Elu meeldejäävamat surfikogemust imepisikesel asustamata Seco saarel Filipiinidel kirjeldab Kristi Dela China.
Neljanädalane puhkuse- ja lohesurfi treeningreis 7107 saarest koosneva Filipiinide saarestiku keskosas, pisikesel 10,32-ruutkilomeetrisel Boracay saarel oli kestnud juba kaks ja pool nädalat. Aastavahetus ja uue aasta esimestel päevadel saarel peetavad rahvusvahelised purjelaua- ja lohesurfivõistlused olid rannas tekitanud väljakannatamatu ülerahvastatuse, mis mõnusa surfamise asemel meenutas pigem manööverdamist arengumaade suurlinnadele omases liikluskeerises.
Et sõidukogemus pakuks rohkem naudingut, otsustasime rühma eestlastest lohesurfaritega võtta vastu kohaliku surfiklubi Pinas Kiteboarding omaniku Bongi pakkumise osaleda tema korraldataval lohesafaril pisikesele asustamata Seco saarele. Enne reisile asumist oli meile vaid teada, et tegemist on 100x300-meetrise asustamata saarega või pigem liivalaiuga keset laia merd. Aga vähemalt oli meile välja lubatud elu meeldejäävaim lohesurfikogemus.
Kohalejõudmiseks tuli meil esmalt sõita Boracay saare lõunatipus paiknevasse Cagbani sadamasse, ületada tiivulise paadiga ehk bangka’ga Boracay saart selle kõrval paiknevast suurest Panay saarest eraldav mereriba. Bangka on kummalise välimusega puidust, pika ja kitsa kerega paat, mille keskel olev piklik kabiin mahutab 20–40 inimest. Kõige suurema eripärana jääb silma paadi väliskülgedele kinnitatud võimas, mitme meetri laiune bambusest raamistik, justkui tiivad. Nende eesmärk on paati ookeanilaineis tasakaalus hoida.
Edasi järgnes tunnine sõit mööda käänulisi kitsaid teid kirevavärvilise maasturi ja bussi ristandit meenutava sõiduki ehk jeepney’ga. Jeepney’d on kohalike ümber ehitatud, II maailmasõjast pärit sõjaväedžiibid, mis on üle riigi üks populaarsemaid ühistranspordiliike, seda nii linnade sees kui ka lühematel linnadevahelistel marsruutidel.
Ellujäämiskursus merel
Paat, mis meid lõppsihtpunkti sõidutas, oli selline tüüpiline kalameeste sõiduriist – pikk ja kitsas alus laiade väljaulatuvate bambusest tiibadega. Reisijad suunati istuma paadi keskel paikneva kajutit meenutava tühja kuudi katusele lõõskava päikese ja tormava tuule meelevalda. Kuudis sees põrandal istudes oleks küll kõrvetavast päikesest pääsenud, aga mootorist tulev kütusehais oleks kolmetunniseks veninud reisi jooksul ilmselt võtnud nii haistmismeele kui ka silmanägemise. Päästevestidega varustamata paadiga avamerele jõudnuna sai sellest, et kes millise bambusjupi külge küüned klammerdas või ümber käed aheldas, ellujäämise küsimus. Kõigi peas ilmselgelt kummitamas mõte: „Peaasi, et järgmine nelja-viiemeetrine lainemürakas paati ümber ei lükka või sellelt tiibu küljest ei rebi!”
Kuueliikmeline paadimeeskond demonstreeris merel lausa uskumatut koostööd. Lisaks sellele, et paadi sõidusuunda valge teibaga reguleeriv tüürimees ning paadi sõidukiirust peenikesest nöörist tõmmates reguleeriv isik paiknesid teineteisest kolme meetri kaugusel – ilma visuaalse kontaktita –, lippasid ülejäänud neli meeskonnaliiget paadi tasakaalus hoidmiseks vastavalt vajadusele mööda paadi külgedel olevat raamistikku ühele või teisele poole. Leida ilma igasuguse navigatsiooniseadmeta kalapaadis suurtel lainemürakatel surfates üles 300x100-meetrine liivariba keset mäslevat ookeani, kus ühtki maismaad silmapiiril ei paista, tundus meile, võhikutele, pärast kahte tundi lainetes loksumist justkui nõela otsimine heinakuhjast. Oleks siis kalameestel kõige lihtsamat sorti kompass kaasas olnud!
Seco – asustamata surfiparadiis
Seda suurem oli kõigi reisijate rõõm, kui tund hiljem pisike liivariba kaugel silmapiiril paistma hakkas. Üles oli leitud Seco saar − imekaunis asustamata saar laia liivaranna ja üksikute madalate puudega. Kogu saar on 500 meetri raadiuses igast suunast ümbritsetud rifiga (merepõhja looduslikult kogunenud kiviriba). Vesi kogu saare ümbruses on peegelsile ja vastavalt tõusude-mõõnade vaheldumisele kõigest põlve- kuni puusakõrgune. Seco on justkui ideaalne paradiis lohesurfi freestyle- trikkide ehk õhulennu ajal sooritatavate trikkide harjutamiseks. Tuul, puhanguti kuni 20 meetrit sekundis, on nii tugev, et kolme- kuni viiemeetriste efektsete õhulendude sooritamiseks ei ole vaja lohega peaaegu muud tehagi, kui liigutada see oma pea kohale, tõmmata veidi poomi peale ja juba lendadki kosmose poole. Maandumine peegelsiledal veepinnal on mõnus kui liuglemine lumelaual mäest alla mööda värskelt mahasadanud pehmet puuderlund.
Kuivale maale saabudes oli tunda, kuidas kolm tundi lainetes loksumist oli tasakaalumeele tükiks ajaks rütmist välja löönud, kuid ahvatlevalt puhuv tuul ja ümbritsevad ideaalsed lohesurfitingimused sundisid enamikku meie 11-liikmelisest reisiseltskonnast asuma kiiresti oma varustust sõiduvalmis seadma ja kiirelt merele tormama. Saar on nii pisike, et kõigest alla kümne minutiga võib lohe jõul sõites kogu saarele ringi peale teha. Aga kõige ahvatlevam oli enamiku jaoks siiski trikkide harjutamine saare selles osas, kus tuul on otse maalt merele. Esiteks sellepärast, et veepind on selles osas kõige siledam, ja teiseks, et trikkidest saab teha äärmiselt efektseid fotosid. Maalt-mereletuule puhul on võimalik sõita täiesti kalda äärde fotograafi nina alla, sooritada kõrge õhulend, kartmata et maandud kogemata maismaal, kuna tuul kannab hüppaja alati allatuult ehk siis maalt eemale. Tavatingimustes maatuulega sõita ei soovitata, kuid Seco saarel saab seda teha just tänu madalale veetasemele ja asjaolule, et 500 meetrit kaldast eemal on riff, mis õnnetuse korral, kui tuul lohesõitjat allatuult kannab, pakub veel viimase pääsemisvõimaluse enne allatuult laiale ookeanile triivimist.
Askeetlikud tingimused
Ülejäänud eluolu saarel oli meil suhteliselt askeetlik: kohapeal puuduvad igasugused hooned, elekter, telefonilevi, aga ka pesemisvõimalused ja tualett. Soolase merevee mahaloputamiseks oli kanistritega kaasas piiratud koguses vett. Kõige keerulisem saareseikluse juures oli tualetikasutamine. Ööpimeduses polnudki nagu vahet, millise põõsa taha kükitada, kuid eelkõige päevavalguses tundus hõredate puude varjus piisavalt varjulise koha leidmine pigem võimatu missioonina, kuid kuidagimoodi said asjad siiski aetud.
Magamiseks ehitasid kohalikud meile tuulepoolsest küljest suletud ja kolmest küljest avatud varikatuse. Korraldajatel oli õhtu mõnusamaks veetmiseks kaasas üks aku peal töötav latern, söögivalmistamiseks väike gaasipliit, kalamehed varustasid meid 17-kilose riffahvenaga, mis liivale laotud sütel ära grilliti. Mõnusast surfipäevast veres möllava adrenaliinikoguse lahjendamiseks oli kaasas ohtralt kohalikku maitsvat kõrgekvaliteedilist suhkruroost valmistatud Tanduay rummi, mille 0,7-liitrine pudel maksis poes kõigest ühe euro kanti.
Õhtuse meeleolu lõi üles kohalike mõnusad kitarrihelid, trummirütm ja mahe lauluhääl ning imeline kirgas tähesära, mis suurlinna valgustusest kaugel eemal oli hingematvalt kaunis. Justkui oleks tähed sadu kilomeetreid lähemal kui tavaliselt. Magamine lahenes sedasi, et kogu seltskond magas kolmest küljest avatud varikatuse all võimlemismattidel kui silgud reas, pea all kokkuvolditud käterätik või dressipluus. Teadjamad kohalikud küll hoiatasid võimalike öiste külastajate ehk saarel elavate rottide eest, kuid õnneks oli uni värskes õhus nii magus, et ükski võimalik külaline seda häirida ei suutnud.
Reise Seco saarele korraldatakse peamiselt kahe-kolmepäevastena. Üheks päevaks minek oleks mõistlik ette võtta vaid helikopteril, kahepäevase puhul tundub justkui samuti, et sõitmist on rohkem kui kohapeal olemist, aga pikemaks kui kolm päeva on raske toitu ja joogivarusid kohale tarida. Enamik toiduainetest kipub kolmekümnekraadises soojuses kiiresti riknema.
Tagasi peastaabis
Seco saare seiklustelt jõudsime tagasi peastaapi ehk Boracay saarele, mis oma kõigest 10,32-ruutkilomeetrise pindalaga võtab aasta-aastalt vastu üha kasvava hulga turiste, ületades 2012. aastal esimest korda maagilise 1 miljoni külastaja piiri, suurenedes järgmisel aastal juba 1,4 miljoni inimeseni aastas. Kujult ebasümmeetrilist koerakonti meenutav saar on kõigest seitse kilomeetrit pikk ja kitsaima koha pealt alla ühe kilomeetri lai. Saar on täitunud loendamatu hulga hotellide ja erinevate meelelahutusatraktsioonidega, siit ei puudu golfiväljak, tenniseväljakud ega ka kukevõitlusareen. Peamised turistilõksud on sukeldumine, snorgeldamine, väljasõidud merele purjekate või mootorpaatidega, veesuusatamine, langevarjusõit paadi taga mere kohal, matkad mööda saart ATV-de, bagiautode või jalgratastega, vaateplatvorm saare kõrgeima mäe Mount Loho tipus ning muidugi purjelaua- ja lohesurfikoolitused.
Saare vaieldamatu tõmbenumber on koerakondi kitsaimas osas lõunapoolsel kaldal paiknev White Beach ehk Boracay au ja uhkus nii päeval kui ka ööl. Kolm kilomeetrit silmipimestavat kooslust päikesest, siidpehmest valgest rannaliivast ja sinisest mereveest ei jäta ükskõikseks kedagi. Lisaks päevitamisele, ujumisele, ostlemisele, söömisele-joomisele on pakkuda kõikvõimalikke meelelahutusi merel – sukeldumine, paadisõidud, veesuusatamine, kajakisõit ja veel palju muud. Öisel ajal särab rand kogupikkuses värvilistes tuledes kui jõulukuusk. Kõikjal kostab muusika, tuletantsijad keerutavad ööpimeduses efektselt tulekerasid ja saadaval on kõikvõimalikke sööke kõikvõimalikest kultuuridest.
Vastuoluline Bulabogi rand
White Beachi vastaskaldal, kõigest 900-meetrise jalutuskäigu kaugusel paikneb lohesurfarite meelispaik Bulabogi rand. Umbes kilomeetripikkune rand, kus iga mõnekümne meetri tagant asub mõni surfiklubi või majutusasutus. Justkui looduse kingitus lohesurfaritele asub kaldast umbes 500 meetri kaugusel riff, mis püüab kinni ookeanivetest saabuva suure lainetuse, ning ühtlaselt madal veetase hoiab ära kõrge lainetuse tekkimise rifist kalda pool. Tulemuseks on suhteliselt sile vesi, mis on edasijõudnud harrastajatele ideaalne treeningvõimalus uute trikkide õppimiseks.
Kui Eestis tuleb surfama minnes eelkõige jälgida tuule suunda ja tugevust ning vastavalt prognoosile valida sobiv rand, siis Boracayl on tuule suunaga lood palju lihtsamad. Novembrist märtsini puhuvad keskmiselt 6–12 meetrit sekundis tuuled kirde-ida suunast otse surfiranda (Amihan ehk kuiv aastaaeg). Aprillis ja mais on üldjuhul üldse tuulevaikus. Juunist oktoobrini on vihmasem periood, mil lääne-lõunakaartest puhuvad vahelduva tugevusega tuuled White Beachile. Tegu on Habagat-aastajaga, mil kogu riiki ohustavad ka sagedased, kuni taifuunideks väljaarenevad tugevad tormituuled.
Kui tuuletingimused on novembrist märtsini Boracayl suhteliselt stabiilsed, siis minu jaoks vajas esimesel aastal harjumist eelkõige tõusude-mõõnade vaheldumisega kohanemine. Veetase on pidevas muutmises, kõikudes täiskuu ajal ööpäeva jooksul kuni kaks meetrit, mis tähendab seda, et mingi aeg ööpäevast on surfirand kuni eemal paikneva rifini veest täiesti tühi ja silme ees laiub vaid vetikaväljaga vahelduv mereliiv, ning mingi aeg tõuseb veetase nii kõrgeks, et kalda peal pole ruumi oma lohet sõitma minekuks valmis seada.
Kuni 2011. aastani oli äärmiselt murettekitav probleem saare vihmavee äravoolusüsteem, mille üks suur äravoolutoru jooksis otse keset Bulabogi lahte. Probleemi suurendasid vaesemad kohalikud elanikud, kes olid enda majapidamiste reovee ühendanud ebaseaduslikult saare üldise torusüsteemiga ja nõnda suure hulga inimväljaheiteid Bulabogi lahte läkitasid. Mõistlik olnuks ehitada toru piisavalt pikaks, et see ulatuks rifist väljapoole, kus tuul ja hoovused saaksid roiskvee laiali kanda, kuid väidetavalt rahapuuduse tõttu jäi see esialgu tegemata. Ja selle tulemuseks oligi tekkinud olukord, kus merevesi kogu surfirannas haises solgivee järele ja väiksemastki sääsehammustusest tekkis pärast mõnda tundi merevees ligunemist suur mädane põletikukolle. Valitsus väitis pikki aastaid probleemi põhjusena, et puudub rahaline ressurss äravoolutoru pikendamiseks, kuid 2013. aastaks leiti lõpuks piisav raha ja pärast seda on olukord surfirannas mitu korda paremaks muutunud – vesi ei haise, paistab palju puhtam ja inimesed hakkasid surfirannas taas koguni ujumas käima, mida varem naljalt ei kohanud.
Hoolimata katastroofilisest vee olukorrast Bulabogi rannas, on Boracay saar meelitanud aasta-aastalt ligi järjest kasvava hulga nii lihtsalt turiste kui ka tuule jõul surfajaid.
