Marika Tamm, WildWoman Ehtepood looja, reisib sageli ja kaugele, et leida uusi autentseid hõbeehete valmistajaid ning haruldasi ehtekive. Ehted ja reisimine on talle ühtaegu nii kirg kui ka elukutse, aga suurima inspiratsiooniallika ja motivaatorina nimetab ta hoopis naist kui nähtust – õigemini seda, kuidas eri kultuurides naiselikkust nähakse ja käsitletakse.
Mis sinu ellu enne tuli, kas reisimine või ehted?
Nõukogude lapsepõlves oli reisimine sisuliselt tundmatu võõrsõna. Seda mäletan küll, kuidas väikese plikana Tšehhi lõbustuspargis oli hetkeks minu ainus elumõte võita endale roosa kiviga sõrmus, mille sarnaseid kuskil poodides ei müüdud.
Kui nüüd tõsisemalt, tänase elustiili – ehteäri – kontekstis rääkida, siis tuli reisimine ikkagi varem. See oli suisa nii suur unistus, et olen selle täitumise nimel elus kaks suuremat kannapööret teinud.
Esimest korda läksin turvaliselt avaliku sektori töökohalt oma ettevõtet tegema, et teenida piisavalt ja siis reisida nii, et süda lausa paha. Teise suurema muutusena lahkusin sealtsamast ettevõttest ning üleüldse kogu oma hoolikalt punutud mugavast elust siin Eestis – ikka selleks, et päriselt ja pikemalt maailma endale sisse hingata. Sügavam ja tõsisem suhe ehtemaailmaga tekkiski juba maailmas ringi rännates.
Mis siis juhtus? Kuhu su tee viis, millised maad või kultuurid olid põhjuseks, et ehtekultuurist nii vaimustusse sattusid?
Minu pikk reis kestis umbes kaks ja pool aastat ning sellega sai maailmale ikka ring peale tehtud. Eks ma harakas olen eluaeg olnud ning ehted on mulle hullult meeldinud, aga usun, et sügavam ehtehaigus algas tasapisi Indias, Laoses, Tais. Seal nägin esimest korda müügil ehteid, mida Eesti ehtepoodides ei olnud. Need olid detailirohked, lopsakad, jõulised, ürgsed hõbeteosed.
Ühtäkki olin justkui nõiutud: südamerahuga ja poolenisti transiseisundis ladusin ehtemüüjate lettidele summasid, mida võtsin oma hästiplaneeritud ja kitsast reisieelarvest, tundmata muret, mis saab homme. Nii sain endale maailma ilusaima käevõru Indiast, vägevaima kaelakee Laosest, kõrvarõngad Taist, sõrmuse Vietnamist... Esialgu lisandus ehteid ühekaupa, kuni jõudsin Balile. Siis läks tõesti pilt silme eest mustaks, tuli peale miski arusaamatu ahnus ning endale aru andmata soetasin tohutu kuhja poolvääriskividega ehteid.
Kas ühel hetkel said ehted eesmärgiks, mille pärast reisida?
Maailmareisilt suure hõbedahunnikuga koju jõudes selgus, et mu sõbrannad ja tuttavad mitte lihtsalt ei jaganud minu ehtevaimustust, vaid lausa nõudsid, et ma oma ehted neile maha müüksin. Nii naljaga pooleks ei jäänudki mul muud üle, kui uute ehete järele minna. Hakkasin korraldama reise Balile ja Peruusse ning selle käigus tõin ka ehteid Eestisse.
Ühel hetkel liitus minuga ka õde ning siis võtsimegi enamiku reise üheskoos ette selleks, et avastada uusi ägedate ja autentsete hõbeehete leiukohti. Selle äri juures oli lisaks reisimisvõimalusele veel üks lahe nüanss – nimelt võisime n-ö endale osta (küll müügiks) kõik ehted, mis meile meeldisid.
Millised on kõige erilisemad kohad, kuhu oled ehtejahil sattunud? Kindlasti ei ole need kõige turvalisemad, pealegi on juveeliäri pigem meeste maailm ning väike valge naine võib selles end ohustatuna tunda.
Võib-olla ei olegi erilised kohad, vaid pigem inimesed, keda kohtad, ning olukorrad, kuhu satud. Kui veidi turvatsoonist välja astuda – ja seda me olemegi teinud –, hakkab pea alati asju juhtuma.
Võiks isegi öelda, et väike naiivsus ning vähene info tuleb seikluste mõttes kasuks, sest siis ei oska midagi karta. Oleme korduvalt lihtsalt kuhugi kohale lennanud, kus tundub, et võiks põnevaid ehteleide olla, võtnud takso või auto ning lasknud end näiteks mõnel autojuhil tema enda äranägemise järgi mõnda hõbedakohta viia. Nii oleme Marokos sõitnud lihtsalt kõrbe poole kaheksa tundi ja siis avastanud, et paljukiidetud Maroko hõbe kas ei ole päriselt üldse hõbe või on pärit mõnest Aasia riigist. Ja seejärel sõitsime uuesti kaheksa tundi lööduna tagasi…
Keenias oleme ette võtnud üle mõistuse ohtliku mootorrattaretke läbi hõimusõja ning üle järsu mäeaheliku, et leida hõimude juurest kohalikku käsitööd. Esiotsa kahetunnisena tundunud reis vältas tegelikkuses 14 tundi ning päädis sellega, et jõudsime väga lahedasse reisisihtpunkti, kus aga ei olnud ehetest haisugi.
Oleme Indias rikšaga tiirutanud tunde mööda linnaosa, millest iga normaalne turist suure kaarega eemale hoiaks, meie aga uskusime rikšajuhi kinnitust, et ta tunneb seal väga head kivikaupmeest. Poole tee peal selgus, et rikšajuht tegelikult ei tundnud ühtegi kivikaupmeest, vaid hakkas närviliselt kõiki tuttavaid läbi helistama, et kelleltki mõnda vihjet saada, samal ajal sihitult mööda slummi tänavaid tiirutades. Ühel hetkel kandis aga uurimistöö vilja ning me hakkasime käima ühelt koduukselt teisele, kuni leidsime seniajani oma parima lihvitud kivide varustaja.
Ostuprotsess ise aga osutus tõeliseks tõsieluseriaaliks – kivide ostmiseks pidid „väikesed valged naised“ nimelt veetma päevi väikeses ruumis, mis on tihedalt täis suurt rahateenimise võimalust haistvaid mehi. Õhk on karrilõhnast ja ootuspingest tiine – kõik tahavad valgetele naistele kallilt ja palju müüja. Valged naised ei mõista sõnagi kohalike keelt, aga soovivad võimalikult odavalt osta. Nii hakkasid kõik mehed meie ees ükshaaval käima oma kive näitamas ning eesti, hindi ja kehakeele segus said maha peetud kvaliteediarutelud ning kõrgendatud ja agressiivse hääletooniga ka hinnakauplemised. Vahepeal on tunne, et keegi vihastab, et võtad liiga vähe, teinekord aga tunne, et saad hinnaga tegelikult haledalt petta.
Need ei ole olnud kõige suurema turvatundega hetked, aga tagantjärele mõeldes on see kõik kokku olnud ülilahe kogemus või isegi seiklus.
Lahe seiklus oli ka Bali kõrvalsaarel Lombokil. Olin sealt kunagi ostnud väga kvaliteetseid ja häid pärleid kaupmehelt nimega Ali. Tahtsin aasta pärast uuesti tema juurde minna, kuid mul ei olnud ühtegi kontakti. Nii sõitsin lihtsalt Lombokile kohale, tulin paadilt maha ning võtsin esimesel ettejuhtuval rollerijuhil nööbist kinni. Küsisin, et ega ta ei tunne pärleid müüvat Alit. Tema ei tundud, aga ta tundis kedagi, kes müüb samuti pärleid. Nii käisime mitme inimese juures, sõitsime mööda saart ringi ning leidsime Ali, kes ei olnud paraku see Ali. Järgmisel päeval leidsime lõpuks ühe poisi, kelle onu oligi Ali, ja ma leidsin pärli-Ali oma kodust. Nii istusime tema magamistoa põrandale maha ning hakkasime voodi alla ladustatud suurtest kastidest mulle maailma ilusamaid ja kvaliteetsemaid pärleid välja valima...
Aasias on kauplemisviisid, -vormid, -kohad ja -olukorrad lääne inimesele kohati täiesti arusaamatud. See eeldabki kiiret kohalike oludega kohanemise võimet ning mõistmist, et ilusad ja kallid kohad on turistidele ja turistihindadega, aga vaja on leida turistipoodide varustajad ja edasimüüjad. See eeldab aga parajat seiklejahinge ja -närvi.
Kui paljudes olukordades oled tundnud, et „see vist ei olnud hea mõte“?
Kõige ootamatumaid lugusid on seni juhtunud ikka ja jälle Indias – see on lihtsalt niivõrd ootamatu ja etteaimamatu ja teistsuguse (äri)kultuuriga maa. Näiteks hindust ärimehe edukuse näitajaks on tihtipeale see, kas ta suudab oma klienti üle trumbata või meie mõistes petta.
Nii juhtus lugu, kus tegime ehtetellimuse ning maksime naiivselt kõik ette ära. Hindud tahtsid ehted Eestisse postiga saata, aga mingi sisetunne käskis kohapeale järele minna. Seal siis vaatasime tellitud ehteid ning kõik tundusid kuidagi imelikud, „mitte meie maitse“. Tükk aega ei saanud aru, milles asi, kuniks taipasime, et disainid olid samad, aga kõik ehted olid poole väiksemad või kergemad ehk siis väiksema materjalikuluga. Aga hinnad olid samad! Siis tekkis küll veidi kriitiline olukord. Raha oli ju juba makstud. Proovisime oma eestlase temperamendiga hindude vastu kõike: nutsime, karjusime, palusime, ähvardasime... Hindud istusid meie vastas, põrnitsedes altkulmu, käed rinnal risti, ning vaikisid. Pärast aastast saagat õnnestus meil oma raha siiski kätte saada.
Teine lugu, mis siinkohal meelde tuleb, juhtus samuti Indias. Nimelt tahtsin ostetud ehtesaaki Eestisse saata ning ise mõnda aega edasi reisida. Nii otsisin ühes väikelinnas transpordifirmat. Leidsingi ühe meie mõistes kuurialuse, mille peal oli papitükile kirjutatud silt „DHL“. Andsin kõik oma ehted sinna ning sain vastu „tšeki“ ehk märkmikust rebitud paberilehe, millele oli peale kirjutatud transport, summa ja minu Eesti aadress ning lubaduse, et pakk on kahe nädalaga kohal. Uskusin. Lendasin sealt linnast ära. Ootasin. Ei maganud enam öösiti. Ootasin. Kaotasin lootuse. Ootasin. Kandsin mõttes ehted ja suure summa raha maha. Kirusin oma rumalust maapõhja. Lootsin ikka. Nutsin. Kaotasin lootuse. Kuni... kaheksa nädala pärast jõudis pakk Eestisse. Kirusin end kaotatud närvide pärast maapõhja.
Milline võiks olla su kõige kreisim ettevõtmine või reisisiht?
See ei ole küll kuidagi ehetega seotud, kuid kõige kreisima reisi tiitli saab konkurentsitult Paapua Uus-Guinea, sest seal on vaatamata maailma tehnoloogiaarengule aeg seisma jäänud ning käibel olevate tavade ja rituaalide toorus võtaks meie inimestel pildi eest. Kohalike maailmakäsitlus ja uskumused on pärit justkui muinasjuttudest või meie sajandeid vanadest uskumatute müstiliste süžeedega regilauludest.
Näiteks Paapua Uus-Guineas on täiesti normaalne, et kui sureb naise mees või laps, raiub naine maha oma väikese sõrme, et füüsilise valuga tappa emotsionaalset valu. Meheks saamise riitustel lõigatakse meeste selg žilettidega haavu täis, et nad saaksid endale „krokodillinaha“. Kohtusime mehega, kes oli suurest austusest ära söönud mõlemad oma vennad. Kohalikud usuvad, et valge nahaga inimesed on pärit vaimude ilmast ja et asjadel on võime inimeseks muunduda.
Paapua Uus-Guineas ei ole taristut välja arendatud ehk teid ei ole ning ei ole ka turismikogemust, mistõttu kohalikud ei mõista, miks te sinna läksite. See aga tähendab, et seal ei kaasne turisti saabumisega just eriti sõbralikku vastuvõttu. On oht jääda kahe omavahel sõjas oleva hõimu tüli vahele ning pealinnas ei soovitata ilma ihukaitsjata üldse tänavale kõndima minna. Ometigi on kogu selles kultuuris midagi niivõrd ehedat, mis liigutab sügavalt ilmselt mingeid mälestusi meie DNA-s – iga päev on justkui mingi kultuuriline seiklus.
Mis on olnud sinu ehterännakute kõige suurem elamus?
Ehterännakute ning üleüldse reisimise kõige lahedam tunne on see, et hakkad end terves maailmas koduselt tundma. Mida rohkem käia ja inimestega tuttavaks saada, seda enam sõpru ja äripartnereid tekib, tänu kellele on maailm üks suur ja sõbralik küla. Tänu sellisele võrgustikule on turvalisem ning ka äritegemine ükskõik millises maailma riigis kuidagi lihtne ja loomulik.
Teiseks ahhaaks võib vast pidada seda, et ükskõik mis rahvusest, kui rikkad või kui tsiviliseeritud kohast naised pärit on – naised jäävad ikka naisteks ehk ehteid austatakse igal pool. Olles reisinud üle 70 riigis, võin öelda, et ehted on kõigis kultuurides midagi sellist, mis kuulub naiseks olemise juurde. Midagi, mis on kas hea õnne talisman või kommunikatsioonivahend või staatusesümbol.
Nii näiteks põrkud inimtühjal Tiibeti kiltmaal parkunud põskedega naistega, kelle kaelast või kõrvast ei puudu kunagi koralli või türkiisiga ehted. Amazonase džunglis võib olla, et süüa ei ole, aga šamaanitaridel on kindlasti küljes kuivatatud marjadest ning väikestest helmestest keed. Ilma eheteta India naist ei ole mina oma silmaga näinud, ükskõik, kas ta on kuninglikust perekonnast või elab tänaval. Keenia äärealadel, kus võib-olla ei ole elektrit ja vett, on naiste abielutunnuseks värvilistest helmestest kaelakeed, mis on kohati hinnalisemad kui lehm või kits. Nii on alati turgudel kõige suurem tunglemine ehtelettide juures ning naised vaatavad kõigepealt üle teise naise ehted. See on naiste salajase väe maailm.
Tekst: Anu Vane
Fotod: Marika Tamme erakogu