Joonistamisel kui tegevusel on imepärane võime n-ö „ära viia”. Avastasin selle umbes seitsmendas-kaheksandas klassis. Kangesti tüütas ja väsitas see õpetajate jutt. Vähimalgi võimalusel alustasin koolivihikutesse ja ka õpikutessesodimist kohe tunni alguses, et mitte seda juttu kuulda, mis tahvli poolt tuli. Hiljem astusin Pärnu kunstikooli ja lõpetasin selle keskkooliga samal aastal, 1986. Vahepealsetel aastatel asjaga tegelenud pole. Katamaraan Nordea merematkal ümber ilma, kuskil seal Indoneesia vetes, tuli mulle joonistamine taas meelde. Ostsin hiinlase pudipoest paberit ja mingid esimesena ettejuhtunud pliiatsid. Avasin vabavahi ajal kois lebades läpaka ekraanil ühe huvitava metslase portreefoto ning avastasin, et kunagi nooruses õpitu pole kuhugi kadunud. Oi, õndsaid pikki tunde... Tore oleks olnud otse natuurist joonistada, aga ilmselt ei õnnestuks Lõunamere saarte elanikke pikemaks ajaks liikumatult istuma sundida, väga rahutu rahvas.
Kuuba naine
Paapua naine
