendal tuli taas ja küsis nüüd juba inglise keeles üht cordoba’t.