Eluolu saarel
Saare fenomen seisneb ilmselt selles, et suhteliselt pisikesel maalapil on kõigest pisikese jalutuskäigu kaugusel olemas kõik eluks vajalik väga erinevatele sihtrühmadele. On surfirand tuulespordiarmastajatele, samas on imekaunis liivarand surfarite mitte surfilembelistele perekonnaliikmetele, on golfiväljak, kõikvõimalik nii maismaa kui ka mereteemaline vaba aja meelelahutus. Maitseelamusi pakutakse maailma loendamatuist eri paigust, ei puudu ka harjumuspärane rämpstoit ega Starbucksi kohv. Öömaja valik varieerub kaunitest luksushotellidest lihtsate rannabangalodeni, mis vahelduvad ligadi-logadi kohaliku eluoluga. Uhke hotelli taga elab entusiastlik võistluskukkede kasvataja, aias ruigamas üksikud sead või mõned kitsed, ulualuseks kõigest bambuslippidest lihtne onnike. Turistid ja kohalikud on nii läbisegi, et külastaja tunneb end osana kohalikust eluolust, mitte kui turist kunstlikult loodud hotellikompleksis. Muretseda pole tarvis ei autorendi ega bussiliikluse korralduse pärast, kuna kõik need hüved on vaid jalutuskäigu kaugusel. Kui ongi soov saare kaugematesse osadesse liikuda, siis saab seda teha taksoteenust pakkuvatel külgkorviga mootorratastel ehk tricycle’itel, mis mahutavad mugavalt neli kuni kuus reisijat. Ja ehk kõige olulisem – igal pool kohtad naerusuiseid, rõõmsameelseid, abivalmis kohalikke inimesi, kelle inglise keele oskus on tänu varasemale ameeriklaste ülemvõimule riigis väga laialt levinud.
Põhjalikumalt minu kokkupuutest Filipiinide kohalike inimestega aastatel 2007 kuni 2011, Boracay saare võlust ja valust ning elu võimalikkusest vulkaanijalamil ilma vee ja elektrita onnis keset suhkruroopõlde saab lugeda raamatust „Minu Filipiinid: Lohesurfi tiivul”.
***
Lihtsaim viis Euroopast Filipiinidele lennata on otselennuna Amsterdamist või läbi Hongkongi rahvusvahelise lennujaama, millest väljuvad eri kompaniide lennud Filipiinide pealinna Manilasse mitu korda päevas. Boracay saarel lennujaama ei ole ja Manilast saab lennata kas kohe Boracayle viiva sadamalinna Caticlani lennujaama või 80 kilomeetrit eemal paiknevasse Kalibo rahvusvahelisse lennujaama.
Mõnusad surfikohad:
Boracay
Bulabogi rand: 7–10 meetrit sekundis tuuled puhuvad stabiilselt hiljemalt novembri lõpust vähemalt märtsi lõpuni, mõni aasta ka aprilli lõpuni. Sobiv paik lohesurfis freestyle-trikkide harjutamiseks ja algajatele harrastajatele sõitma õppimiseks. Näha on ka purjelaudureid, aga nende osakaal on väike. Rentida saab nii lohesurfi- kui ka purjelauavarustust.
White Beach: tuuline periood juuniseptember, võib esineda sagedasi vihmasadusid ja on ühtlasi riiki räsivate taifuunide hooaeg.
Seco saar
Uuri Bulabogi ranna surfiklubidest võimalike reisikorralduste ja toimumisaegade kohta. Enamasti korraldatakse kolmepäevased reise vahemikus novembrist märtsi lõpuni.
Mõned Boracayl tegutsevad kohalike surfiklubid: www.pinaskiteboarding. com ja www.freestyle-boracay.com
Union Bay: Bulabogi rannaga sarnane rand kõrvalsaarel, Caticlani sadamast 5 minuti tricycle’i sõidu kaugusel. Mõnus vaheldus, kui Boracayl surfiliiklus merel liialt tihedaks läheb ja tekib soov rahvamassidest eemale saada.
Info: www.freestyle-boracay.com/kitesurfing- union-beach