Eneseületused TEEL TIPPU

JUHTKIRI

Kestlik kahanemine

Paari aasta eest helistas sõber Kaido Kama ja küsis, et mis ma arvan, kui ta Eesti Kultuuri Koja korraldatud konverentsil „Kultuur ja keskkond“ tõstab taas esile Rooma klubi 1972. aasta loosungi, et kasvul on piirid. Kaido, aus mees, kinnitas, et on variserlik rääkida samaaegselt keskkonna säästmisest ja majanduskasvust, sest keskkonda saab säästa vaid majandust (ja heaolu) kahandades.

Ma põhimõtteliselt toona soostusin teoreetilises plaanis, aga ütlesin ka, et vaevalt see jutt erilist kõlapinda leiab, sest üsna kindel on, et tarbimismaitse suhu saanud eestlased ei ole enamasti nõus millestki loobuma ja seega ei taha ka poliitikud selle ebapopulaarse teemaga tegeleda ja vaevalt keegi seda üldse tähele paneb. Ajaraisk.

Kaido Kama rääkis samast asjast tegelikult juba 2013. aastal ajakirjas Akadeemia, kui kirjutas essee „Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus“. Ta ei ole jätnud kõnelemist siiani, on rääkinud kestlikust kahanemisest intervjuudes ja ka vastses Vikerkaares on talt artikkel „Eurooplase vastutus“, kus ta kirjutab kokkuvõtvalt: „Aga tagasi eurooplaste vastutuse juurde. Kui tahetakse tõepoolest maailma päästa, siis tuleb alustada sealt, kust hädad alguse said. Pole võimalik nõuda Brasiilialt ja Indoneesialt looduse säästmist, kui ise elatakse jätkuvas heaolus, mis muuhulgas põhineb ka Brasiilia ja Indoneesia vihmametsade hävitamisel.“

Mina olen paari aasta jooksul oma skepsisest üle saanud. Esiteks vaadates maailmas ringi ja nähes – eriti Antarktika 200 ekspeditsiooni korraldades –, millise ökoloogilise kuristiku servas me tegelikult seisame ja kui palju arenenud maailmas selle teemaga tegeletakse, seda uuritakse, selle pärast muretsetakse. Teiseks olen näinud, et kui protest on tähelepanuväärne või asjalik, siis võtab mõistlikum osa poliitikuidki lõpuks jalad kõhu alt välja. Greta Thunberg ja Eesti Teaduste Akadeemia on siin headeks näideteks, üks ühest, teine teisest servast.

Eeldan, et selle ajakirja lugejad on inimesed, kes naudivad ja hoiavad loodust. Olen kindel, et selle ajakirja lugejad on inimesed, kes muretsevad, et inimkultuur, mida nad oma reisidel näevad ja uurivad, kestaks ka paljude järgmiste põlvkondade jooksul. Me ei muretse ainult Eesti heaolu pärast.

See tähendab, et tuleb tegutseda. Nüüd ja praegu.

Võtkem siis korraks läbi mõelda, milline on meie endi ökoloogiline jalajälg. Selles on abiks ka mõned kalkulaatorid, näiteks siin.

Kui see töö tehtud, on meil moraalne õigus nõuda, et Eestis poleks keskkonnaministrit, kelle suurim positiivne omadus on lihtsalt see, et „ta on EKRE kõige mõistlikum minister“, vaid minister, kes julgeb, oskab ja tahab osaleda rahvusvahelises arutelus ja koostöös. Siis on meil moraalne õigus nõuda, et valitsus töötaks välja seadused, millele toetudes saaks teha vajalikke investeeringuid positiivsete kliimatrendideni jõudmiseks. Siis nõuame ka, et põlevkivielektrile tuleb leida alternatiive kohe, mitte lükata asju ebamäärasesse tulevikku, nagu me viimased valitsused enamasti teevad.

Mõnda asja pole enam lihtsalt kuhugi lükata.

Tiit Pruuli