Tee viib HIINASSE

JUHTKIRI

Inimvõimete piiridest

Kirjutan neid ridu Brasiilia rannikul Itajaí sadamas teel lõunasse, Antarktika vetesse. Meil on veel soe, hetkel puhub kena lõunamaine briis, sadamakõrtsis kallatakse Caipirinhat ja jääkülma õlut Antarctica. Eesti vabariigi aukonsul Almir Maestri on meie auks korraldanud vastuvõtu, kuhu on kohale tulnud linnakese auväärsed esindajad: poliitikud, ettevõtjad, ajakirjanikud. Kiidetakse meid ja meie „väljapaistvat reisi“.

Jah, meid ootavad umbes kuu aja pärast ees ränk Drake’i väin ja Antarktika jäämäed, aga sinna on veel aega ja tegelikult ei ole me reisis siiski üleliia suuri riske ega ohte.

Tunnen, nagu oleksime neid kokkutulnuid veidi petnud, sest tegelikud kangelased on mujal.

Praegu elame kaasa eesti matkajale Tanel Tuuleveskile, kes oli üleeilse seisuga läbinud esimesed 100 kilomeetrit Antarktise rannikult lõunapooluse suunas. Üle 900 kilomeetri, ilmselt üle 40 päeva. Jalgsi. Üksi.

Täna esitlesid Tallinnas oma raamatut „Ümber. Ilma“ Uku ja Maibi Randmaa. Uku purjetas eelmisel aastal taas kord ümber maailma. 252 päeva pisikese jahiga. Üksi. Oli GoldenGlobeRace’i kolmas!

Iga päev, kui on internetilevi, elan kaasa sellele, kuidas läheb põhjapooluse ületamine Borge Ouslandil ja ta kaaslasel Mike Hornil. Nad on rühkinud mööda jääd ja läbi rohkete lahvanduste üle 80 päeva. Kas purjekas saab neile läbi paksu jääsupi vastu sõita? Kas nende tervis peab vastu? Kas jätkub toiduaineid kuni Teravmägedeni või tuleb mehed enne lõppu helikopteriga jäält ära korjata? Kui see on üldse võimalik.

Need on ettevõtmised, mida võib nimetada inimvõimete piiride kompamiseks.

Need on ekspeditsioonid, mis tõesti nõuavad lisaks tehnilisele ja füüsilisele ettevalmistusele ka terasest närve ja raudset tahtejõudu.

Need on matkad, mida ei saa kergelt käega lüües pooleli jätta. Sest tagasiteed lihtsalt ei ole.

Tiit Pruuli

2. detsembril Itajaís