Piirideta eestlased

Kunstnik ja õppejõud Anne Rudanovski otsustas ümbermaailmareisil igas riigis üles otsida ühe eestlase, kes oli selle maa oma elukohaks valinud, ning fotoprojektina dokumenteerida mõne episoodi tema elust. Fookuses olid küsimused, kuidas võõras kultuur ja elukorraldus inimesi muudavad. Mida see nende jaoks tähendab? Kas piiridel on nende jaoks tähendust?

Eestis olles tundus, et põhjamaisel natuuril on raske harjuda hommikumaa mõttemaailmaga, vajame tasakaaluks oma ökosüsteemi, millest ei puudu hommikune härmatis ja saapa all kriuksuv lumi. Ma ei uskunud, et selle unustada võib. Poole aasta jooksul igapäevaselt üle piiri astudes, sest mida muud see pidev tundmatu maailmaga kokkupuutumine on, toimus identiteedi üksipulgi lahtivõtmine ja kokkupanemine.

Piiri peal käimine on proovikivi. Reisil olles ja võõrsil elades ületad piire pidevalt. Alguses geograafilised riigipiirid ja siis algab tõsine ragistamine: keel, suhtlemine, kombed, liiklus, arusaamad, elukorraldus, kord ja kaos. Arusaamine, et sa ei saa millestki aru. Eestlase kohtamine kaugel maal tundus nagu soe taaskohtumine sugulasega Hiiumaa praamil.

Loo kirjutamise hommikul saatsin tuttavale Kambodžasse pilte. Mõne aja pärast tuli tervitusega vastus. Geograafilisel piiril polnud mingit tähtsust, soojus, rõõm ja päikesepaiste, mida Siĕm Réabis kogenud olin, täitsid hetkega mu toa ja kogu päeva. Viimased paarkümmend aastat on kogu maailm ehitanud geograafiliste piiride üleseid teid. Oleme arendanud välja suhtlemise ja infovahetuse kiirteed, seosed ja ühenduse kontrollivate piiripunktide ja piiravate piiride asemel.

Rännates tundub, et poliitilist geograafiat esindavad piirid on kohati juhuslikult või hoopis vägivaldselt tõmmatud jooned paberil. Vähemalt selles osas, mis puudutab inimsuhteid ja kogemusi. Piiridel on võime lahutada ja kokku hoida, sõltub, kus paikneda ja millisest suunast vaadata.

***

Kui tõmban paberile joone, saab sellest kohe piir, mis jagab lehe kaheks eraldi pooleks. Niisamuti oleme inimestena maakerale palju jooni tõmmanud. Maailmas on palju põlisrahvaid, kes elavad nende poliitiliste piiride sees, ilma et neil oleks nende piiridega midagi ühist (nt erinev keel, traditsioonid). Põlisrahvad moodustavad küll vähem kui 6 protsenti maailma elanikkonnast, kuid nad räägivad enam kui 4000 maailma keelt.

Piirid esindavad võimu ja saadavad seda täide. Need on kasulikud ja vajalikud elanike turvalisuse ning parema elukorralduse jaoks, piiridega kaitseme väärtusi. Võtame riigipiire ja riike liiga loomulikult, nagu oleks need midagi tavapärast, püsivat ja igavest. Kas on? Poliitiliste üksuste geograafilisi kontuure on mõistlikuks elukorralduseks peetud nelisada aastat, kuskil pole aga garantiid, et see jätkub nii ka järgmised aastasajad. Äkki leiame parema viisi inimeseks jäämiseks hoopis rahumeelselt kogukondadena elades?

Üle piiri

Minu esimene piiriületus oli Lätis. Buss oli varajane, reisiootusest väsinuna magasin Valga–Valka piiri maha. Riiast olin aga kuue tunni pärast juba Tel Avivis. Minu üks ja ainuke Eestis ostetud pilet oli toonud mind Iisraeli. Siin oli reisi esimene tõsine piir. Mind küsitleti üksipulgi, korraks tundsin end väikese plikana, kellelt uuritakse, ega sa pahandust tegema ei hakka, ning siis sain minna maale, mis oli täis nähtavaid ja vähem nähtavaid piire. Neid viimaseid võis tajuda. Jeruusalemmas piisas trammist maha tulles mõnisada meetrit vana linnamüüri juurest edasi liikuda, kui sai selgeks, et olin ületanud piiri, mille tähistuse teadmatuse tõttu märkamata olin jätnud: olin jõudnud araablaste alale.

Iisrael

Ireen elab Haifa lähistel Kiryat Haimis raudteejaama juures kahekordses kivimajas. Mere äärde on siit mõnikümmend minutit jalutada. Pildistamisel püüan olla varjuna Ireeni läheduses igapäevaaskelduste keskel. Milline on igapäev ühe eesti naise elus, kes saabus Iisraeli kolme lapsega, õieti neljaga, kes oma sündi ootas? Ireen saabus Iisraeli abikaasa alijaga. Tema hommik algab laste koolisaatmisega, siis töö, poeskäimine, pesupesemine, muusikakool, näitering, suhtlemine, sabat, sõbrad.

Iisraelis on Ireen elanud 16 aastat ja tuleb tunnistada, et temast on saanud viimase rakuni kohalik. Heebrea keel tema suus kõlab kaunilt, lastele kirjutab ta sedeleid paremalt vasakule. Eestis nii oluline keeleküsimus võib mõnel siinkohal meele mõruks kiskuda. Ireenil on viis last ja mitte kõik neist ei räägi eesti keelt. Ireeni elu on siin, tal pole plaanis naasta, kuigi ta külastab Eestit võimalusel kord aastas.

Tema identiteet on kogemuses, kohalikus kogemuses, mis identiteedi loob.

Egiptus

Maire ületas piirid tordiga. Särtsu täis elurõõmus Maire tuli ja jäi Egiptusesse 2018. aasta 11. novembril. Esimene korter, mis talle näidati, sobis. Maire küpsetab Egiptuses torte, selliseid, nagu  neid Eestist saab, ja tema bisnis töötab. Eestlased armastavad magusat ka Egiptuses ning egiptlaste huvi on tärkamas. Olin Mairega koos kaks tihedat päeva enne tema 60 aasta juubelit. Need kaks päeva me rääkisime palju. Meenutan hilisõhtust jõudmist Hurghadasse. Maire oli kõik korraldanud, sain elama samasse majja, kus temagi, kolmetoalisse korterisse. Hakkasin juba magama sättima, kui Maire ukse vahelt maasikaid, banaani ja köögirätiku poetas. Mõtlesin, et sul ju pole!

Maire tahaks palju Eesti kogemusi Egiptuse päikese ja avatud südamete abil unustada. Tasapisi muutub uus igapäev rituaaliks, suhted laienevad, kasvav keeleoskus seob.

India

India on India! Midagi sarnast Eestiga arvudes, vaid nullide vahe: Eestis elab 1,3 miljonit inimest, Indias 1,3 miljardit. Ja ma arvan teadvat, miks Eesti naisele Minnile Indias meeldib – siin ei ole kõik tasandatud, standardiseeritud. See tähendab ühelt poolt raskemat elu, euroopalikult arutades, teiselt poolt aga värvikamat.

Minni on abielus Indiaga. Tema India nimi on Nand. Minni otsiv vaim neelab kõike väärtuslikku hindu kultuurist ja tema sümpaatsed lapsed kiirgavad seda. Tolerants, erinevuste respekteerimine.

Olen väikeettevõtjana tegutseva Minni pere juures ajal, mil neil on käsil elutähtsate otsuste tegemine. Minni tahab Indiast koju tagasi, sest Eesti haridus tundub talle hetkel laste jaoks parimana.

Isegi kui tulevik Eestiga seotud pole, peab lastel olema Eesti-kogemus ja -haridus. Võtame näiteks muusika. India klassikaline muusika on väga kaugel sellest, mida Euroopa klassikaliseks muusikaks peab, alustades või noodikirjast. Ja toit! Küllus ja raha tulevad Indias pliidi kaudu. Toidu kaudu naine armastab ning kui armastad, siis sa toidad, annad. Et kohalikud kombed sinu vereringesse satuks, tuleb Indias sadu aastaid elada. Küll tahaks tõeks lauset: üks päev nagu tuhat aastat.

Nepal

Indiast Nepali läksin öise rongiga, mis viis Varanasist Gorakhpuri. Piletit ostes soovitas reisiagent ikka A3 klassi võtta, et saad linad, teki ja värsket õhku. Nepalis elavate eestlaste leidmine oli keerukas. Isegi Eesti aukonsul Nepalis Nava Raj Dahal ei osanud niidiotsi juhatada. Matkamas nad siin käivad, mainis ta, suurte ja väiksemate rühmadega. Hetkel teadis härra Nava üht rühma tulevat järgmisel nädalal.

Juhuslikult leitud majutus Thameli linnaosas oli viie minuti kaugusel Eesti aukonsuli kontorist. Tagasiteel kohtumiselt konsuliga püüdsin leppida mõttega, et eestlast Nepalis ei leia, kui äkki saabus Facebooki sõnum: „Tere, kas sa oled siin Katmandus?“ Tolmuses Katmandus elab üle miljoni inimese. Sel ajal, kui ma liikusin Eesti aukonsuliga kohtumisele, märkas mind oma hotelli rõdult mu endine õpilane Tartu Kunstikoolist. Imestusega küsis ta oma kaaslaselt, minu kolleegilt: „Kas ma nägin Rudanovskit?“

Õhtul me kohtusime.

Indoneesia

Noore ärimehe Markusega kohtusime Jakarta põhiteede kuldse kolmnurga äripiirkonnas Mega Kuninganis. Lisaks ärikinnisvarale paiknevad piirkonnas ka paljude riikide saatkonnad. Hoonete kõrgusesse sihtivad tipud muudavad su sipelgaks ja sunnivad uudishimulikult pea kuklas kõndima. Kohvik, kus kohtume, asub Markuse töökohast kiviviske kaugusel. Vaatamata kalendri punasele päevale on noormees täna tööl. Moslemiriigil on palju pühi, parajasti on kevadpüha.

Raasiku poisi Markuse piiride ületamised said alguse majandusõpingutega Riias. Tudengivahetus lennutas ta juba kaugemale, Hongkongi, õpingute lõpus oli võimalus rännata kuus nädalat seljakotiga Hiinas, Filipiinidel, Birmas, Laoses, Kambodžas.

Aasia-kogemus kirjutas põhjamaise maailmanägemise koodi ümber, lummas oma võimalustega. Suurlinnade hingamine haarab su endasse, andes vastu võimalused ja energia.

Pärast kooli lõpetamist asus Markus tööle Eestisse ja sai peagi aru, et ta ei ole hea töötaja, sest mõtted kiskusid kogu aeg Aasia poole. 2016. lendas Markus Singapuri sõbra juurde, mõni aeg hiljem kinnitas kanda Indoneesias, maailma suurimas moslemiriigis, saareriigis, kus elab 264 miljonit inimest. Aga võõras keel, kultuur, ärikombed? Finantsalal äri tegemine võtab aega, sest igasugune äri siin eeldab tutvusi, see käib kultuuri juurde. Suhtlemine! Suhted on kõige alus. Pead inimestega sõbraks saama, käima kohvi joomas. Meie lõunatund saab kiiresti otsa, kokkulepitud ärikõne on kohe-kohe algamas. Markus on meeldiv suhtleja, küllap oli ta seda juba Eestis.

Austraalia

Eliise on oma elu sidunud Austraalia ja austraallasega. See kauge saar tundub Eestist vaadatuna eriti romantiline, muru on seal rohelisem ja kängurud hüppavad. Tegelikult käivad opossumid su rõdul lilli söömas ning ehmatavad ootamatult liigrahuliku olemise ja irvlõustaga. Melbourne on suurlinn, vaatamata rohkem kui neljale miljonile elanikule on linn turvaline ja kodune. Melbourne annab ruumi olemiseks, see on võimalus sõltumatuseks, omasoodu kulgemiseks. Eliisele see sobib. Tema töö ehtekunstniku ja ettevõtjana seob ta tänasel päeval inimestega sõltumata piiridest. Ettevõtte ülesehitamine võõras keskkonnas lihvib isikuomadusi. See on keeruline ja raske. Tahaks öelda, et tule koju!, vähemalt tuttavad inimesed ümberringi. Aga see ei ole argument ühegi piiri taga elava eestlase jaoks. Kohalikud kogemused teevad neist siitnurgarahva.

Hiina

Kristinaga Hiinast suhtlesime alguses Facebookis MSN-i kaudu, aga suhtlemine venis Hiinas selle kaudu tigupostiks. Kui läksime üle keskkonnale WeChat, sain aru, et oleme ühendatud. Hiina elab WeChatis, sellesse suhtluskeskkonda on kokku toodud miljonid lahendused, et saaks teha makseid, tellida toitu või takso, mängida jne. Kristina töötab rahvusvahelises firmas, kus suhtlemiskeeleks inglise keel. Hiina keel oli siiski selleks jõuks, mis ta Pekingisse tõi. Saame temaga kokku lühikese lõunapausi ajal. Eesti tüdruk miljonilises Shanghais. Kuidas ma su leian? Tuleb hoolikalt ringi vaadata. Jalutame Hongkou linnaosas, see oli teise maailmasõja ajal elupaigaks Euroopast põgenenud juutidele. Ajaloolised hooned on kõrvuti kõrghoonetega. Ühes neist töötab ka Kristina. Ta viib mind peidetud sisehoovidesse, kus hiinlased oma igapäevaelu elavad. Toimub väike vestlus kohalikuga hiina keeles. Kristina teab neid paiku, pildistades ta on otsinud autentseid ajaloolisi kohti Shanghais. Kas jääd Hiina elama? Ta tahab maailma tunda ja see siin on alles algus.

Korea

Erko on noorena välismaal palju elanud ja maailmakodanik sai temast juba enne Seouli õppima asumist. Kohtusime temaga hommikul enne loengute algust ülikooli lähistel (Hankuk University of Foreign Studies). Õppejõudude ja kursusekaaslaste loal teen mõned fotod. Erko kursuse värvikas seltskond tundub esindavat kõiki kontinente. Loengud ja koolitööd on Erko elus esikohal, sest just rahvusvaheliste suhetega seob ta oma tulevikku ja telefonikõne korea keeles viitab otsuse tõsidusele.

Korea hiilgavasse popkultuurist pungil tänavaellu sukeldume Hongdae linnaosas. Eelnevalt tutvustab Erko meeldivat korealannat. Kõik selles linnaosas kihab, särab. Inimesed pildistavad end igal sammul. Armastavad väljas söömas käia. Söömine on korealaste jaoks lausa omaette rituaal, iga toidukord tähendab palju maitseid ja nautimist. Kes ei tunneks Korea kimchi’t! Väsinuna metroo trepist alla suundudes vaatan korraks veel tagasi. Erko ja tema tütarlaps kaovad inimsumma. Saan aru, et Erko koduks on Korea.

Jaapan

Tokio Shinjuku linnaosa pilvelõhkujad, säravad äri- ja meelelahutustänavad on eriline vaatepilt just õhtusel ajal. Päeva jooksul käib siinsest raudteejaamast läbi rohkem kui kaks miljonit reisijat, kiirelt, viisakalt, oma ajagraafikus püsides. Sellise elurütmi keskel elab oma igapäevaelu Iie-Mall. Kohtume õhtul Shinjuku jaama juures ja jalutame Korea linnaosa poole. Korea toit ja popkultuur on Jaapanis moes. Meie jalutusteekond viib teda ühtlasi ka kodule lähemale. Rännates küsiti minult tihti, kust sa tuled? Iga maaga kaasnevad müüdid, klišeed, uskumused ja võim. Eesti. Ahaa! Mis maa see on? Ja-jaa!?! Nagu oleks kuulnud seda nime. Jaapaniga seondub kultuur, kõrgtehnoloogia, puhtus, viisakus, traditsioonid. Kuus aastat on Jaapani kultuur ja inimesed Iie-Malle koduks olnud, ta on oma elu Jaapaniga sidunud.

Vietnam

Indreku leidsin Mui Ne’st, kus ta kaasaga turismireise korraldab. Nende pere on kohaliku elurütmi omaks võtnud. Vietnamis on rahvas vara üleval, sest siis on hea jahe asju ajada. Kui kuumus ületab toimetamise piirid, on mõistlik lihtsalt puhata. Kohaliku elurütmi tunnetus loob rahuliku kulgemise, kõike ei ole vaja planeerida, olukorrad lahenevad omasoodu. Sul on aega enda jaoks. Rahal ja selle teenimisel on oma hind. Teenid raha, ühed hüved, elad teisiti, teised. Vietnamis võid elada nähtamatult, st kuigi kõik näevad sind, ei tee nad sinust välja. Inimesed ajavad oma pere asju. Aga kui hädas oled, siis märkavad. Näiteks kui katkise mootorrattaga tee ääres oled, siis kindlasti peatutakse. Kas kümne aasta pärast oled Vietnamis? Täna on Vietnam Indreku kodu, aga siinkandis on ka teisi sooja kliimaga maid. Need piirid on lihtsasti ületatavad.

Kambodža

Sihanoukville’sse viib Phnom Phenist väikebuss. Vahemaa pole suur, 227 km, aga aega läheb seitse tundi, sest vihma aina sajab ja lompidest saavad kiiresti tiigid. Kuidas võib keegi Eestist sattuda sellisesse kaugesse ilmanurka elama? Kohtudes ilmneb, et Ivo on Eestist eemal juba aastakümneid, tema piiriks on maailm. Miks just Kambodža? See on maailma kõige vabam riik. Astud lennukist maha ja võid kohe oma poe avada, kaubelda. Isegi siinne korruptsioon on terve. Ivo juhib ja haldab ehitus- ja arendustegevusi Sinhoukevilles. Mitmest hoonest koosneval ehitusobjektil lähenetakse talle aupakliku kummardusega: Mr Ivo!

Ivo on oma eluga Kambodžas rahul, vaatamata siinsetele probleemidele: lõputu prügi, puhast vett pole, elektrit pole, sügav vaesus. Väärtused loevad. Kambodžalase jaoks on kõige tähtsam pere. Ja toit. Nad on seltsivad, neile meeldib isekeskis koos olla. Ivo on valmis Kambodžasse jääma elu lõpuni.

Oleme harjunud kuulma, et kõigel on piirid. Millised? Kes need piirid kõigele seadnud on? Meie mõtlemisse seatud piirid võivad olla harjumuste jäikades ahelates, kuni keegi need lahti koputab.

Juuli viimase päeva hommikuks olen jõudnud pärast ööpikka lendu Brüsseli lennujaama. Jäiku piire pole enam, on suur liit ja hariliku pliiatsiga tõmmatud piirid. Vaatan inimesi, kes kõik oma kohta otsivad, oma lendu, oma inimest, oma ema ja isa, oma maad. Loen lennujaama seinalt sihtkohti ja olen valmis jätkama, otsima. On tekkinud piirideülene avatus, aupaklikkus elurikkuse ees, arusaamine, kui tähtis on saada iseendaks oma parima mina mõttes.

Tekstja fotod: Anne Rudanovski

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga