Ratsapolgu jälgedes Eesti lõunapiirilt Väina jõele

Kaido Kama ja Tiit Pruuli on väikese seltskonnaga juba aastaid teinud ratsamatku kaugetel maadel. Seekord otsustati jääda kodu lähedale ja sõita täpselt sada aastat hiljem läbi Vabadussõja-aegne 1. ratsapolgu teekond Lätimaal. Kaido Kama kõrvutab alljärgnevas tekstis kronoloogiliselt omaaegsete ratsaväelaste retke ja 2019. aastal samades jälgedes tehtud ratsamatka. Kuna tee peal lahinguid ei peetud, jõuti sihtpunkti kiiremini kui Vabadussõja ajal.

Tegemist on väga põneva episoodiga Vabadussõja ajaloos. 1919. aasta kevadine punaste suurpealetung oli parasjagu tagasi tõrjutud ja 25. mail ka Pihkva ära võetud. Meie väeülemad leidsid siis, et vaenlasele ei või anda aega ennast koguda ning nüüd tuleb kohe sama hooga edasi lõuna poole minna. Läbimurde avangardis oli umbes 600-meheline ratsapolk, neid toetasid II diviisi jalaväe- ja suurtükiväeüksused. Oluliselt arvukama vaenlase ridades tekitati segadus ja paanika ning punaste rinne varises kokku. Kümne päevaga läbiti hobuste seljas lahinguid pidades 250 kilomeetrit ning tungiti lõpuks üle Väina (Daugava, Düüna) jõe Jēkabpilsi (Jakobstadt).

Ajaloolisteks teejuhtideks olid meile eelkõige II diviisi staabiülema Victor Muti raamat „Võru alt Jakobstadti“ (1927) ning ratsapolgu 1. eskadroni ülema Boris Leemani mälestused (1957). Edasises tekstis on kõik tsitaadid võetud Victor Muti raamatust, saja aasta taguste sündmuste kirjelduses on kohanimed esitatud kujul, nagu Mutt ja Leeman neid kasutasid.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga