Tõus Araratile: vaade konfliktidele ja iseendasse

Astrid Kannel kirjeldab tõusu 5165-meetrisele Araratile, kus mäkketõusu pingutus aitas selgusele jõuda iseendas ja oma võimete piirides.

Hotell Parise katusekohvik Jerevanis kevadel 2018. All tänavatel mürtsuvad trummid, lendavad loosungid ning kostab Armeenia meeste südantlõhestav laul. Nikol Pašinjan teeb revolutsiooni. Olen sattunud otse lennukist ajakirjanikuna jooksma võidu marssivate meeleavaldajate ning ERRi kahemeetrise operaatori Kristjan Svirgsteniga. Sündmuste keeris on paisanud mu riiki, kuhu ilmselt ise kunagi tulnud ei oleks.

Ja mida ma näen üle Jerevani katuste! Ta on üleni valges, laotumas taevale nagu ingli tiib. Ararat. See on armastus esimesest silmapilgust. Ma olen otsustanud.

Aasta hiljem, augustis, seiklen mäele grupi armeenlastega. Seltskonda kuulub ka kaks hongkonglast ning austraallane ja Moskva neiu. Mina olen koos viis aastat Jerevanis töötanud Kristi Raidmaga, kes tunneb inimest, kes taolisi reise korraldab. Ühelt poolt on see seiklus täiesti avalik äri, teisalt on selles kõiges ka parasjagu närvikõdi. Armeenlaste püha mägi Ararat jääb Türgi territooriumile, Ankaraga puuduvad Jerevanil diplomaatilised suhted, kahe riigi vaheline piir on suletud. Viimastel aastatel pole välismaiseid matkajaid julgeolekukaalutlustel Araratile lastud. See on kurdide ala.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga