Noortekirjanik Ene Sepp kirjutab rongireisist Ameerika Ühendriikides, mis viis ta 46 tunniga läbi põhjaosariikide. Esmamõttel ebaharilik reisimisviis Ameerikas osutus põnevaks seikluseks, mida ilmestasid värvikad reisikaaslased, maitsev toit ja rongiakendest paistev väga vaheldusrikas loodus.
Mõeldes USA-s reisimisele, lööb esimesena pähe auto. Pikemate vahemaade läbimiseks lennuk, võib-olla ka buss. Võimalus, et võiks liikuda rongiga, on tõenäoliselt viimane mõte. Kui üldse selle mõtteni jõutakse. Spokane’is oli kohalik, kes isegi ei teadnud, et ta tagaõuest reisirong läbi läheb! Rongiga reisimine on lihtsalt nii võõras idee, et seda ei kaalutagi. Meile jäi aga hilissügisel silma Amtraki sooduspakkumine – roomette ehk minikupee kaks reisijat ühe hinnaga. Mõte hakkas liikuma...
Kuhu küll minna?
Kui juba minna, võiks asja korralikult ette võtta ning heitsime pilgu pikematele distantsidele. Valikusse jäi kaks reisi: Empire Builder, mis sõidab Seattle'i ja Chicago vahet, ning Coast Startlight Seattle’ist Los Angelesse. Võitjaks osutus Empire Builder – 46 tunniga läbi põhjaosariikide, kus ei mina ega abikaasa pole käinud ning kuna pidin nagunii Eesti suunas lendama, ei oleks seda Chicagost kuigi keeruline ette võtta. Arvestasime mõlemasse linna poolteist-kaks päeva vaba aega ja reis oligi planeeritud. Maksime kahe inimese rongipileti eest 447 dollarit ning jäi üle vaid oodata. Viis kuud.
Amtraki puhul tuleb arvestada sellega, et rongi hilinemine on pigem reegel kui erand. Sama lugu on ka muudatustega sõiduplaanis ning meilgi ei õnnestunud sellest pääseda. Väljumispäeva hommikul kell 7.30 helises telefon ja monotoonne robothääl teatas, et osa või kogu tee on asendustranspordiga! Muidugi ootasin halvimat – et kogu Seattle’i–Chicago ots tuleb bussiga. Läks siiski õnneks. Luksuslikuna reklaamitud, kuid reaalsuses turvavöödeta ja mittetoimiva WC-ga bussi pidi kannatama vaid Washingtoni osariigi ulatuses. Pärast kella viit pärastlõunal asus buss murdma läbi Seattle’i liikluse. Rong ootas Idaho piiri lähedal Spokane’is ning kell 22.54 istusin meie minikupee voodile.
Tavalistest istmetest luksuskupeedeni
Kõige odavam võimalus end öösel korralikult välja sirutada on roomette ehk minikupee. Minikupees on kokkupandav laud, kaks mugavat istet, mis liidetakse öiseks ajaks alumiseks voodiks, ning seinalt alla lastav ülemine voodi. Tõsi, kahekesi reisides peaks üks reisiline olema piisavalt mobiilne, et üles lae alla ronida ning alla kukkumata end magama sättida. Häda pärast mahuks alumisele voodile kahekesi magama, kuid külge tuleb sellisel juhul korraga pöörata. Olenevalt rongist võib minikupee juurde kuuluda ka isiklik tualett, kuid dušš asub siiski koridori peal.
Kes tahab isiklikku tualettruumi ja dušši, siis neile mõeldes on olemas suuremad kupeed. Igas rongis on ka kindel arv kupeesid, mis omavahel ühendades moodustavad sviidi ehk kõige luksuslikuma variandi. Seal on piisavalt ruumi neljale täiskasvanule ning olemas on privaatne vannituba ja dušš. Rahakotist nõuab kõige vähem tavaline istmetega vagun. Istmed on küll pehmemad ja laiemad kui lühimaarongides ning need saab ka lennukiistmetele sarnaselt alla lasta, kuid mitmepäevase reisi jaoks ei tundunud need kõige mugavamad.
Tõsi, ka minikupee ei jätnud kohe head muljet. Esimene mõte oli siiski „Appi! Kuidas me siia üldse magama mahume?“ Minul, 159 cm pikana, ei olnud kahtlust, et saan end mugavalt välja sirutada, aga abikaasal tekkis oma 185 cm juures küll küsimärk. Tegelikult probleeme ei olnud. Minikupee oli täpselt nii suur ja väike kui vaja. Check-in-pagas läks nagunii pagasivagunisse, suurema käsipagasi sai jätta alumisele korrusele ning endaga üles tuua vaid minimaalse, mis vaja. Kuigi ma ei ole ise platskaardiga sõitnud, tundub see kõige lähedasema variandina. Erinev on vaid minikupee liuguks, mille abil saab end ülejäänud vagunist vägagi lihtsalt eraldada.
Oma moonakoti asemel restoranvagunisse
Kõikide kupeevariantide juurde kuulub ka kupeeteenindus ehk voodi ülestegemise pärast ei pea muretsema ning kõik küsimused saavad vastuse. Hommikusöögilt tulles olid voodid istmeteks muudetud ja pärast õhtusööki ootasid ees valmistehtud voodid. Hinda kuulus ka tasuta kohv ja tee ning sõidu pikkusest tulenevalt kolm õhtusööki, kaks hommikusööki ja kaks lõunasööki rongi restoranvagunis. Miskipärast pelgasime, kas ikka rongitoidust piisab, on see üldse söödav või kas peaks snäkke kaasa ostma. Lõpuks läks nii, et kõht jõudis vaevalt tühjaks minna, kui oli juba aeg end uuesti restoranvaguni poole sättida.
Meie jaoks tasus minikupee hind (lennukiga saab ju sama distantsi odavamalt ja kiiremalt!) ära juba toitude poolest. Kui osta odavaim tavaklassi pilet, aga ikkagi restoranvagunis söömas käia, tuleks lõpphind tunduvalt kallim. Huvi pärast lõin summad kokku. Kui me oleksime kõik toidud ise ostnud, oleks söögikulu ligi 180 dollarit. Lisaks karastusjoogid, vein, kohvi ja tee ning bussis õhtusöögiks pakutud Subway võileib. Tõenäoliselt oleks hind kerkinud 250 dollari kanti, mis oli meie piletihinnast rohkem kui pool. Ja toit oli üllatavalt maitsev! Ei osanud rongist sellist tasemel toitu oodata – veiselihaburger, korralik salat, austrid, Norra lõhe, lai hommikusöögivalik jne. Vaatlusvaguni all asuvast kohvikust ei jõudnudki midagi osta.
Restoranvaguni üheks eripäraks on ka lauanaabrid. Neljakohalised lauad peavad täis olema ja kui ei reisi täpselt kolme kaaslasega, pannakse seltskonnad lauda jagama, nii et igal söögikorral võivad olla uued lauanaabrid. Meie lauanaabrid olid vägagi värvikad ja toredad. Näiteks Minneapolises elav mees, kes töötab Põhja-Dakota õliväljadel ning on seetõttu juba seitse aastat sama trajektoori sõitnud. Ta õpetas mulle ka seda, kuidas Minneapolist korralikult hääldada (Minapple-olis). Kui tema oma kupeesse suundus, liitus meiega üks paar, kelle poeg on Jackson Hole’is suusainstruktor. Juttu jätkus kauemaks ning lõpuks hakkasime minema siis, kui teenindajad juba tolmuimejaga ringi käisid. Hommikusöögilauas sättisime end teadlikult nendega samasse lauda, et eelmisel õhtul pooleli jäänud vestlust jätkata.
Erinevalt hommiku- ja lõunasöögist on õhtusöögile vaja broneeringut ning valida saab kolme aja vahel. Meie võtsime mõlemal korral kõige hilisema aja, sest see tähendas, et ei pea järgmistele sööjatele laua vabastamiseks kiirustama, vaid saab istuda seni, kuni restoranivagun kinni pannakse. Sulgemisaeg võib muidugi varieeruda. Esimesel õhtusöögil unustasid restoranitöötajad kella keerata, nii et õhtusöök venis aega, kus nad tavaliselt juba ise magama läheksid.
Jootraha suhtes toetusin netinõuannetele. Inimese kohta soovitati: hommikusöök 1, lõunasöök 2, õhtusöök 5 ning vaguniteenindajale 10 dollarit öö kohta. Sularaha peaks enne reisi algust rahakotti pistma, sest sularahaautomaadi kasutamisvõimalust tee peal ei ole.
Mida küll näha ja teha
Meie eesmärk oli natuke põhjaosariike näha ja see sai tehtud. Pikemaid avastusretki polnud aga võimalik ette võtta. Ega tegu pole kruiisilaevaga, mis paar tundi sihtpunktis seisab ja ootab, kuni tiiru peale jõuad teha. Paaris peatuses võis küll välja minna ja selliselt jõudsin ma astuda Montana, Põhja-Dakota ja Wisconsini pinnale. Muidugi loeti sõnad peale, et ei tohi kondama minna. Kui rong ikka vilistab ja sõitu alustab, siis ta sõidabki ja on su enda asi, kuidas rongile järele või sihtpunkti jõuda. Internetiavarustest leidsin vaid ühe juhuse, kus rong mahajäänud reisijat järele ootas ja põhjuseks oli see, et reisilisele hädavajalikud ravimid olid rongis. Vastasel juhul võid rongile järele lehvitada. Muidugi võib ju mõelda, et mida siis üldse rongiga sõites näha ja kogeda saab?
Esimese äratuse seadsin ma endale 6.30-ks, porisedes, et kui juba Seattle’i–Spokane otsa pidin bussis olema, ei kavatse ma rongis poole lõunani põõnata ning ilusatest vaadetest ilma jääda. Äratuse helisedes kobisingi alumisele voodile – ülemisel naril olles ei näe aknast välja – ning nautisin minikupee panoraamaknast läbi Montana kulgemist. Ka restoranivagunis olid suured ja avarad aknad, aga kõige parema vaate saab selleks mõeldud vaatlusvagunist – mugavad toolid, näed mõlemale poole välja ning aknad ulatuvad ka vaguni lakke. Kui millegi üle nuriseda, siis tahtnuks keerlevaid toole – saanuks kergelt vaatesuunda vahetada. Õnneks polnud probleem teise serva istuda. Iga kord kui vaatlusvagunisse läksin, oli see küllaltki tühi. Laias laastus võib öelda, et sõidusuuna mõttes vasakut kätt oli parim vaade.
Esimesena jättis suu lahti meeletult kena ja suur Whitefishi järv. Lisaks metsadesse peitunud kosed ja kärestikud, mida silmaga haaras, aga mille tabamiseks kaamera liiga aeglaseks jäi. Montana on ikka hiiglaslik. Kaardil näpuga järge ajades ei paistnud me üldse liikuvat ning mitu korda pidin imestama: „Mis me oleme ikka veel Montanas või?“ East Glacier Park oli üks kõige kaunimaid osi terve reisi pealt ja seal istusin ma küll, nina vastu akent surutud ja silmad jõllis – et ükski hetk vahele ei jääks. Ning siis said mägedest tasandikud. Tasandikest farmimaad. Tühjus ja avarus. Ja me olime ikka veel Montanas. Hea meeldetuletus, et USA on siiski tohutu suur riik! Kui mäed selja taha jäid, tõmbas vist ka raudtee sirgemaks, sest kiirus tundus kasvavat. Välja arvatud siis, kui kaubarongid teele ette jäid – neil on eesõigus ja see olevat ka põhjuseks, miks Amtraki reisirongide hilinemine sedavõrd tavaline on. Mõnes peatuses pidi ka kaks korda peatuma. Esmalt sai maha esimestest vagunitest, siis veeres rong veidike edasi ning uksed avati tagumistes vagunites.
Lõpuks üle osariigi piiri Põhja-Dakotasse jõudes oli ka klaasi taga kohene muutus. Järsku ilmus rohkem asustust, pumpamisväljad ja gaasipõlemisleegid. Montanas tundus pool päeva minevat, enne kui mingit asulat nägime, Põhja-Dakotas oli aga küla külas ja linn linnas kinni. Väga pikalt kulgesime Missouri jõe ääres. Huvitav oli näha, kuidas algselt kitsas jõepojake üha suuremaks ning laiemaks paisus.
Minnesotasse saabusime millalgi keset ööd. Ärgates sai aga kinnitust, et võimas Mississippi jõgi oli täpselt nii suursugune, nagu raamatutest olen lugenud. Täiesti vabalt võinuks keegi mulle ka öelda, et see on lihtsalt pikk järv ja ma oleks uskuma jäänud. Ka Wisconsinisse jõudsime lõunauinaku ajal ning esimene asi, millele aknast välja vaadates mõtlesin, oli Eesti – uhkelt tärkav kevad ja kodust metsa meenutavad puud. Kahjuks oli üha rohkem ka asulaid ning hakkasime igatsema Ida-Montana inimestest puutumata avarusi.
Kui ühel hetkel aknast välja vahtimisest villand peaks saama, siis internetiühendus on kõikuva kvaliteediga, nii et Youtube’i videotega pole lootustki aega täita. Saab aga muud teha. Klassikaline raamatute lugemine, teistega vestlemine või kasvõi kaartide mängimine. Ma võtsin ette ja proovisin peast kõik USA osariigid kirja panna. Peaaegu 40 tuli ühe hooga, viimased kümme võttis natuke mõistatamist ja vihjeid ning Delawere on osariik, mille ma siiani alati ära olen unustanud. Kõige huvitavam oli aga siiski mööda kiirustavat maastikku vaadata. Olenevalt päevast, kohast ja ka vedamisest võib näha üksjagu loomi ja linde. Meie nägime hirvi, antiloope, kilpkonni ning hunnikut eri linde, kellest suutsime tuvastada kured, haned ja kalkunid. Väidetavalt õnnestus osal reisijatel ka piisoneid näha, nii et peab vaid silmad lahti hoidma.
Rannikulinn Seattle
Oma roll on ka reisi algus- ja sihtpunktil. Reisi algusesse ehk Seattle’isse jõudsime koduosariigist Coloradost lennukiga ja linnaga tutvumiseks jäi napilt poolteist päeva. Kiire tempoga saaks päris palju ära nähtud, kuid abikaasa jalavigastuse tõttu võtsime avastamist pigem rahulikult. Kõige enam meeldis meile preemiaid pälvinud Woodland Parki loomaaed, mis oma rohelise ja loodusliku disainiga nii mitmelegi loomaaiale silmad ette teeb.
Kui rohkem aega, võiks ette võtta paadisõidu saarte vahel. Ajapuudusel võib leppida ka lihtsalt promenaadil kulgemisega. Kindlasti ei saa mööda minna Pike Place’i turust. Kuigi see on turistikas, siis mis sellest – külastada tasub kasvõi selleks, et endale lõunasöök osta ja värske õhu käes kuskile maha istuda. Kogu turuga tutvumiseks tasub aega varuda rohkem, kui algul arvad. Kõnnid ja kõnnid ning korruseid aina ilmub juurde. Saab kõike alates toorest lihast ja kalast, hernestest ning virsikutest ja lõpetades riiete ning vinüülplaatidega.
Arhitektuuripärl Chicago
Lõppjaama Chicagosse jõudsime vaid mõnekümneminutilise hilinemisega. Raudteejaam oli võrratu, kuid tänavale astudes tabas paras šokk – helinivoo oleks justkui põhja keeratud ning autosignaalid moodustasid korraliku orkestri. Kui oleks saanud, põgenenuks tagasi rongi. Seda varianti aga ei olnud, vaid pidi Chicagoga sõbraks saama. Vastavalt rohketele soovitustele ostsime pileti arhitektuuri paadituurile. Tuleb nentida, et see on väärt isegi siis, kui pole suur arhitektuurifänn. Linna kohta sai väga palju huvitavat infot ning jõeharudel kulgedes nägi rohkemgi kui jala.
Teisel päeval, enne lennujaama sõitmist, langes valik akvaariumi kasuks. Mitmekülgsed ekspositsioonid, väga palju oli näha ja teha ehk täiesti oma aega väärt. Nadi ilmaga kulgesime ka, nii palju kui jaksu oli, läbi tänavate ja saime suurlinnaga sõbaks küll. Algul ajas oma lärmakuse ja intensiivsusega ärevusse, aga siis hakkas meelitama: pilvelõhkujad, kunst, kujud, sillad. Seattle’ist jäi selle kõrval väga roheline, õitsev ja hipsterlik mulje. Aga reisi staar oli muidugi rongisõit.
USA mõistes ei saa rongireisi võtta kui vaid sõiduvahendit puhkusele saamiseks. Sellisel juhul tundub pikkus ja hind üle mõistuse ning iga hilinemine röövib väärtuslikke puhkusehetki. Kui aga suhtuda rongisõitu kui puhkuse ühte osasse, ei tundu see kordagi liiga pikk. Kulgemine läbi seitsme osariigi, võimsad loodusevaated ja huvitavad inimesed. Meie hoiame igal juhul Amtrakil nüüd veelgi suurema hoolega silma peal. Järgmist eripakkumist saaks kasutada seekord tegemata jäänud Seattle’i–Los Angelese sutsaka jaoks või kõige pikem võimalus California Zephyr ehk Chicagost San Franciscosse...
Tekst ja fotod: Ene Sepp