Sambias musta mamba otsingutel

Erki Fels kirjutab Sambia maakülade argielust, öisest meekorjamisest, ämblikest ja madudest. Sambias on, mida avastada!

Kas tunned raipehaisu?“ küsis mu võõrustaja härra Golden, kui istusime murdunud puu tüvel mäe otsas. Savann kohises. Meid kattis sügav Aafrika öö. Olime tulnud mäe otsa, et Golden saaks helistada. Tema majapidamine, nagu suur osa külast, asus leviaugus.

„See on must mamba,“ teatas ta nagu muuseas. Maailma kiireim ja Aafrika mürgiseim roomaja, kes võib hammustada 12 korda järjest. „Mamba eritab haisu. Siis sipelgad arvavad, et ta on korjus, ja jooksevad talle suhu. Ma tunnen seda mambat hästi. Ta on kusagil siinsamas, tal on siin pesa.“ Golden valgustas Nokia telefoniga seljatagust ja kobas käega. „Mzungu, sa kohtad palju madusid. Vihmad on algamas ja nad tulevad unistena urust välja. Meil on siin kõike: kobrad, mambad, skorpionid. Ja kui sa ämblikke näed…“

Sambia – midagi nii turistile kui ka omapäi seiklejale

Sambia ei ole tuntud reisisihtkoht. Ometi võiks see maa huvi pakkuda. See on ideaalne safari jaoks, kus saab isegi jalgsi elevantide ja lõvide järele luurata. Sambesi jõel võib parvega sõita läbi 18 kärestiku. Oblivion ehk Unustus on neist kõige kuulsam. Julguse korral võid kärestikku sööstes käed lahti lasta ja suur laine tõmbab su sügavikku. Siis jookseb elu silme eest läbi, loed vee all sekundeid, kuni keeris su vabastab ja kopsudesse jäänud õhk veepinnale tagasi tõstab. Valget vahtu lööb suhu, aga märkad, kui võimsad kaljud ümbritsevad Sambesi jõge ja kui pisike sa kiires vooluvees oled. Kes tahab, võib hüpata sillalt benji’t ja kõikuda korraga kahes riigis: Sambias ja Zimbabwes.

Sambia-Zimbabwe piiril asub üks seitsmest loodusimest: Victoria juga. Iga päev paistab seal veeauru tõttu vikerkaar. Täiskuul võib näha vikerkaart isegi öösel. Kes tahab Victoria juga eriti lähedalt tundma õppida, saab ujuda Kuradibasseinis. See asub kose tipus, kust vesi hetk hiljem sada meetrit alla kukub.

Seiklused, mida Sambia pakub, olid vaieldamatult ülivinged ja väärivad lennupiletitele kuluvaid eurosid. Mind kütkestas Sambias siiski kõige enam maakoht, kus kuu aega elasin ja kohalikus koolis inglise keelt õpetasin.

Salapärane krabin õlgkatuse sees

Makumba on maagiline Sambia küla. Ilusate päikeseloojangute ja selge tähistaeva maa. Pooleldi moodne, pooleldi vanamoodne. Liigeldi jalgsi ja ratastel. Raskeid asju transporditi härjarakendiga. Vaod põllul künti lehmadega. Toit valmis elaval tulel ja kõik minu noored õpilased olid juba kitsetapus osalenud. Koduloomad elavad siiski hästi, sest patseerivad kogu õndsa elu vabaduses. Külarahvas ei rääkinud eriti inglise keelt, minusse suhtuti hästi, häbelikult ja uudishimuga. „Wa buka buti – ütle, kui tervitad, ja vasta tervitusele – kabuto,“ õpetas Golden. „Ja ära kunagi jäta kedagi tervitamata.“ Saabusin Makumbasse vihmaootuse ja tuletegemise hooajal. Pisikesed lapsed süütasid heinatõrvikutega maad ja naersid, kui suitsusambad taeva poole tõusid.

Mr Goldeni majapidamine koosnes plekkkatusega majast, kus elasid tema ja ta naine Mweene. Maja ümber olid rajatud savionnid: ringikujulised õlgkatusega hütid. Jagasin hütti perepojaga, kelle nimi oli Kotler. Esimesel ööl kuulsin, kuidas õlgkatus krabiseb. Langes tolmu. „Kas tõesti tuul?“ mõtlesin. Hommikuks olin justkui jahuga kaetud. Teisel ööl kordus sama lugu. „See ei ole tuul,“ teatas Golden ega selgitanud rohkem. Kuulasin järgmisel ööl hoolikamalt: ja-jah, see pole tuul.

Midagi krabises õlgkatuse sees.

„Mzungu, panen täna selle võrgu üles, mille all saad varju. Siis ei ole hommikuti suu ja silmad katust täis,“ ütles Golden. „Mr Golden, ma kahtlustan, et midagi elab katuse sees,“ avaldasin arvamust. Golden vaatas mind üllatunult. „Muidugi!“ hüüdis ta. „Termiidid! Nad söövad mu katust! Kui Livingstone’i lähme, ostame määrdeõli. Ooh, siis läheb neil isu kohe ära.“ Ja ta naeris valjult.

Maaelu hingab rahulikus rütmis

Goldeni majapidamises ei olnud kraane ega elektrit. Ootamatult lihtne oli sellega kohaneda. Kraaniveeta elu on eriti lihtne inimesele, kes ei pidanud nõusid pesema ega kaevult kanistreid tassima. Hommikuti panid tüdrukud leige vee hüti kõrvale hammaste pesuks. Kui tahtsin minna „duši“ alla, toodi ämbritäis vett.

Elektriga on lugu veel lihtsam. Mr Golden ei elanud ilma elektrita, ehkki ühtegi kaablit külas ei olnud. Ta kasutas päikesepaneele. Need on Aafrikas tavalised. Isegi hõimude juures, kes lehmaverd joovad ja näole krokodillinaha lõikavad, märkasin õlgkatustel pisikesi paneele. Neist piisab mobiiltelefoni ja fotoaparaadi laadimiseks (kui taevas on pilvitu).

Minu rütm ühtis juba esimesel hommikul pererahva ja külaelu kulgemisega. Ärkasime pisut pärast päikesetõusu. Selleks ajaks olid naised vee toonud ja söögi valmistanud. Sõime eraldi: naised ja lapsed toas, mina Goldeniga õues lehtlas. Kogu sealoleku ajal ei söönud ma kunagi koos naiste või lastega, välja arvatud lõkkeõhtutel, kui peo korraldajaks olin ise. Söögiks nshima, maisipuder. Headel õhtutel kitseliha. Ükski söömaaeg ei alanud enne tänupalvet.

Pärast hommikusööki sõitsin rattaga kooli. Ma ei vaadanud kella. Õppisin kiiresti päikese järgi ajas ja maamärkide järgi ruumis orienteeruma, nii et sain üksi savannis liikuda. Mitte kordagi ei teinud keegi viiteid, nagu oleksin kuhugi hiljaks jäänud. Ei jälgitud pingsalt kella. Inimene on aja käskija. Asjad juhtusid, kui inimesed saabusid, ja lõppesid, kui inimesed muude asjade juurde siirdusid.

Kõige olulisem oli vihm, sest Goldeni kalleim vara oli tomati- ja kapsapõld. Kogu küla elas vihmaootuses. Matkasime iga päev mäe otsa, et mobiilist ilmaennustust vaadata. Minu telefon näitas lähima linna Zimba prognoosi. Muutusin teadjameheks, kellega konsulteerisid ka naabrid. Minu ennustused olid üllatavalt ebatäpsed, aga olin populaarne, sest lubasin kogu aeg vihma. Vihm viibis. Loojangu eel kõndis Golden vaikides põllule ja vaatas käsipõsakil vagusid.

Kuidas julged mehed mett korjavad

Öösiti käisin õues pissil. Golden oli ehitanud ka välikäimla, kuid pimedas ei tihanud seda kasutada. Nimelt ronisid pimedas seintel kummalised ämblikulaadsed putukad, kellel olid pikad etteulatuvad tunglad. Kogu Aafrika rännaku vältel ei kohanud ma koledamat putukat (ehkki olen näinud kaamel-ämblikku ja punast roomlast). See suurte tungaldega olend oli ohutu ja häbelik, aga tahtis rahu ja põgenes pealambi valgusvihu eest. Tegime kokkuleppe, et välikäimla on minu päralt valges, tema oma öösel. Golden muidugi naeris. „Sa ei tohi putukatel lasta endale pähe istuda, mzungu!“

„On aeg minna mett tooma,“ teatas ta ühel õhtul. „Kas me hommikuni ei kannata, mr Golden?“ küsisin. Liikumine kottpimedas on tüütu, siledaid teeradu pole. Pisut ka ohtlik, just nende madude pärast, kellega Golden sageli uhkeldas.

„Kes siis päise päeva ajal mett toob,“ muigas Golden. Kui ämbrid näpus ei-tea-kuhu suundusime, kahtlustasin, et lähme mett varastama. Meil ei olnud kaitseriietust, suitsikut ega isegi kindaid. Alahindasin kohalike visadust. Vaatasin järgmisel tunnil, suu ammuli, kuidas tõelised mehed mett korjavad.

Tegime puu alla tule, hoolimata kipitavast kuivusest. Kui leek kõrgele hüppas, pelgasin, et paneme kogemata metsa põlema. Raiusime teiba ja punusime koorest nööri, et „redel“ teha. Upitasime redeli suure puu najale. Meid saatnud poisid võtsid ülakeha paljaks. Hõõguv tulehalg käes, ronisid nad kõrgele ja puhusid suitsu looduslikku mesilastarru. Tõusis sumin. Kärjed korjati puuõõnest paljakäsi. „Nad ei saa nõelata,“ naeris Golden, kes ise vaatas eemalt. Saime kõik nõelata, aga mitte nii palju, kui eeldasin. „Mee korjamine ei ole ohtlik mesilaste, vaid madude pärast,“ selgitas Golden. „Mamba on väga maias. Ta võib vaikselt puu sisse roomata, et mett noolida. Siis sa oma kätt tarru pista ei taha.“

Musta mambat jahtides

Aafrikas on lihtne näha elevante ja lõvisid (looduspargis). Hoopis teine lugu on roomajatega. Safaritel madusid ei näe. Seepärast võtsin Sambias kinnisideeks madu vabas looduses trehvata. Veetsime loojangud või varahommikud kõrges rohus kahlates. Vahel saatis mind Golden, sageli aga kohalikud lapsed, kes olid maojahis eksperdid. Neil olid ragulkad vööl. Igaks juhuks, kui sülitav kobra meie teele satub. Nägin suurt mardikat, kes kõndis tagurpidi. Nägin tiibadega prussakat. Hakkasin põõsaid okaste järgi eristama. Proovisin marju, mis olid kirevad ja tundusid mürgised, aga ei olnud ja maitsesid hapult. Ent madusid ei kusagil.

Ühel päeval andsin koolis tundi, kui õpetaja teatas, et on tapnud mamba. „Eric, ma olin väga hirmul,“ rääkis ta. „See ei ole mamba,“ teatasin asjatundlikult, sest õpetajat hirmutanud madu oli üks väheseid, keda tundsin välimääraja abita. Panin kobra lõunatoidukarpi. Nülgisin kohaliku eksperdi abiga naha ja asetasin katusele kuivama. Teen sellest mõnele neiule ilusa käepaela.

Retked savannis osutusid ebaedukaks. Mambat ei kusagil. Tundsime sageli raipehaisu, aga lõhna allikaks olid suured mustad sipelgad. Kuulsime sisinat. Minu saatjad teadsid kohe, et see on lärmakas Aafrika rästik. Too ei meenuta Eesti rästikut, vaid on jäme nagu boa, halli ja tumepruuni mustriga. Lärmaka rästiku arvel on kõige enam maohammustusest põhjustatud surmi Aafrikas. Ta on laia levikualaga ja tema mürk toimib salakavalalt aeglaselt, mistõttu inimesed ei pöördu arsti poole.

Lõpuks loobusin mamba otsimisest. „Vähemalt on mul kobra nahk,“ lohutasin end. Aga kus see on? See oli kadunud! Linnud olid väärtusliku suveniiri katuselt varastanud.

Miks lapsed maad põletavad

Ärkasin öösel suure pissihädaga. Läksin paljajalu ja aluspükste väel õue. Nägin imeilusat langevat tähte, hõbedane niit siras ta sabas ja hajus pikkamööda. Kõndisin rahulolevana tagasi hüti juurde. Kummardusin, et madalast uksest siseneda. Jalg oli juba lävele astumas… aga hüppasin tagasi. Minu reisi kõige ohtlikum hetk möödus nii kiiresti, et sain sellest alles tagantjärele aru. Mis oleks juhtunud, kui mul ei oleks olnud pealampi ja juba õhku tõstetud jalg oleks lävele vajutanud? Madu lesis keras hüti ukse ees. Tähtede valgus oli piisav: siin ongi minu kaua otsitud mamba. Ta nahk oli rohekashall, mitte must, veidi kitsam kael, kirstukujuline pea, muie näol. Nime on mamba saanud hoopis tintjasmusta suu järgi.

„Mr Golden! Kotler! Anybody?“ hüüdsin oma võõrustajaid. Lärmi peale libistas madu end aeglaselt hüti uksepilust sisse. Golden, kes pidžaamas õue jooksis, ei uskunud mind. Tegime ukse lahti ja valgustasime taskulambiga savipõrandat. Seal ta oli, lesis rahulikult, mitte kaugel madratsist, kus magas Kotler. Aafrika heldus on hämmastav: keda olin kaua metsades ja kändude alt otsinud, tuli nüüd ise koju.

Hommikul võttis Golden tikud, läks maja ümbritseva tihniku juurde ja süütas selle põlema. Leegid tuiskasid nelja tuule poole. Jooksin tulega kaasa, tegin pilte, kuni fotoaparaadi aku tühjaks sai. Golden jõi abikaasaga häirimatult teed. „Mr Golden, mets põleb igas suunas!“ raporteerisin, aga nemad naersid. „Mzungu, sa ju näed, et rohtu põletatakse siin igal pool. Et puugid lehmadest eemal hoida. Et pärast vihma kasvaks värske rohi. Ja et madusid peletada. Maod tulevad meie koju, sest siit saab mett ja kanamune. Aga täna peletasin kõik maod kaugele.“

Järgmisel päeval kõndisin tuhas. Kuiv rohi oli põlenud heleda leegiga, aga puudele ega põõsastele tuli suurt kahju ei teinud. Pärast vihmasadu kerkis tuha alt uus värske rohi ja midagi polekski nagu olnud.

Jätkub järgmises GO Reisiajakirjas.

Tekst ja fotod: Erki Fels

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga