Elena Timofeeva – ebatüüpiline „Vene turist“

Käsi südamel – olen nii mõneski reisimisteemalises artiklis lasknud lennata mõnevõrra kriitilisi märkusi üldistavalt vene turistide suunal. Loodan siiski, et GO Reisiajakirja lugejad ning maailma näinud inimesed teavad täpselt, millist inimtüüpi ma silmas pean. „Vene turistid“ ja „inglise poissmehed“ – nimi ei tohiks rahvust rikkuda. Aga ikkagi on mul oma mõtteavalduste pärast vahel veidike piinlik ja seda eriti siis, kui elu viib mind kokku sellise suurepärase vene inimesega nagu Elena.

Umbkaudu kolm aastat tagasi juhtusin ühe lause peale Tai–Laose piiril. Keegi hüüdis sulaselges vene keeles: „Kurat, see piiriületus läks libedalt! Vähemalt kord elus on mul hea meel, et mul on Vene pass!“ Säherdune sõnavõtt oli minu jaoks intrigeeriv ja saime tänu sellele etnopoliitilisele huumorile kohe sõpradeks.

Olime parasjagu mõlemad teel Hiina piiri lähedastele aladele Põhja-Laoses ning jäänud napilt maha meid sinna viivast bussist ja sunnitud enne öö saabumist leidma improviseeritud transpordi.

Sammusin suvalisse Laose majapidamisse, mille ees olin märganud seisvat mikrobussi, ning palusin meid mõistliku summa eest kolmesaja kilomeetri kaugusele „ära visata“, mida maikasärgis perepea ilma pikemalt mõtlemata ka tegi. Tee peal rääkis Elena mulle oma reisidest, mõtetest ja maailmavaatest ning võlus mind oma isiksusega.

Kolm aastat hiljem kasutan GO Reisiajakirja ettekäändeks, et Elenaga uuesti ühendus luua ja selle juhuslikult kohatud maailmaränduriga pisut reisijuttu vesta.

****

Kui ma õigesti mäletan, ütlesid, et oled Peterburist pärit?

Ma olen tegelikult sündinud Priozerski-nimelises külas, 120 km kaugusel Peterburist. Sinna linna kolisin alles siis, kui läksin ülikooli, aga armastan reisikaaslastele alati öelda, et olen Peterburist pärit. Tegelikult olen seal kokku elanud vaid kuus aastat ja viimased kaheksa aastat mööda maailma ringi rännanud.
Iga kord, kui sotsiaalmeedia avan, näen, et oled jälle kuskil uues riigis ja uues kohas. Sa ei püsi vist pudeliski paigal?
Olen selles suhtes natukene ebanormaalne tõesti. Siin tuleb mängu võlusõna „võõrsil töötamine“. Samas, kui sinuga kohtusin, siis ma veel nii cool ei olnud ning reisisin aastaid ja aastaid väga väikese eelarvega ja ainult säästude toel. Nüüd aga õpetan internetis inglise keelt ja minu töökoht on seal, kus ma oma arvuti avan.
Nii et inglise keele õpetamisega saab piisavalt raha, et kogu aeg reisida?
Enne seda, kui ostsin üheotsapileti Indiasse, õpetasin erakoolides inglise keelt ja töötasin mõnda aega ka Türgis, olles ülikoolis keeleinstruktor. Olen oma tööd alati armastanud ja olen superõnnelik, et saan seda jätkata, ise samal ajal maailmas ringi kolistades. Ma ei teeni küll nii palju raha, et elada luksushotellides, aga need hotellid on üle maailma ühesugused ning nendes viibides ei ole vist võimalik maa kultuuri tundma õppida. Aga mida vanemaks me saame, seda rohkem tahame mugavusi, on vist nii? Võib-olla pean ühel hetkel tööd vahetama, et rohkem teenida.
Näen, et peale inglise keele õpetamise on sul suur kiindumus ka joogasse? Iga teise pildi peal on sul jalad abitult taeva poole… Kas annad ka tunde?
Jooga on minu elustiil, mille järgi ma iga päev joondun. Õppisin Indias kunagi joogainstruktoriks ning annan tunde siis, kui kuhugi pikemalt peatuma jään.
India on maa, kuhu sind kogu aeg tagasi kisub. Miks nii?
Tunnen, nagu oleksin seal kodus, tunnen ennast turvaliselt. Vastukaaluks neljale aastale Aasias ringitiirutamisele rändasin sel suvel peamiselt mööda Euroopat ja tabasin end ühel hetkel mõttelt, et tunnen ennast palju turvalisemalt Indias, kui näiteks Ungaris. India on väga spirituaalne maa ning mulle meeldib sukelduda spirituaalsuse eri dimensioonidesse.
Mida ütleksid inimesele, kes lausub: „Oh, ma väga tahaksin Indiasse minna, aga kardan, et seal on väga ohtlik ja võib-olla saan sealt mõne haiguse külge ja äkki on kogu selle vaesuse nägemine natukene liiga palju… aga ikka tahaksin minna…”
Me näeme asju ja olukordi läbi enese. Indias olles sa kas vihkad seda maad või armastad jäägitult. Ma pole kunagi kohanud kedagi, kes ütleks: „Hmm, India, ma pole kindel, kas mulle meeldis seal või mitte…“ Me näeme asju nii, nagu me tahame neid näha.
Sinu sotsiaalmeediavoog on ülipositiivne ja kaasakiskuv. Mõni ütleks lausa, et inspireeriv. Kas sa arvad ise, et oled inspireeriv inimene?
(Naerab.) Sa ajad mu punastama! Väga armas on sinust niimoodi öelda. Tahaksin ise niimoodi mõelda, et olen mõne inimese jaoks inspireeriv. Mulle meeldib inspireerida inimesi iseendale proovikivisid esitama, kui nii võib öelda. Ja pole suuremat rõõmu, kui kellegi siiras tänu, kui sa seda üldse oodata ei oska. Just praegu tänas mind südamest üks Pakistani poiss, kes oli kunagi Peterburis vahetusüliõpilane ning võttis osa minu joogatundidest. Ta ütles, et olin tema elu muutnud. Seda on ülihea kuulda.
Kui me esimest korda kohtusime, tegid Laose piiri peal nalja oma Vene passi üle. Kuidas Vene passiga muidu reisida on? Kerge? Raske?
Jeerum, sul on hea mälu! Nüüd, kui sa ütled, tuleb mulle minu lause meelde küll ja ma tunnen, et selle lause pärast me sõpradeks saimegi! (Tal on õigus!)
Igal juhul ei usu ma, et keegi unistaks sellest, et tal oleks taskus Venemaa kodaniku pass, kui ta reisib. Me peame enamikku maadesse viisat taotlema ja see taotlemine on tavaliselt natukene pikem protsess kui näiteks Eesti passi puhul. Lisaks kõik need ekstraküsimused piiri peal. On ainult mõni maa ja neid ei ole palju, mis on Putini-sõbralikud ning kus Vene pass toob piiril immigratsiooniohvitseri näole totra naeratuse. Just see juhtus ka tollel korral Laoses ning üllatas mind.
Mainisid Putini nime. Mida sa Putini režiimist arvad? Või sa ei taha sellest rääkida? Olen korduvalt sõimata saanud selle eest, kui reisil olles venelaste käest nende presidendi kohta uurin. Sellest ei taheta eriti rääkida.
Ma jälestan Putini valitsust! Viimase viie aasta jooksul on elu paljude jaoks ääretult halvaks muutunud. Meie majandus on tohutult viletsas seisus, aga Putin tegeleb ainult sellega, et jätta maast muljet kui vägevast ja tugevast. Panen selle nõukogude aja mentaliteedi arvele, kus silmakirjalikkus oli normiks – keegi ei tegelenud reaalsusega, vaid ehitati ainult ilusaid õhulosse. Praegu on samamoodi.
Kurb värk. Kas sa reisid peamiselt üksi või kellegagi koos?
Teekonda alustan üksi, kuid reisil tutvun peaaegu alati kellegagi, kellega koos teekonda jätkata. Päris üksikuks on reisides raske jääda. Mul on palju sõpru, keda olen maailmas juhuslikult kohanud. Võid reisi alustada koos sõbraga ja tulla tagasi üksi, aga sõprus, mis reisil olles alguse saab, kestab igavesti ja on tugev.
Kui sa üksinda reisid, kas võtad kasutusele ka ekstra turvalisuse abinõusid tänu oma soole? Või ei erine üksiku naisena reisimine üksiku mehe kogemusest?
Mehed ja naised on erinevad! Punkt! Oleme disainitud erinema nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt. Kindlasti ei ole mehe ja naise kogemus reisimisel sarnane. Pean naisena olema rohkem ettevaatlik – vaatama, kuidas teatud kohtades riietun ja nii edasi. Meestel seda probleemi vast ei ole. Samas on naisel näiteks häälega liikuda lihtsam, aga kindlasti ohtlikum kui mehel. Üksinda matkamine on mulle õpetanud sisetunnet usaldama. Kui järele mõelda, siis reisimine on ideaalne viis, et arendada oma intuitiivsust.
Kas me peaksime üldse reisima? Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem süsiniku jalajäljest ning palju on avaldatud arvamust, et lendamise peaks üldse ära jätma ning välisreiside asemel võiksid inimesed külastada paiku omaenda isamaal. Kuidas kommenteerid?
Mulle meeldib see küsimus. Reisimine õpetab sind endast aru saama. Reisides hakkad ennast paremini tunnetama, tunnetama oma piire, kultuuritausta, vaimsust. Eelkõige reisime me sellepärast, et olla siin ja praegu, mitte hoida kinni minevikust või ainult unistada tulevikust. Kas selle jaoks peab tingimata reisima kaugele maale ja lennukiga? Vist mitte. Ma ise elan Venemaal, mis on nii suur ja lai, et ka ainult seal reisides jätkuks elu lõpuni uusi kohti, mida näha.
Ma ei ole kunagi Venemaal käinud, Venemaa oli hoopis minul Nõukogude Liidu näol külas kaua aega. Kuhu sa soovitaksid minna, kui mul oleks selle ilusa ja suure maa nägemiseks aega kolm nädalat?
Imelikul kombel on see minu jaoks natukene raske küsimus. Vaata, ma olen ise näinud ainult Euroopa-poolset Venemaad. Suur osa looduslikust ilust paikneb teisel pool Uurali mägesid: Baikali järv, Altai mäed ja hullumeelselt ilus Kamtšatka – need oleksid minu meelest kohustuslikud külastamiskohad. Kolm Venemaa enim külastatud linna on Moskva, Peterburi ja Kaasan, pakun, et peaksid ka need kindlasti ära nägema.
Oota, mul tuli praegu meelde, et mul on aega Venemaal olla ainult kaks päeva!
Kuule, mees, mine siis hoopis Luksemburgi! Aga kui sa just pead, siis ole üks päev Moskvas ja teine päev Peterburis. Need linnad on drastiliselt erinevad!
Mis sinu enda lemmikpaik on, mille oled reiside jooksul välja nuhkinud? Mõni küla, linn või niisama looduskaunis koht...
Ma jumaldan mägesid. Himaalaja on minu poolt enim külastatud kant, ma pakun. Spiti orus Põhja-Indias on selline tunne, nagu ei viibiks sellel planeedil. Samuti ei ole see turistidega üle külvatud, nagu naabruses asuv Ladakh. Kui sulle meeldivad mäed ja toores ilu, siis mine ja vaata see koht kunagi kindlasti üle! Üks maa, mida ma jumaldan ja soovitan külastada, on Kõrgõzstan! Selle maa võlu on veel selles, et paljud ei ole sinna jõudnud. Turism on tore, aga kahjuks hävitab see varem või hiljem külastatava paiga originaalsuse.
Mõni koht, kuhu minekust kogu aeg unistad, aga ei ole veel jõudnud?
Ladina-Ameerika ja kohe kindlasti Kuuba! Mulle meeldib nutikus ja kavalus ning Kuubal leidub seda vast rohkelt. Peaksin vist sinna minekuga kiirustama, sest USA on Kuubaga nüüd sõbralikes suhetes ja ilmselt ujutatakse see maa varsti turistidega üle.
Ei tahaks küll targutada, aga pean mainima, et Obama oli Kuuba-sõbralik, aga hetkel on Trump keelanud USA kodanikele Kuuba kruiisid, erajahid ei tohi seal randuda ning isegi kalalaevad on saanud Kuuba vetes peatumise keelu.
Ah soo. Ma ei teadnudki. Niimoodi ma poliitikauudiseid kuulengi – sinu käest.
Mis sa arvad mõne inimese ambitsioonist külastada maailma iga maad? Kas sina oled ka üks nendest?
Lihtsalt, et kriipsuke iga riigi nime taha teha? Oh ei, ma ei näe sellel mingisugust mõtet. Ma ei ole arvudega eriti sinasõber.
Nii et sina kõiki maailma riike enne oma surma ei näe?
Ei, ma ei ole sellest väga huvitatud küll. Muuseas, ma kohtasin kunagi üht meest nimega Mike Spencer Brown, kellele on omistatud enim reisinud inimese tiitel. Kohe kindlasti on tal väga lai silmaring ja suured teadmised, aga mulle ei tundunud ta olevat väga õnnelik ja iseendaga rahul. Tuleb välja, et ainuüksi rändamine ei ole õnne garantii. Reisimine on tööriist, mida peab oskama enda jaoks õigesti kasutada. Lihtsalt kõikide maade läbikäimine sellepärast, et oleks kõik läbi käidud, tundub olevat selle imelise tööriista väärkasutamine.
Lemmikköök maailmas?
India loomulikult, ja Vietnami toidud on samuti ülihead!
Kas mõni koht on ka selline, kuhu sa mitte kunagi enam tagasi ei lähe?
Külastasin 2015. aastal Tāj Mahali ja vandusin endale, et sinna ma oma jalga enam kunagi ei tõsta. Võta näpust, 2017. aastal leidsin ennast jälle sealt. Ütlesin siis endale: „Elena, ära iial ütle iial.”
Kui vanalt sa reisimisega pihta hakkasid? Millal läksid esimest korda teise riiki?
Esimest korda külastasin ma teist riiki siis, kui läksin vanematega esimest korda elus Soome. Aga seda ei saa väga reisimiseks nimetada, sest olin kaksteist ja tahtsin olla ainult veepargis, mida sel ajal Venemaal ei olnud. Siis kuueteistaastaselt kolisin aastaks USA-sse ja läksin seal keskkooli. See reis oli selline esimene elu muutev kogemus.
Kui mitmel maal sa käinud oled? 
Kohe loen üle. Üks, kaks… Nelikümmend! Hea, et sa küsisid, sest ma olen ise alati arvanud, et neid on kolmkümmend!
Eesti ei ole üks nendest maadest?
Eestis olen olnud vaid korra. Käisin kolm tundi Tallinna vanalinnas ringi, oodates jätkulendu. Ilus linn! Nende neljakümne riigi sisse ma Eestit siiski ei lugenud, kuna kolm tundi kuskil ringi käia ei kvalifitseeru minu meelest riigi külastamiseks. Külastasin ainult Tallinna baare ja nautisin Eesti õlut. See oli enne seda, kui ma alkoholist loobusin.
Sa oled vene rahvusest ja loobusid alkoholist? Nii imeliku fakti peale said mul küsimused otsa! Aitäh!
(Naerab.) Tore on mitte stereotüüp olla! Aitäh sulle!

Tekst: Rene Satsi

Fotod: Elena Timofeeva

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga