Tõus Araratile: vaade konfliktidele ja iseendasse

Astrid Kannel kirjeldab tõusu 5165-meetrisele Araratile, kus mäkketõusu pingutus aitas selgusele jõuda iseendas ja oma võimete piirides.

Hotell Parise katusekohvik Jerevanis kevadel 2018. All tänavatel mürtsuvad trummid, lendavad loosungid ning kostab Armeenia meeste südantlõhestav laul. Nikol Pašinjan teeb revolutsiooni. Olen sattunud otse lennukist ajakirjanikuna jooksma võidu marssivate meeleavaldajate ning ERRi kahemeetrise operaatori Kristjan Svirgsteniga. Sündmuste keeris on paisanud mu riiki, kuhu ilmselt ise kunagi tulnud ei oleks.

Ja mida ma näen üle Jerevani katuste! Ta on üleni valges, laotumas taevale nagu ingli tiib. Ararat. See on armastus esimesest silmapilgust. Ma olen otsustanud.

Aasta hiljem, augustis, seiklen mäele grupi armeenlastega. Seltskonda kuulub ka kaks hongkonglast ning austraallane ja Moskva neiu. Mina olen koos viis aastat Jerevanis töötanud Kristi Raidmaga, kes tunneb inimest, kes taolisi reise korraldab. Ühelt poolt on see seiklus täiesti avalik äri, teisalt on selles kõiges ka parasjagu närvikõdi. Armeenlaste püha mägi Ararat jääb Türgi territooriumile, Ankaraga puuduvad Jerevanil diplomaatilised suhted, kahe riigi vaheline piir on suletud. Viimastel aastatel pole välismaiseid matkajaid julgeolekukaalutlustel Araratile lastud. See on kurdide ala.

Ararat asub Armeenia piirist 32 kilomeetri kaugusel. Meie aga sõidame terve päeva, sadu kilomeetreid, ringiga läbi Georgia. Eestlasele tähendab see vaid hulka templeid passi, viisat pole kusagil vaja, armeenlased on veidi närvis. Grupijuht soovitab, et me Ararati teemaga ilmaasjata Türgi piirivalvet närvi ajama ei hakkaks.

Vene-Armeenia karu jälgedes

Meie grupijuht on armeenia-vene segu Ivan. Suur nagu karu. Veel aeglasem ja napisõnalisem kui keskmine eestlane. See mõjub keevaverelisele seltskonnale äärmiselt distsiplineerivalt. Kui hakkame ronima oma esimest tuhandet meetrit, umbes 2200 pealt, kuhu toob meid laavaväljade vahel keerutav minibuss, teatab Ivan, et kõik kõnnivad hanereas ja tema tempos ning tempo on aeglane ja pole tähtis, milline siin kellegi vorm on. Poole tee peal kohtame üht teist gruppi, mis on otsustanud mäele tormi joosta, igaüks oma rada pidi, ja neid sõimavat grupijuhti. Seda pilti nähes hüüab meie seltskond Ivanile „aitäh“. Tormi jooksevad Vene rikkurid.

Üks lillelises triiksärgis gloobuse suuruse kõhuga mees karjub telefoni sisse: „Oleme mäel, kõik vajalik on kaasas!” Üks naine, kes on riides, nagu oleks ta teel kohvikusse, karjub oma eest ära jooksvale mehele, et see teda ootaks, sest ta tahab vett juua. Mees jätab joogipudeli rajale ning karjub vastu: „Ühesõnaga, ma lähen!“

Ivani tempos jõuame märkamatult ja väsimust tundmata baaslaagrisse. Toidutelgis tekib Vene rikkurite grupiga justkui ei millestki kohe vastasseis. Palja ülakeha ja kirvenäoga mees teatab, et ilmselt soovib meie laudkond tüli. Hetkeks tundub mulle, et olen roninud 3200 peale selleks, et olla tunnistajaks venelaste ja armeenlaste kaklusele, kuid üks meie meestest teatab väga rahulikul ja vastuvaidlematul toonil, et oleme mägedes ja siin kehtivad reeglid. See meie ütleja on ka ise Venemaal tegutsev ärimees.

Ühtlasi ilmneb, et meie Moskva neiuga kaasas olnud armeenia noormees läheb tagasi, sest noorte vahel on ilmselgelt midagi juhtunud. Neiut nähakse jalutamas hoopiski teise grupi kirvenäoga. Ning edasisest tõusust loobuvad ka hongkonglasest isa ja poeg. Nad on Mandri-Hiinast Hongkongi kolinud pere. Mees toodab naiste seljakotte ning kurdab, et pärast abiellumist ei ole hiinlastel enam aega endaga tegelemiseks. Kogu energia läheb laste kasvatamisele. Ta ei ole teinud päevagi trenni. Tema teismelisel pojal jätkub aga silmi vaid nutitelefonile. Kuidas ta Hongkongi meeleavaldustesse suhtub? „Ma pole kuu aega uudiseid vaadanud,“ vastab mees, „see kõik on välismaine sekkumine! Hiinas on rohkem inimõigusi kui kusagil mujal maailmas. Hiina politsei on inimlik, hoopis Ameerika politsei on see, kes ette hoiatamata inimese maha laseb.“ Uurin temalt, kas ta on USA-s käinud. „Ei ole,” vastab ta, „ei julge minna.“

Järgmise päeva tuhat meetrit kulgeb samas tempos, kuid tõus on veidi järsem. Suuremat hulka meie asju ja baaslaagrite sööki veavad kurdide hobused. See äri kuulub aegade algusest saati ühele hõimule. Täiskasvanud meeste kõrval saadavad veoloomi teismelised poisid. Vanade hobustega teevad retke läbi ka koormata varsad. Vastutulevad matkajad, keda ei ole just ülearu palju, on enamasti armeenlased, venelased ja iraanlased (Iraani piir asub Araratist 16 km kaugusel). Sekka ka mõni lääne inimene. Türgi mägironijaid ei suudagi tuvastada.

4200 meetri peal baaslaager annab juba märku, et Ararat ei ole mingi tüdrukute skaudilaager. Telke on tulnud panna suurtele kividele. WC tähendab kaljunukil ukerdamist. Toidutelgis teed juues tunnen korraga, et kõrvalrääkija jutt teeb mu peale põrgupiina, ning lohistan end magamiskotti. Naabertelgi ees toimetav rõõmus saksa vanamees üritab juttu teha, kuid ütlen talle, et olen haige ega suuda rääkida.

Kas ma olen mäehaige?

Start tippu algab kuue tunni pärast, kell üks öösel. Aga mina laman siin ja mul on paha olla. Kas see on mäehaigus? Tegin Armeenias vahetult enne seda retke Aragatsi 3888 meetri kõrguse lõunatipu ja lootsin, et 4200 laagris saan veel kindlasti hästi hakkama. Aga ma ei ole kunagi üle nelja tuhande käinud. Kas oleks aus grupijuhile teatada, et ma ei saa jätkata? Et minust saab tõusul tippu tropp? Pidur teistele? Mis saab, kui ma ikkagi edasi matkan?

Kuus tundi väga tõsist iseendaga olemist. „Mõtle midagi välja," ütlen oma kehale ja luban, et enam mitte kunagi ei õienda tema kallal, et midagi on liiga palju või midagi liiga vähe. Kujutan endale meeletu jõuga ette, et hirnuvad hobused telgi taga ei ole kurdide veoloomad, vaid mu Saaremaa naabri suksud. Et ma telgin oma Saaremaa kodu õuel. Et kõik on hästi! Ma ei tõuse kordagi istuli, sest siis annab peavalu tugevamalt tunda. Ma ei taha tunda, et midagi on ikkagi halvasti. „Mäehaigus on suurel määral psühholoogiline probleem,“ ütleb Ivan mulle enne reisi. Miks ma temalt nüüd nõu ei küsi? Sest armeenlased nimelt ei usu, et mäehaigust üldse eksisteerib.

Kristi mu kõrval magab nagu nott.

Kui taskulambi valgusvihk telki tabab ja Ivani hääl teatab, et aeg on teele minna, tõusen istuli ja enesetunne on hea. Paneme jalga saapad, pähe otsmikulambi ja selga kõige pealmise, tuulejope. Kõik teised riided said selga pandud juba magama minnes.

Viimane tuhat meetrit. Ma ei näe alguses muud kui eesastuva Kristi jalgu. On raske. Mägi-Karabahhist pärit tüdruk oksendab rajal. Mulle tundub, et nii ei ole küll võimalik tippu jõuda. Aga sinna ta siiski jõuab. Mingil hetkel tõuseb tohutu tuul ja pool energiast kulub püsti püsimisele. On kuradi raske. „Aga Astrid,“ mõtlen, „Mis sa hädaldad, sa pole mäehaige, sul on kõigest raske. Kas see pole mitte suurepärane!“ Mingil hetkel joonistub pimeduse taustale vulkaani koonuse sein ja me tajume, kui järsust mäest me üles läheme. Hingan nii sügavalt, kui vähegi jaksan, ka silmade ja kõrvadega. Kui saan hingamise ja käimise rütmi paika, on isegi täitsa okei. Aga siis seisatab keegi rivis eespool, siis seisatan ma ise, sest tahaks hinge tõmmata.

Rahepalle näkku

Päike tõuseb enne, kui tippu jõuame. Korraga näeme, kus me oleme, kui kõrgel me oleme. Väike Ararat (3925) on jäänud meist kaugele allapoole. Liustik ei ole enam kaugel ning meenub ühtede Itaalia noormeeste tehtud video, kus nad kirjeldavad, kuidas just siinkandis tabas neid kõrgusest tulenev eufooria. Ootan seda põnevusega, sest ehk on siis kergem käia. Aga jääb vaid jalgade valu. Kristi tunnistab hiljem, et puhkes liustikul täiesti põhjuseta nutma.

Viimaseid kümneid meetreid järsu lumekoonuse tippu ronides ei saa ma aru, mis seal üleval ometi toimub. Tipust lendab igasuguseid asju. Kilekotte, mingeid riidejuppe. Üles jõudes paiskub näkku rahepalle, ehkki päike paistab ja taevas on pilvitu.

Tuul on tohutu. Päris tipus, kuhu mahub korraga kolm inimest, on tegu, et püsti jääda. Rääkida ei ole võimalik. Austraallase müts lendab otse Jerevani.

Armeenlased pakivad lahti rahvuslipu. Nendele on see olnud elu palverännak mäele, mis on kuulunud nende ajaloolisele kodumaale. Saatus on neid ilma mööda laiali pillanud, kuid ühine salakood on nad siia tippu toonud. On paar beibetüüpi naist, on noormees Kaliningradist oma onuga. Viimane ronib Ararati otsa nõukaajast pärit munakujulise seljakotiga ning kingib hiljem Jerevanis kogu grupile purgi mett, aga matkal ei räägi peaaegu ühtegi sõna. On ärimehi, kelle bisnesi haardeulatus jääb saladuseks. On hipsteritest noorpaar ja hallipäine Jerevani mees, kes ainsana jaksab liustikul filmida.

Tihti juhtub minu elus, et ma ei oska või ei suuda olla õnnelik just siis, kui selleks on kõige õigem hetk. Siin Ararati tipul olen õnnelik. Vaade ei ole iseenesest kõige ilusam, mis mägedes nähtud. Jah, see on vaade kõrgelt ja maale, kus põrkuvad laamad ja nii erinevad usud ning kultuurid, kus laiutab suur ajalugu, kuid visuaalselt on see üks suur kõrb, hall ja pisut igav. Vaade Araratile on kindlasti ilusam kui vaade Araratilt, kuid eelkõige on see siin vaade iseendasse ja me tegime selle Kristiga ära.

Tekst ja fotod: Astrid Kannel, ERRi välistoimetaja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga