Ühismagamine

Kogenud palverändur Artur Laur pani kirja mõtted ühismagamisest, iga palveränduri elu loomulikust osast.

Õhuvärelus

Mõnikord on see tingitud lämmatavast kuumusest, tänu millele õhk nagu kõrvetaval suvepäeval värelema hakkab, kohati meenutades õli, mis veepinda katab, voolates ja moodustades lainelisi mustreid. Mõnikord on see tingitud helivõngetest, mida iga uus norsatus elus hoiab ning mingis mõttes ka kaunistab. Isegi Mozart poleks osanud lossiavarustest kostvaid veiniuimaseid norskeid paremini teoseks sättida. Siinses kontserdisaalis on aga igal unetuse all kannataval kuulajal võimalus lasta ennast uinutada kordumatutest teostest – igal uus muster, uus kõrgus, uus emotsioon. Mis seal salata, vahel on õhuväreluse taga kõhutuule kantud pahvakad, mis olemasolevatele helidele lisandudes põnevatesse teostesse uut „värskust“ toovad, muutes need mitmedimensiooniliseks, juba kõrgemate tasandite heliteosteks. Lisa olemasolevale ka varahommikune või nii mõnegi jaoks siiski hilisöine kilekotikrabin, mida mingil põhjusel hästi aeglaselt ruumi valla lastakse, võib-olla kulminatsiooni poole üles töötades ja vaikselt ruumi pingetaset tõstes. Mõtle lõkke prõksumisele, mis sind kuhugi unistustesse juhib, enne kui üks puuhalg valju kärgatuse saatel su üles ehmatab. See on ühismagamine – iga palveränduri argipäev.

Tualetiunelm

Varajane ülesärkamine pole tingitud olematust ööunest, vaid see on ellujäämisrefleks. „Ärka,“ sosistab keegi pehmel häälel su peas, „ärka.“ See on hapnikupuuduses aju, mis lausa anub kuuletumise järele. Kõik me ahmime või vähemasti otsime seda viimast hapnikumolekuli, mis on jäänud kõhugaaside ja süsihappegaasi vahele tantsisklema. Eilsest matkapäevast rasketel jalgadel tuigerdame kõik peegli ette, et vannitubade tavapärasest värskema õhu käes silmi avama hakata. Kohvilõhna asemel paraku pisut teised lõhnad. Oo, üks vaba vetsukabiin! Juba olin unustanud, et eile külastasin sama paberist voldikuksega kaunistatud kabiini. Surun vandesõnad maha ja tõmban jalad kuhugi vetsupotitagusesse ruumi kahte lehte laiali, ise näoga kõigest paari millimeetri kaugusel uhkest voldikuksest. Jah, nüüd uks sulgub, mitte ei lajata vastu mu jalgu. Tuleb tunnistada, et tegudele asumine oleks mugavam, kui suskaks põlved paberuksest läbi ja naaseks tavapärase vetsukülastuse isteasendi juurde. Mis seal ikka, elame kõik esimese kohvipeatuse nimel.

Värskendushetked

Hea küll, parem üks värskendav dušš. Peab vist magamistoast läbi käima, et ujumispüksid kotist välja otsida. Mh, keegi on pesupesemise ja dušinaudingud üheks sidunud ning selle tagajärjel vaatab põrandalt vastu üks märg tomp, mis lähemal vaatlusel omajagu kilomeetreid näinud sokipaariks osutub. Ju kostis kaasmatkaliste nurinaid ning sedasi jättis keegi teistele kabiini vabastades nii mõnegi detaili tähelepanuta. Ja seal see šampoonivahust ja tolmusest veemassist läbi imbunud sokipaar nüüd filtrina tegutsebki, takistades nii juuksekarvade kui tegelikult ka vee äravoolu. Dušikardina ettetõmbamise asemel saan teatud kehaosade varjamiseks kasutada paraku üksnes ujumispükse. Samas vaevalt mu valge tagumik kellegi hambapesu segab. Täna siis aadamaülikonnas, sest enamus on ju nii või naa teele asunud. Kes teab, võib olla, kui hästi läheb, siis leian ennast hiljem tualetiavarustes haigutava tühjuse käest. Kuldsed vaikuseminutid.

Armastus käib kõhu kaudu

Pastakeetmise järjekord on muljetavaldav. Mingil põhjusel ei kosta kõrvu aga tuttavat telenovela jutuvadinat. Rohkem saksa ja inglise keele segu. Kõik kokad pärit riikidest, kus pasta on rohkem au sees kui oma traditsioonilised toidud. Oleks vaid keegi õpetussõnu jagamas! Kus on Francesco? Kus on Carlos?

Sakslased sätivad magama. Veel viimased lukud reguleeritavatest pükstest vaja kinni tõmmata, siis on hommikuses jaheduses mõnusam päevale vastu minna. Kaks eestlast on peegli ees oma kõhu suurust mõõtmas. Hommikusöögiks ootab XL-pitsa ja kaheksa jogurtit. Magus elu. Ühismagalast kostab summutatud muusika. Olen kuulnud, et mõned magavad paremini kõrvaklappidega. Äkitsi tundub, nagu oleks oma vanaema elutoas, parim seebiooper taustaks, aga keegi on hääle maha keeranud. Seal nad on, siesta asendub õhtusöögiga. Kellaosuti liigub just üle üheteistkümne õhtul. Kuumaverelised palverändurid alustavad toidu valmistamisega. Esimeselt veinipudelilt lendab kork pealt. Kell üks on pasta söödud ning võimust võtavad tuttavad helid. Õhuvärelus algab.

Tulemüür

Kümned jalatsipaarid on moodustanud välisukse ette miinivälja, takistades tavaturiste palveränduritele mõeldud majutuskohtadesse tungimast. Credencial (palveränduri pass), milleks?! Lisaks eelmainitud tõkkele valitseb odavat majutust otsivaid mugavusturiste ka nähtamatu oht. Nii öelda tulemüür. Nendest samadest jalatsitest tõusev kirbe hais, mis mõjub nagu küüslauk vampiirile. Samas võib eemalt jälgides tunduda, et see tõke suudab eristada peregrino’t (’palverändur’) tavaturistist. Nii marsib palverändur ühismagalasse naerul sui – ei ühtegi krimpsus nägu ega minestusse langevat ohvrit. Evolutsiooni tipptase, kohastumuse musternäidis.

Turistas manden, peregrinos agradecen

Turistid nõuavad, palverändurid tänavad. Elu palverännakul on lihtne, kuid selline ta peakski olema. Elu ühismagalas on see-eest värvikas, kuid jällegi, selline ta peakski olema. Albergue’d ja hospitalero’d hoiavad elus selle ürgse seikluse vaimu, mis lubas kunagi välja astuda oma koduuksest ning asuda teele teadmatuses tuleviku ees. Seljakott või kunagisel ajal mõni riidest pamp seljas ja ebamäärane sihtkoht silme ees. Siin kohtad sa tüdrukut Itaaliast, abielupaari Austriast, poissi Šveitsist ja õdesid Lõuna-Koreast. Siin räägid sa olematus hispaania keeles ja kuulad lugusid  prantsuse keeles. Siin elad nii sina kui ka kõik teised lihtsat elu. Siin me kõnnime, sööme ja magame. See on palverännak ja ühtlasi rahvaste paabel. Aitäh, gracias, thanks!

Tekst: Artur Laur

Illustratsioonid ajakirjas: Ott Jeeser

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga