Itaalias trühvlite järel

Restorani Gusto perenaine Anu Laan annab ülevaate Itaalias toimuvast kuulsast Alba trühvlifestivalist, kus osalejad saavad nautida kõikmõeldavaid hõrgutisi, mis sisaldavad jumalikku trühvlilisandit.

Restorani Gusto perenaine Anu Laan annab ülevaate Itaalias toimuvast kuulsast Alba trühvlifestivalist, kus osalejad saavad nautida kõikmõeldavaid hõrgutisi, mis sisaldavad jumalikku trühvlilisandit.

Lapsena trühvli nime all tuntud maiust nautides ei teadnud meist ilmselt keegi, et oma nime ja ebasümmeetrilise kuju on need kommid saanud hoopis seentelt, mis kasvavad puujuurte lähedal maa all. Trühvlite sugukonda nimega tubaracea kuulub 87 liiki. Neid leidub Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas. Söödavaid liike on kümmekond. Üldjuhul varieerub trühvlite suurus pähklist rusikani. Kõige parem ja kuulsam trühvliliik kannab nime Piemonte ehk Alba valged trühvlid (Tuber magnatum). Need on väga tugeva ja intensiivse lõhnaga trühvlid, aimata võib kerget küüslauguhõngu. Nende viljaliha on roosakas ja valgete viirgudega. Trühvlihooaeg kestab oktoobrist detsembrini. Valge trühvel kuulub koos kaaviari ja safraniga maailma kolme kõige kallima toiduaine hulka. Sõltuvalt aastast ja trühvli suurusest on nende kilohind 2000–4000 eurot. Alba trühvlifestival Iga aasta oktoobri keskpaigast novembri alguseni peetakse Albas nädalavahetuseti trühvlilaata, mis on Langhe maakonna aasta tippsündmus, kuhu kogunevad nii asjaarmastajad toidunautlejad kui ka tipprestoranide varustajad. Spordihalli mõõtu laadatelki kuhjatakse kokku kõikmõeldavaid hõrgutisi: juuste, vorste, erinevaid purgisegusid ja pastasorte, mis kõik sisaldavad trühvlit ja mida loomulikult ka proovida saab. Juba hoones hõljuvat lõhna üksi võiks hammustada! Lisaks trühvlitele on Alba ka tuntud veinikeskus, kus toodetakse barbera, dolcetto ja barbaresco veine. Sissepääs gurmaani unistuste juurde maksis veel mõned aastat tagasi ühe euro, kuue euro eest sai soetada juba veiniklaasi, millesse kohalikud veinitootjad helde käega väärikaid Barolosid kallasid. Viis tundi sellisel moel laadal veeta pole mingi probleem. Trühvlite kaasaostmisel tuleks arvestada, et need säilivad vaid nädalakese ja soovitatavalt peaks neid hoidma spetsiaalses puidust karbis, salvräti sees, viimast aegajalt uuendades. Kohver muidugi lõhnab sellisel juhul imeliselt mitte ainult seest-, vaid ka väljastpoolt. Koju saabudes on hõrk eine kindlustatud: keedetud pastale (soovitatavalt linguine’d või mõni teine pikk pasta) lisada natuke võid ja riivida trühvlid sinna peale. Trühvlilaastud muudavad lihtsa pasta gurmeeroaks. Ka veise sisefileele teevad trühvlilaastud ainult head ja trühvliomletiga päeva alustamine pole samuti paha mõte. Kui gurmaanide seltskond just väga suur ei ole, siis on ööbimiseks hea valida mõni kohalik B&B, mis üldjuhul on sealkandis väga hea kvaliteediga ja tihti võib majaperenaise juhendamisel neis kohtades ka ise köögis käe valgeks saada. Kohal võiks viibida pikendatud nädalalõpu ehk reedest esmaspäevani, sõit Milanost Albasse kestab ca kaks ja pool tundi. Trühvlijahil kohalikega Et mitte kogu aeg ainult laua taga istuda, siis võiks ette võtta ka näidistrühvlijahi metsa koos kohaliku trifolau ja tema koeraga. Trühvleid leida loomulikult loota ei maksa, sest nende leiukohad on nii suur saladus, et selle avaldab isa pojale ka alles surivoodil, aga väike jalutuskäik metsas koos „jahimehejuttudega” on ülimalt tervistav. Trühvlikoeri treenitakse kaua ja põhjalikult, koera ülesanne on leida seen metsa alt ning käpakestega see osavalt välja kaevata. Ammustel aegadel kasutati selleks otstarbeks tavalisi sigu, tänapäeval aga spetsiaalseid trühvlikoeri – teeb treenimise hõlpsamaks. Samuti saab koerale õpetada trühvlit mitte nahka pistma, sea puhul on see tunduvalt keerulisem, kui isegi mitte võimatu. Treenitud trühvlikoera hind võib ulatuda 20 000 euroni! Au toidunautlemisele Ülejäänud aeg selles maakonnas kulub siiski toidunautlemisele ja seda on tavaliselt rohkelt. Paljudes kohtades pakutakse komplektõhtusööki, mis on tavaliselt küll ääretult maitsev, kuid kogused üsnagi hirmuäratavad. Kirjeldan hoiatuseks tavalist menu turistiko’t ehk n-ö komplektõhtusööki, et samas piirkonnas olles ei tabaks see ootamatu laviinina. Algus on siis selline: lauale kantakse väiksemad vannid toore, erakordselt peene konsistentsiga ning hõrgult maitsestatud hakklihaga, mille nimeks carne crudo. Eesti inimene on harjunud sellist toitu nautima boef à la tartar’ina paaril röstsaialõigul ootena, meile ettekantud kogus oleks teinud aga au igale inimsööjahiiglase toidulauale. Järgmise käiguna saabus otse laudlinale salaami- ja singikäik koos ohtra koguse saialistega. Sel maal tuleb ära unustada isiklikud, väikesed leivataldrikud, kus kombekalt sõrmedega palakesi näpistada. Kõik käib kaunilt laudlina peal ja tõele au andes on need linad alati valged ja puhtad. Vorstikäigu järel, mõnes kohas ka enne seda, tuuakse lauale vaagnad insalata russo’ga – traditsioonilise kohaliku kartulisalatiga koos keedumuna, -porgandi ja konservhernega, kastmeks rammus majoneesi ja hapukoore segu. Ja siis liudade kaupa jänesepraadi ja vasikaliha, lõpetuseks neli käiku magustoitu ja kohv. Seda kõike alla loputamas palju ja head veini. Ei maksa imeks panna, et reisi jooksul kõikide taljed kenasti paisuvad. Kõik, kes on huvitatud heast toidust ja veinist, peaksid selle palverännaku ette võtma, kuid kõik reisiga seotud broneeringud tuleks teha vähemalt pool aastat ette. Vastasel juhul jääte ukse taha – nii hotellis kui ka restoranis – ja sellest oleks äraütlemata kahju!  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga