Ratsapolgu jälgedes Eesti lõunapiirilt Väina jõele

Kaido Kama ja Tiit Pruuli on väikese seltskonnaga juba aastaid teinud ratsamatku kaugetel maadel. Seekord otsustati jääda kodu lähedale ja sõita täpselt sada aastat hiljem läbi Vabadussõja-aegne 1. ratsapolgu teekond Lätimaal. Kaido Kama kõrvutab alljärgnevas tekstis kronoloogiliselt omaaegsete ratsaväelaste retke ja 2019. aastal samades jälgedes tehtud ratsamatka. Kuna tee peal lahinguid ei peetud, jõuti sihtpunkti kiiremini kui Vabadussõja ajal.

Tegemist on väga põneva episoodiga Vabadussõja ajaloos. 1919. aasta kevadine punaste suurpealetung oli parasjagu tagasi tõrjutud ja 25. mail ka Pihkva ära võetud. Meie väeülemad leidsid siis, et vaenlasele ei või anda aega ennast koguda ning nüüd tuleb kohe sama hooga edasi lõuna poole minna. Läbimurde avangardis oli umbes 600-meheline ratsapolk, neid toetasid II diviisi jalaväe- ja suurtükiväeüksused. Oluliselt arvukama vaenlase ridades tekitati segadus ja paanika ning punaste rinne varises kokku. Kümne päevaga läbiti hobuste seljas lahinguid pidades 250 kilomeetrit ning tungiti lõpuks üle Väina (Daugava, Düüna) jõe Jēkabpilsi (Jakobstadt).

Ajaloolisteks teejuhtideks olid meile eelkõige II diviisi staabiülema Victor Muti raamat „Võru alt Jakobstadti“ (1927) ning ratsapolgu 1. eskadroni ülema Boris Leemani mälestused (1957). Edasises tekstis on kõik tsitaadid võetud Victor Muti raamatust, saja aasta taguste sündmuste kirjelduses on kohanimed esitatud kujul, nagu Mutt ja Leeman neid kasutasid.

Hobused anti meile Rõugest Eha talust, mida peavad isa ja tütar, Vello ja Marian Kikas. Nemad valmistasid ette ka marsruudi, et saaksime sõita võimalikult täpselt mööda ratsapolgu teekonda ja samas võimalikult väikseid teid mööda, et lõunaste ja öiste peatuste ajal oleks hobustel karjamaa olemas jne. Marian sõitis teejuhina koos meiega hobuse seljas, Vello saatis meid autoga ja valmistas peatuspaiku ette. Sõitsime selle tee läbi veidi kiiremini, kui seda tegid omaaegsed ratsaväelased – meil polnud vaja tee peal lahinguid pidada. Seevõrra ei lange läbitud paikade kuupäevad üksühele saja aasta taguste sündmustega kokku.

27. mai 1919. „Imeilusal mai kuu varase koidu kumal hakkas 1-ne ratsapolk kell 2 hommikul Voronkino ja Solovjevo küladest Mustitshi – Shemeritsõ – Scharlottenburgi sihis liikuma.“ Vaenlane oli sellesse piirkonda rohkesti väeosi koondanud, ennast kõvasti kindlustanud ja jõgedelt sillad hävitanud. Kell 17 algas äge lahing Tshuhnovo ja Nikolskoje külade ümbruses, 1. ratsapolku toetasid Sakala partisanid ja II diviisi tagavarapataljoni õppekomando. Viietunnise võitluse järel oli vaenlase vastupanu murtud. 1. ratsapolk kiirustas põgenevat vaenlast tagant ja jõudis kella 24-ks Scharlottenburgi (Kalnapededze praeguse Läti–Vene piiri lähedal), läbides lahinguid lüües ühe päevaga 35 kilomeetrit.

27. mai 2019. Täpselt sada aastat hiljem alustame oma ratsamatka Rõugest, Eha talu õue pealt. 1. ratsapolgu teekonna algusotsa me täpselt järele teha ei saa, kuna see asub Petserimaal teisel pool kontrolljoont. Meie harjume hobustega, tagumikud harjuvad sadulatega. Pealelõunal sõidame üle Eesti–Läti piiri Korneti suunas. Korneti ümbruse loodus on nii kaunis, et kohe kahju on, et see kant piiritõmbamisega lätlaste kätte jäi. Kohalik eestlane Prangli Jaan (Jānis Prangels) võtab meid vastu, Korneti vallamaja ette on Eesti ja Läti lipud lehvima pandud. Õhtuks jõuame Mauriņi tallu, kus meile pakutakse kohalikku (Maliena piirkonna) pidusööki – puljong tainakuulikestega ja „hallid herned“ pekitükkidega.

28. mai 1919. „1-se ratsapolgu luurrühm, kes kella kahe ajal hommikul Marienburgi poole edasi liikus, võeti Ponkuli juures ägeda püssi ja kuulipildujate tulega vastu. Kell 5 hakkas liikuma terve 1-ne ratsapolk /---/.“ Edasi liiguti laial rindel, et vaenlase võimalikke taganemisteid ära lõigata ja et nende taganemisel olevad väeosad selja taha ei ilmuks. Niimoodi ootamatult ilmudes tekitati  vaenlase hulgas segadus ja löödi nad taganema, hoolimata nende arvulisest ülekaalust. Mida edasi, seda rohkem oli tegemist vaenlase kiire ja korratu põgenemisega. Kell 22.30 jõudsid ratsapolgu kaks eskadroni Marienburgi (Alūksne, Aluliin) alla ja tund aega hiljem lahinguid pidades linna sisse. Mõniste suunalt tulevad soomusrongid jäid lõhutud sildade ja teede tõttu kaugele maha ja edaspidi selles kiires operatsioonis enam ei osalenud.

29. mai 1919. „Väike salgake kaugele ette väljavisatud ratsanikke oli vaenlase liikuma pannud; /---/ ja kuigi see jõud nii väikearvuline oli, kes sai aega teda lugeda!“ Päeva ajal jõudsid Marienburgi Taani vabatahtlike kompanii ja 1. jalaväepolgu osad, õhtu eel lätlaste 1. Volmari (Valmiera) polk. Poliitiliselt oli muidugi väga tähtis, et selles operatsioonis osales II diviisi koosseisus ka Eestis formeeritud lätlaste polk. Eriti arvestades asjaolu, et vastas olid suures osas Läti punased kütid. Ratsaväepolgu 1. eskadron pidas lahinguid Hermanshofi (Ērmaņi) ja Vana-Annenhofi (Vecanna) ümbruses. Eskadroni käsutuses oli üks suurtükk, sellest lasti pidevalt kaks lasku üksteise järel, et luua mulje, nagu oleks kohal terve patarei. Eskadroniülem kirjutab, kuidas pärast Hermani mõisa äravõtmist tuli neile vastu ühe saapaga mees, kellel punased olid jõudnud teise saapa jalast ära võtta just sel hetkel, kui esimene mürsk mõisahoovil lõhkes. Hiljem selgus, et ühe saapaga mees oli mõisahärra vend ja et mõisaproua oli eestlane ja eskadroniülema ülikooliõde. Ratsapolgu peajõud olid endiselt Marienburgis.

28. mai 2019. Teise päeva lõunaks jõuame hobustega Alūksnesse ja siit edasi sõidame mööda ratsapolgu lahinguteed. Otsime linnas üles Vabadussõja mälestuskivi, poseerime selle taustal  hobustega kohaliku ajakirjanduse jaoks ja anname lätlastele andeks, et kivil on Alūksne vabastajatena esimesel kohal lätlaste „Valmieras pulks“ ja alles seejärel „Igaunijas armija“. Õhtuks jõuame Hermani mõisa (Ērmaņu muiža), puust mõisahoone on väike ja remonditööd alles käivad, ööbime põrandatel. Mõisas korraldatakse mitmesuguseid kontserte, etnomuusikust peremees on ise kodust ära, aga saadab meile klipi muusikalise tervitusega. Perenaine räägib ajaloost – saja aasta tagune mõisahärra Alfrēds Prauliņš oli lätlane, kes oli tollal mõisa rendile võtnud, praegune omanik on tema otsene järeltulija. Pildid meie külastusest pannakse üles ka Hermani mõisa kodulehele.

30. mai 1919. „Ilma juhtnöörisid Tallinnast äraootamata tuli 30-ma hommikul tegevust edasi jatkata“. Kuna side ei töötanud, oli 1. ratsapolgu ülem rittmeister Jonson juba eelmise päeva  õhtul kõik väeosade ülemad nõupidamiseks kokku kutsunud ja otsustanud kohe Vana-Schwaneburgi (Gulbene, Luiguliin) raudteesõlme poole edasi liikuda. Sild üle Pedetsi (Pededze) jõe oli Uus-Annenhofis (Jaunanna) lõhutud, ratsapolk läks hobustega ujudes üle jõe ja lõi vaenlase taganema. Õhtuks oldi koos jalaväe pataljonidega juba tugevalt kindlustatud Lettini (Litene) mõisa all. Suurtükitule ja tormijooksuga puhastatakse Lettini kõrgustik vaenlasest ning kella 21 ajal lõigatakse läbi idasuunaline Põtalovo raudtee. Sellest hetkest peale pidid kõik punaste taganevad  väeosad raudteeühendust Venemaaga otsima kaugelt lõuna poolt. Öösel saadi telefoniühendus Põtalovoga ja prooviti seltsimeeste ees omasid mängida, aga seltsimehed ei jäänud uskuma. Ka jalavägi liikus sel päeval lahinguid pidades üle 30 kilomeetri edasi.

29. mai 2019. Oleme oma seltskonnaga ratsapolgu liikumisest päevakese „ette“ jõudnud ja ületame Pedetsi jõe lõuna paiku. Jaunanna saekaater, kust ratsapolgu mehed silla parandamiseks materjali võtsid, töötab tänase päevani. Meil on kaasas lätikeelne lühikene tekst meie sõidu põhjuste ja eesmärkide selgitamiseks ning jagame seda lendlehte kohalikele, kes meile tee ääres lehvitavad. Vana lätlanna Maruta, kes meile edasiliikumiseks karjaaia värava lahti teeb, teab sellest 100 aasta tagusest retkest oma perekonna pärimusi. Ja ütleb, et meie halli ruuna ta läbi lase, jätab omale, et tal endal oli kunagi just selline hobune. Hobused kardavad lehmi ja kipuvad perutama. Litenest Gulbene poole liigume mööda sedasama Gulbene-Põtalovo vana raudteetammi ja  jääme öömajale Pogase järve äärde. Külla tuleb Lauri Vahtre, kes toob mu hobusele arstirohuks soodat, hobuse kusi on tumedaks läinud, ning räägib õhtul pikalt ja huvitavalt Vabadussõja ajaloost.

31. mai 1919. „Öö jooksul vangisid ja sõjasaaki korjates lõhuti koidu eel raudtee sild üle Pedetsi jõe, mis meid vaenlase soomusrongide pealetungimise vastu kaitsema pidi“. Kell 5 hommikul alustasid väeosad liikumist Vana-Schwaneburgi peale. Ees liikunud ratsapolgu 1. eskadron saab polguülemalt korralduse – nii kiiresti kui võimalik Vana-Schwaneburg oma alla võtta. Viimased 25 kilomeetrit sõidetakse rütmis – kaks kilomeetrit galoppi, üks kilomeeter traavi – ja kell 8 hommikul on võetud nii Vana-Schwaneburgi mõis kui raudteejaam. Varsti jõuab järele ka ülejäänud ratsapolk, taanlased ja jalaväepataljon, veidi hiljem ka lätlaste polk. Vana-Schwaneburgi raudteesõlmes said kokku neli erinevat raudteed. Lisaks suurele hulgale vangidele ja sõjavarustusele said Eesti väed oma valdusse ka lahinguvalmis soomusrongi, mis kiiresti kitsarööpalisest laiarööpaliseks ümber ehitati.

Meie väeosad paigutasid end Vana-Schwaneburgi mõisa suurtesse parkidesse ja aedadesse. „/---/ lossi suures saalis oli suurem uudishimulike sõdurite salk siinsamas täna kinnivõetud revolutsioonse tribunaali tegelaste ümber, kelle seas ka mitu noort neidu, kokku kogunenud“. Vange oli hoitud sealsamas lossi keldrites ning maha lastud ja maetud sealsamas lossi pargis, Eesti vägede saabumine peatas välikohtu tegevuse. Vana-Schwaneburgis tegid meie väed pikema peatuse. Ja mitte ainult puhkuseks ja varustuse järeleveoks ja korrastamiseks – senini polnud meie vägede edasiliikumisele antud ülemjuhataja heakskiitu ja suuresti oli juba praegu tegemist omaalgatusega. See heakskiit oli nüüd vaja tingimata saada.

30. mai 2019. Meie seltskond jõuab Gulbenesse ennelõunal, kus Lauri Vahtre meid sinimustvalget lehvitades tänava ääres juba ootab. Paneme hobused sööma sinnasamma Gulbene mõisaparki. Mõis on lagunenud, kuid vanast tallist on tehtud tänapäevane söögikoht, seina peal mälestustahvel Gulbene vabastamise meenutuseks. Ja nagu ikka – läti polk esikohal ja eestlaste „kavalērija“ tagapool. Meenutame saja aasta taguseid sündmusi ja keegi küsib, mis selle revolutsioonilise tribunaliga siis pärast tehti. Vastan, et teadagi mis. Lauri loeb meile ette Taani vabatahtlike juhi Borgelini mälestusi ja selgub, et täpselt see „teadagi mis“ nendega tehtigi. Taanlaste ülem kirjutab veel, kuidas hiljem lõuna poole liikudes tulid neile vastu hobuvankrite voorid – külarahvas sõitis Gulbenesse välikohtu poolt tapetud omaste surnukehi ära tooma. Meie liigume samuti Gulbenest lõuna poole, seal on praegu tegutsev raudtee, möödasõitev vedur annab tervituseks vilet, hobused õnneks väga ei heitu. Saame kokku Ragnar Kondiga, kes teeb meie retkest loo „Aktuaalsesse kaamerasse“. Õhtuks jõuame turismitallu Jaungulbene mõisa lähistel, kus lätlastest vanapaar kostitab meid omatehtud koduveiniga.

1. juuni 1919. „Paanikas põgeneva vaenlase järele tema taganemise teedele kaugemale väljasaadetud meie luurajate ja partisanide salkade tegevus hakkas oma järeldusi andma“. Eesti peajõud puhkasid Vana-Schwaneburgis, kuid lätlaste Volmari polk ja mõned ratsapolgu eskadronid tegutsesid Vana-Schwaneburgi ümbruses. Vangi langes mitu läti punaste küttide polku või nende polkude riismed. Kokku võeti üle 2000 sõjariistus vangi ja saadi hulga sõjavarustust, ratsapolgu 2. eskadron võttis ägeda lahinguga ära Uus-Schwaneburgi (Jaungulbene). Lõpuks öösel  vastu 2. juunit saabus ka kauaoodatud ülemjuhataja heakskiit kogu operatsioonile – Laidoner andis käsu tungida edasi Kreutsburgi (Krustpils) sihis ja andis II diviisi käsutada ka 2. ratsapolgu, mis seni oli olnud soomusrongide divisjoni alluvuses.

2. juuni 1919. „1-ne ratsapolk /---/ algas 2-se juuni hommikul kell 6 /---/ edasiliikumist Selsau-Sesvegeni poole.“ Saadi teateid, et 9. läti kütipolk on taganemas üle Sesvegeni (Cesvaine) Laudoni (Ļaudona) peale. Kaks ratsapolgu eskadroni ja suurtükipolgu üks patarei korraldasid neile Sesvegenis varitsuse. Vaenlane siin midagi halba oodata ei osanud ja kütipolgu ülem koos staabiga sõitis rahulikult mõisa sisse. Vangi langes kõik, mis kütipolgust pikal teel Liivi lahe äärest Heinaste (Ainaži) kandist alles oli jäänud. Lätlaste Volmari polk enam aktiivsest sõjategevusest osa ei võtnud, vaid tegeles sõjasaagi kokkukorjamise, vangide ja äraeksinud vaenlase salkadega.

31. mai 2019. Liigume paralleelselt suure Gulbene-Madona teega edasi edela suunas. See on ainukene teelõik, kus peame sõitma mõne kilomeetri ka päris suurt maanteed mööda – rekad kihutavad ja hobused kardavad. Aga üldiselt on Läti autojuhid olnud väga viisakad ja hobuste juures enamasti hoo maha võtnud. Lõunat peame juba Cesvaine lähistel Kuja lisajõe käärus, kus meid külastab ka kohalik televisioon. Teeme nende heameeleks mõned galopiringid. Jutud meie retkest on levinud Läti sotsiaalmeedias ja nii näeme ka kohalikke, kes on spetsiaalselt meid ja hobuseid uudistama tulnud. Cesvaines tutvustatakse meile restaureerimisel olevat mõisa (seesama, kus 9. läti kütipolk lõksu langes) ja väikest õllevabrikut. Üks meie mära indleb, kipub takka üles lööma ja tekitab ratsarivis aeg-ajalt väikest segadust. Õhtuks jõuame Madona lähedasse suusakuurorti, minu hobuse kusi on oluliselt heledamaks läinud (see on meil üldise arutelu objektiks ja tähtis vestlusteema).

3. juuni 1919. „1-se ratsapolgu kaks eskadroni (II ja III) /---/ pidid õhtuks Laudoni jõudma, et suurt raudsilda üle Evsti jõe oma kätte saada“. Sillal oli suur tähtsus, kuna Evsti (Aiviekste) jõgi polnud jalgsi ületatav ja paarisaja meetri pikkuse silla parandamine käis üle jõu. Kui eskadronid ja suurtükipatarei õhtuks Laudoni ümbrusse jõudsid, rääkisid kohalikud elanikud, et päeva jooksul on üle silla taganenud 8000 punaväelast ja et 2000 meest siinpool jõge silda kaitseb. Kui neli meie suurtükki Laudoni mõisa pihta tule avasid, siis algas punaste massiline põgenemine üle silla. Koos selle põgenike massiga jooksid täägivõitlust pidades sillale ka kümmekond meie ratsapolgu meest, kes lõikasid silla õhkimiseks mõeldud süütenöörid läbi. Surma sai reamees Jüri Priske, tee Düüna äärde oli avatud. Vangidega enam keegi tegeleda ei jõudnud, läti punastelt küttidelt võeti relvad ja lasti neil lihtsalt koju minna.

1. juuni 2019. Hommikul teatab Vello Kikas, et luureandmete järgi on punased raudteesilla õhku lasknud. Ja tõepoolest – metsa kasvanud raudteetammilt on väike raudsild vanarauaks ära viidud. Aga meie pääseme hobustega sellest ojakesest üle ja sõidame edasi Ļaudona poole mööda Lõuna-Läti maalilisi metsateid. Enne Ļaudonasse jõudmist peame lõunat väikese järve kaldal, Vello võtab meid vastu nii, et igale saabujale ulatatakse sadulasse tops viina koos jää ja suure aedmaasikaga (kuskohast Vello jää suutis välja võtta, jääb tema ärisaladuseks). Ratsapolgu meestel sada aastat tagasi kindlasti sellist luksust polnud. Sild üle Aiviekste jõe on jätkuvasti oma koha peal, ilmselt küll selle aja jooksul juba ei tea mitmes. Ööbime telkides teisel pool Aiviekste jõge Sāviena lähistel.

4. juuni 1919. „Nüüd oli aga tarvis ajutiselt vaenlasele väike värav jätta, mis teda ainult kiiremale, närvilisemale jooksule viis /---/. Ja vaenlane jooksis.“ 

5. juuni 1919. Kell 3 hommikul alustavad meie väed liikumist Kreutsburgi peale.“Kaugelt ida poolt vaenlase põgenemise teelt, kostsid vahetpidamata tumedad mürtsud – taganeja hävitas Roshitsa ja Dünaburgi peale minevatel teedel sildasid, sellega oma rutulise tagasituleku mõtet heites, ning ühtlasi soovi avaldades, et temale järele ei tuldaks“. Kell 9.20 hommikul jõuti Kreutsburgi alevisse, tund aega hiljem sõideti paatidega üle Düüna jõe ( hobustega enam edasi ei pääsenud, sild oli purustatud) ning võeti Jakobstadt enda alla. Raekojale pandi lehvima käepärastest materjalidest valmistatud Eesti lipp, linna komandandiks määras rittmeister Jonson 1. eskadroni ülema leitnant Leemani. Linnas pandi kütte kõik saunad, meie mehed polnud 9 päeva saanud riideid vahetada. Varsti jõudsid kohale taanlased, kes Borgelini järgi panid ka Taani lipu raekojale lehvima. Volmari polk jõudis kohale 8. juunil, linn anti neile üle ning Eesti lipp võeti raekojalt maha. Lipp jäi kuni sõja lõpuni 1. eskadroni lipuks, sellele oli keemilise pliiatsiga kirjutatud – „See lipp lehvis Jakobstadti raekojal 5. kuni 8. juunini 1919. a.“

2. juuni 2019. Meil on jäänud hobuste seljas olla veel pool päeva, kuni jõuame ratsamatka lõpp-punkti, ühte turismitallu Krustpilsi (tänaseks Jēkabpilsiga kokku kasvanud) lähedal. Poseerime ajakirjanikele, meid on tervitama tulnud Eesti suursaadik Lätis Arti Hilpus ja EV100 juhtrühma esimees Toomas Kiho. Samuti on kohale jõudnud meie hea abimees ja asendamatu tõlk Prangli Jaan. Jēkabpilsi ümbruse ajaloost räägib meile Renāte Lenša, teeme tema juhatusel väikese ekskursiooni ja siis sõidame ratsapolgu mälestuseks paatidel üle Väina jõe. Hoolimata pühapäevasest  päevast võtab meid vastu Jēkabpilsi linnapea Aivars Kraps. Ajaloolastel tekib väike vaidlus selle üle, kus asus sada aastat tagasi linna raekoda. Usume Toomas Kiho teadmisi ja tõmbame tema osundatud hoonele sinimustvalge lehvima. Järgmisel hommikul paneme hobused suure loomaveotreileri peale ja meie ratsamatk on selleks korraks läbi.

***

Vabadussõja üks uhkemaid episoode oli lõppenud. Algamas oli Landesveeri sõda, sakslased olid juba Riiast liikuma hakanud, esimene lahingkontakt nendega toimus selsamal 5. juunil, kui meie väed Jēkabpilsi jõudsid. 1. ratsapolk enam aktiivsest lahingtegevusest osa ei võtnud. Eesti ja Läti valitsuste kokkuleppe alusel tõmbusid rittmeister Jonsoni juhitud väeosad juuli teisel poolel Eesti piiridesse tagasi. Gustav Jonson sai Eesti Vabariigilt kaks Vabadusristi ja Läti Vabariigilt Lāčplēsise (Karutapja) ordeni. Ta teenis hiljem mitmetel kõrgetel sõjaväelistel ametikohtadel, sh näiteks Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste juhina ja Riigivanema käsunduskindralina. 1940ndal „punaste“ aastal nimetas Päts Jonsoni sõjaväe juhatajaks Laidoneri asemele, samal aastal sai Jonsonist Eesti laskurkorpuse komandör. Ta arreteeriti 17. juulil 1941 ja lasti maha 15. mail 1942 Saratovi vanglas nr 1.

Tekst: Kaido Kama

Fotod: Tiit Pruuli, Jaanus Mikk, Vello Kikas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga