Ühe kuueaastase teekond Alpi mäetippu

Viimasel lennueelsel õhtul väikese ärevusega asju pakkides tuleb noorem poeg ühtäkki minu juurde. Ta ütleb murelikult ja mõtlikult: „Issi, tead, ma pole vist päris valmis selleks mägimatkaks. Ma ei tea, mida seal mägedes tegema peab.“ Muigan vargsi ja vastan tõsiselt: „Sina pead olema üks rõõmus reisisell – mis sa arvad, kas sa sellega saad hakkama?“ Poiss mõtleb hetke ja kinnitab rõõmsalt: „Seda ma võin teha küll,“ ja läheb silmanähtavalt rahunenuna oma pisikese seljakoti jaoks kaasavõetavaid mänguasju valima.

Kui ma õigesti mäletan, siis oli see Tiit Pruuli siinsamas GO Reisiajakirjas, kes toimetaja veeru tekstis rõhutas laste seiklustele ja reisidele kaasavõtmise olulisust. Selleks, et lapsed mõistaksid, kui avar ja mitmekesine on maailm, pole mõtet oodata teismeeani või veel hullem, täisealiseks saamiseni – lapsed on suurepärased reisikaaslased ka väikestena, pigem on täiskasvanud need, kelle kapriisid reisimise keeruliseks võivad teha.

Nii otsustasime abikaasaga, et veedame sellesuvise puhkuse terve perega (kuhu kuuluvad ka kaks poissi: 6-aastane Uku ja 9-aastane Kalle) Itaalia ja Šveitsi Alpides matkamas – lumiste mäetippude taustal, värvikirevatel alpiaasadel, liustiku sulaveega mägiojade kallastel. Ja mitte selliselt, et sõidame köisraudteega mäe otsa, jalutame seal mõne tunni ja siis naaseme alla orgu oma turvalisse ja tavalisse Airbnb majutuskohta, vaid ikka päris mägimatkale omaselt: mitmepäevase marsruudi, kurude ületuste ja isegi ühe väiksemat sorti mäetipu „vallutamisega“, telgis magamiskottides ööbides ja priimusel toitu valmistades.

Ilma öömajata võõras linnas

Nii avastasimegi pärast lendu Milanosse ja paarisadat rendiautokilomeetrit end Alpide jalamilt Courmayeuri linnakesest, lumised mäetipud õhtustesse pilvedesse mähkunud, ilma öömajata, kaart näpuvahel, telkimiseks sobivat platsi otsimas. Mis edasi? Kus me öö veedame?

Vaid korraks oli hinges seesama tunne, millele nii mõnedki meie reisist kuulnud tuttavad otsesemalt või kaudsemalt vihjasid – olen ma tõesti oma lapsed mägedesse vedanud ja potentsiaalselt ohtlikku olukorda pannud, et oma unistusi ja saavutusvajadust siin egotsentriliselt välja elada?

Püüdsin väikest kohmetust ja esmast hirmu teiste ees vaos hoida, sest praktika on näidanud, et uute olukordade avastamine koos pere ja eeskätt lastega nõuabki esimesest tõrkest ülesaamist. Üksinda seljakotiga matkates pole näiteks öömaja puudumine asi, mis suurt ärevust tekitaks – koos lastega on olukord aga teine. Nii on olnud meie ühistel purjetamisreisidel (potentsiaalne tormioht), kajakimatkadel (paat võib ümber minna) kui ka esimestel jahedamatel telgis ööbimistel ajal, mil lapsed veel beebid olid (lapsed saavad kopsupõletiku). Teen enesekindla näo pähe, viipan käega ühe linnakesest väljasuunduva teeotsa poole ja kuulutan, et „läheme sinna“.

Oli see nüüd kogemus varasematest mägimatkadest ja mõningasest oskusest maastikku lugeda või puhas juhus, igatahes leidsime esimeseks ööks kohe ühe vägagi hubase, privaatse ja mägede vaatega laagriplatsi. Viimased päevast jäänud pitsalõigud söödud, hambad pestud ja pugesimegi telki. Hea uni on lastega matkates sama tähtis kui täis kõht – kui baasvajadused on rahuldatud, siis jõuab ka eneseületamisega tegeleda. Siit edasi läks juba kõik ülesmäge – nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

Sihtkoht: Tête Entre-DeuxSauts

Tegelikult oli meil plaan olemas küll ja tänu internetist leitavale tohutule infole Alpide matkaradade kohta olin pika talvise infokorje tulemusena välja valinud ühe matkaraja Tour de Mont Blanci (TMB) teel. TMB on kuulus paarisajakilomeetrine matkarada ümber Mont Blanci mägimassiivi ja kogenud matkajatel võtab selle läbimine aega umbes kümme päeva. TMBd peetakse üheks piirkonna kauneimaks matkateeks ja meie valisime sealt välja ühe lõigu, radiaali, mis tundus koos lastega läbimiseks piisavalt lihtne, samas piisavalt mitmekesise maastikuga ( ja vaatega lumisele Mont Blancile), et ei oleks monotoonne. Ja natuke ikka raske ka.

Radiaal (matkamarsruut, mis algab ja lõpeb samas kohas) tipnes 2729 meetri kõrguse mäetipuga, mille järgi nimetatigi rada Tête Entre-Deux-Sauts. Kokku umbes 12 km pikkune rada sisaldab 1050 tõusumeetrit ja on keskmisele Itaalia matkasellile tähistatud kui kuue tunni matkarada. Meie planeerisime sinna neli-viis päeva.

Keskmine matkapäev mägedes on täiskasvanud seljakotimatkaja jaoks selline ligikaudu 1000 tõusumeetriga, nii et lastega matkamiseks tundus 2300 tõusumeetrit ja 3 km kõndimist päeva kohta piisavalt turvaline valik. Olime varem koduses Eestis teinud kuni 7 km pikkuste päevateekondadega matku ja uskusin, et poisid peaks hakkama saama küll. Saidki, ja suurepäraselt. Täiskasvanud olid need, kes seekordsel mägimatkal grupi lõpus pingutasid – poisid kappasid nagu mägikitsed, lõõtsutavatele vanematele aeg-ajalt üle õla hüüdes: „Noh, tulete ka või!“

Jäätise jõul mäe otsa

Matka alustasime loomulikult cappuccino ja jäätisega Courmayeuri gelateria’s ehk jäätisekohvikus – nagu ma ütlesin, baasvajaduste eest tuleb hoolitseda. Autoga piki orgu (Val Ferret) matkaraja alguspunkti sõites hõljus autos juba äratuntav rõõmus elevus ja mägede ootus, mida käänulisemaks läks autotee ja mida järsumaks tee kõrval kerkivad nõlvad. Alpiaasad õitsesid ja lapsed tundsid end tõeliste maadeavastajatena, kui varustuse seljakottidesse pakkisime ja esimesi metsaaluseid tõusumeetreid võtma asusime. Kuna päevaseks veetarbimiseks olime arvestanud kaasa võtta kümme liitrit vett, siis olin mina veevedajana see, kes rivi lõpus lõõtsutades aeglasemat tempot palus. Tõsi, vett leidub mägedes ka kohapeal (allikad, ojad ja matkajatele tehtud kraanid), kuid  otsustasime veepuudusega pigem mitte riskida.

See oli 2005. aastal, kui esimest korda Mont Blanci otsa ronides kusagil Les Houches’i kohal asuvatel nõlvadel paarituhande meetri kõrgusel noori prantslastest isasid koos lapsekandmise seljakottide ja väikelastega kohtasime. Tolle aja kohta veel uus ja vaimustust tekitav vaatepilt jäi mällu ning endamisi lubasin, et kui endal kunagi lapsed sünnivad, siis tulen nendega samuti siia. Ja siin me nüüd olime.

Ehkki radadel leidus matkajaid omajagu, ka lapsi, oli suure seljakotiga mitme päeva matkajaid pigem vähe. Kohalikud olid tulnud veetma nädalavahetust mägedes, nii nagu eestlased käivad laudteed mööda rabas jalutamas või mustikaid korjamas. Nii tekitaski meie omapärane matkagrupp möödajalutajates vaimustust ja kaasaelajaid leidus pea esimestest meetritest alates. Ehkki lastega matkamine pole praeguseks ajaks midagi uut, oli mitmepäevane mägedesse suundumine ka kohalike jaoks piisavalt ekstravagantne ettevõtmine.

Mägimatkaja elu

Esimese õhtu laagripaik oli kui matkaja unenäos (tegelikult olid sellised kõik laagripaigad, kui mõtlema hakata): lilleline alpiaas õitsevate roosade rododendronipuhmastega, alpi lehmad kellade kõlinal mööda mäenõlva laisalt rohtu nosimas, ümisejad oma urgude vahel jooksmas, 360-kraadine vaade mäetippudele, vulisev oja – ahh, imeline!

Tõusupäeva väsimus ja mägede taha laskunud päike meelitas matkajad varakult magamiskottidesse ja mäletan ööst seda, kuidas lehmakellad ikka ja jälle vaikselt taamal helisesid. Romantika missugune. Nii kuni hommikuse hahetuseni, mil nad kahtlaselt lähedal kõlksuma hakkasid... Pistan pea telgist välja, sarviline vaatab vastu!

Ma olen linnapoiss, ja lehmad... need on ju suured ja sarvedega – nii et ega ma ausalt öelda osanud esimese ehmatuse peale väga rõõmustada, kui sajapealine lehmakari meie telki ümbritses. Lehmad olid uudishimulikud ja mingil hetkel jäi mulje, justkui tahaks igaüks sellest karjast isiklikult meie telgi üle nuusutada. Võtan poisi matkakepi ja sarvi päris telgi vastu panna siiski ei lase, sest eks nad trügisid ka omavahel ja telgi uudistajatest oli mäenõlva peal pikk järgekord – kes teab, millal nad telgist üle kõndida otsustavad. Õnneks olid lehmad viisakad ning astusid piinliku täpsusega isegi telgi nööridest üle. Sellegipoolest pakkisime laagri kiirelt kokku ja küpsetasime oma hommikused pannkoogid teisel pool elektrikarjust.

Põhiline argument, mida tuttavatelt kuulsime ( ja ka ise mõtlesime) mägimatkamise ohutuse (ohtlikkuse) suhtes, oli: mis siis, kui keegi kusagilt alla kukub... Tõsi, reaalne võimalus selleks on olemas ja mida kõrgemale me tõusime, seda kivisemaks ja järsumaks mäenõlvad ka läksid – kuni hetkeni, mil paar vale sammu tähendasid paarisajameetrist kukkumist. Kodus diivanil sellist kirjeldust lugedes võib tõepoolest jääda mulje, justkui oleks lapsed surmasuhu veetud, kuid tegelikkus oli siiski vähem dramaatiline. Tõsi, piki mäeharja kõndides oli kõnnitav osa ehk viie meetri laiune ja sealt servalt alla kukkumine oleks tõepoolest suurte vigastustega lõppenud. Samas, kui palju inimesi on oma lastega seisnud foori taga, ülekäiguraja ääres, kus otse nina ees, kohati vähem kui meetri kaugusel kihutavad mööda kümneid tonne kaaluvad liinibussid. Üks vale samm sõidutee suunas on mitu korda ohtlikum kui kõrvale astumine mägirajalt.

Selle vale sammu ennetamiseks kaasasime poisse matka algusest peale (tegelikult juba kodus olles ja matka planeerides) kui täieõiguslikke matkagrupi liikmeid. See tähendab, et arutasime ühiselt, millist rada valida, kui palju päevas käia jõuame ja mida süüa kaasa võtame. Samamoodi arutasime ühise grupina (kuid siiski grupijuhi otsustamisõigusega) tegevusi ka mäe otsas. Nii üllatusin lõppkokkuvõttes ka ise, kuivõrd kainelt ja kaalutletult kodustes oludes tihti pöörased vennad mägedes käituda suutsid. Avastasin, et lapsed suudavad suurepäraselt aru saada olukorra erilisusest ja tõsidusest ning käituda vastavalt. Välja arvatud üksikud erandid, näiteks olukord, kus noorem poiss kuulutas, et teab minust paremini õiget rada tipu poole, ja vaidles selle üle 20 minutit. Aga neid juhtumeid oli õnneks vähe.

Sedalaadi matku kutsutakse eesti keeles mägimatkamiseks, mitte alpinismiks – inglise keeles on see trekking. See tähendab, et tippu jõudmine pole tähtis ja nauditakse teekonda. Sellegipoolest arvasime, et poistele tähendaks selline märgiline sündmus nagu tipu „vallutamine“ palju ja annaks üldisele emotsioonile kõvasti juurde. Sõna „vallutamine“ on jutumärkides, sest ükski pisike inimene ei suuda mäge kunagi vallutada, vaid hoopis mägi lubab inimesel tippu jõuda. Seekord ta lubas.

Pea igast mägironimise reisikirjast võib lugeda ahastavaid kirjeldusi sellest, kuidas tipupäeva viimastel meetritel kerkib ühe tõusunuki järel järgmine ja lõputuna näiv tõus ei taha ega taha lõppeda. Nii ka seekord. Samamoodi toimus ka tippu jõudmine kuidagi ootamatult – ühtäkki on kaugel olnud mäetipp nurga tagant väljas ja ollaksegi kohal.

Viimased sadakond tõusumeetrit olime mäeharja pidi tõustes ( ja pärast ka laskudes) kõndinud lastel käest kinni hoides ja ülima ettevaatlikkusega. Just siis, kui hakkas tunduma, et mägi on pereürituseks üleliia järsk, kerkis künka tagant tippu tähistav kivitorn. Kalle asetas kivide otsa tõusult korjatud lilled, Uku jättis järgmistele matkalistele alt metsapiirilt kaasa veetud puidust kepi. Foto Eesti lipuga ja alla tagasi, sest ega tipp pole see koht, kus pikalt aega raisatakse. Tipp on tavaliselt tuuline, kitsas ja ohtlik ning kõige mõistlikum on sealt kiirelt taas jalga lasta, et õhtuks jõuaks veel võimalikult madalale laagrisse laskuda.

Millega me päevi sisustasime?

Järjekordne matkaja unistusest välja astunud laagriplats ootas meid väikese mägijõe kaldal. Suurema sagimiseta oli telk püsti, õige pea valmis pasta Bolognese koos salaamivõileibade ja parmesaniga, päike loojus ja kuidagi unenäolisena tundus äsja tehtud retk kõrval kõrguva mäe tippu.

Istusime õhtusöögi järel abikaasaga telgi ees magamismattidel, ajasime juttu ja vaatasime, kuidas poisid mägijõkke ennastunustavalt kive loopisid. Ja kive seal jagus. Poiste sõnul oli neil eesmärgiks kõik kivid jõkke loopida. Möödus tund, kaks, päike loojus ja poisid, kes äsja olid lõpetanud 600 tõusumeetriga tipupäeva 2729 meetri kõrguse Tête Entre-Deux-Sauts’ otsa, olid nõus jõe kaldalt lahkuma alles siis, kui liustikusulaveest punased käed külmast kipitama hakkasid.

Taastusime tipupäevast ning puhkasime laagripaika ja ümbritsevat loodust nautides ka järgmised päevad. Pärast seda kui selgus, et kõiki kive jõkke loopida ei jõua, veetsid poisid hommiku, ujutades mägijõe lisaharus tühja päikesekreemituubi. Üksikutel lumelaikudel peeti lumesõda. Kivipragudest otsiti mäekristalle ning tagasi metsa lähistele laskudes huvitava kujuga puuoksi. Ning kui midagi muud polnud otsida, siis kuulati, kas äkki mäenõlval lehmakelli ei kosta, sest „issi ju kardab lehmi“. Jube naljakas küll.

Tagasi tsivilisatsioonis

Pärast paaripäevast alpiaasadel puhkamist laskusime tagasi rifugio Bonatti juurde. Rifugio’d, Prantsusmaal refuge’d või ka lihtsalt mägimajad on elementaarsed öömaja ja toitlustust pakkuvad matkamajad. Selliste mägimajade ajalugu ulatub kaugele ning need olid kurnatud rändurile pikkadel teekondadel ja mäestike ületamistel tõelised elupäästvad varjupaigad. Tänapäeval leidub mägionne nii suurtel kõrgustel ja rasketel marsruutidel, kus need päästavad elusid, kui ka madalamal, olles meeldivaks sihtkohaks nädalavahetuse päevamatkal.

Rifugio Bonatti oli pigem see viimane ja seda enam tunneme mäelt naasnuna täielikku õigust kosutada end seal pakutavate hüvedega, näiteks osta kellegi teise küpsetatud toitu. Tollase päeva lõunasöögiks oli polenta, mis on klassikaline itaalia maisipuder, millele oli lisatud tomatikaste ja mõned vorstikesed – viisakalt öeldes... välimus oli korrelatsioonis selle maitsega. „Mägedes toiduga ei pirtsutata,“ olime poistele korranud nagu mantrat nii enne matka kui ka matka ajal ja nii olimegi retke lõpuks olukorras, kus naisega vastastikku silmi pööritasime, vesine maisipuder suus ringi käimas, samal ajal kui poisid eeskujulike matkasellidena oma portsjonit kühveldasid. Vot sulle matkaselle.

Ma tegelikult ei tea ühtegi head põhjust, miks mitte lapsi mägimatkale kaasa võtta.

Millised hetked jäid poistele eredaimalt meelde?

Uku (6-aastane): See tipuvärk. See, et me panime sinna lilled ja toki. Seal olid ilusad vaated. Meeldis kive vette loopida. Mulle meeldis see, kui mets niimoodi äkki ära lõppes. Meeldis, kuidas me ööbisime ja pärast ööd roikaga lehmi ära ajasime ja Kalle endale ühe vasika sõbraks sai.

Kalle (9-aastane): Mulle meeldis see, kui tegime peatuse kärestiku juures. Seal olid nii ägedad väiksed saarekesed, millel sai edasi-tagasi hüpata. Kui olime juba peaaegu tipus, siis meeldis vaadata kuristikku ja igasugu suuri mägesid ja ilusaid vaateid. Meeldisid ka mägikülad, kust jäätist sai.

Tekst ja fotod: Randel Kreitsberg

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga