On veider mõelda, et Euroopas on riik, kus verine kodusõda möllas veel 90ndate viimastel aastatel ja mis on iseseisvust saanud nautida kõigest napi kümnendi. Võiks arvata, et sellisest paigast leiab eest sõjast räsitud linnad, vaesuse, vähese turismi ja ebakindlast välispoliitilisest olukorrast põhjustatud rusuvad meeleolud. Kas see kõik Kosovos nii ka tegelikult on, käis uurimas Minna Kilumets.
Ületame Kosovo piiri, kui väljas on juba pime. Meie päev algas Niši linnas Serbia lõunaosas, kuid bussiühenduste leidmine osutus keerulisemaks, kui olime arvanud. Piiriületus suunal Serbia–Kosovo on lihtne ja kulgeb ilma igasuguste viivitusteta. Probleeme võib aga tekkida neil, kes tahavad reisida Kosovost Serbiasse, kuid on Kosovosse sisenenud mõnest teisest naaberriigist. Asi on nimelt selles, et Serbia ei ole siiani tunnustanud Kosovo 2008. aastal väljakuulutatud iseseisvust ning peab seda endiselt lihtsalt üheks Serbia provintsiks. Niisiis võivad ametnikud teile Kosovo–Serbia piiril teatada, et olete nende riiki varem sisenenud illegaalselt, ning teid sealsamas ümber pöörata.
Teel piiripunktist Kosovo pealinna Prištinasse hakkab silma üks kummaline nähtus: tee ääres laiutavad kümned ja kümned suursugused, üleni valgustatud, luksuslikult ehitud hiigelsuurte aedadega hooned. On restorane ja pulmahalle, butiike ja ka elumaju. Igaühelt säravad vastu kutsuvad helendavad neoonsildid, kuid nende suured kullatud väravad on enamasti juba kinni. Kõik see sära tundub mulle aga täiesti võlts, justkui oleks need majad ehitatud papist ja siis kuldseks võõbatud, sest ma ei saa peast välja teadmist, et Kosovo on tegelikult Euroopa üks vaesemaid riike. Kust siis kõik see raha ja need ressursid, et selliseid paleesid ehitada? Paar päeva hiljem ühe kohalikuga vesteldes selgub, et need pilkupüüdvad hooned on kerkinud välisinvestorite abiga ja justnimelt selleks, et piirilt tulnud turistidele muljet avaldada.
Sellist enesetõestamise vajadust märkame Kosovo reisi jooksul palju. See noor riik tahab meeleheitlikult muule maailmale näidata, et saab endaga hakkama, sest iseseisvusest oldi seal enne 2008. aastat unistatud kaua. Kuigi Kosovo kodusõda, mille käigus kohalikud albaanlased murdsid NATO abiga välja Serbia ülemvõimu alt, toimus aastatel 1998–1999, õnnestus esmalt siiski välja kaubelda ainult autonoomsus. Rahvusvaheliselt laialdaselt tunnustatud suveräänsus saavutati alles üheksa aastat hiljem. Tänapäeval on Kosovo elanikest umbes 90% albaanlased ja tänavatel kuuleb enamasti albaania keelt, mida kohalikud ise kutsuvad shqip’iks ja mille omapärast kõla illustreerib fakt, et see ei ole lähedalt suguluses ühegi teise keelega maailmas.
Edasi-tagasi Prištinas
Priština on noore energiaga pealinn. 42% sealsetest elanikest on alla 24 aasta vanad ja linn ise on pärast teist maailmasõda juba kaks korda täielikult ümber ehitatud. Esimest korda sotsialistliku püüdlusena luua modernne keskus Jugoslaavias ning teist korda pärast kodusõda, et taastada konfliktis hävinu. Niisiis ilmestavadki Priština kesklinna arhitektuurinäited nii sotsialistlikust brutalismist kui ka välisinvestorite poolt spondeeritud ultramodernismist. See on kummaline linn, kus hubast või kodust tunnet ei teki meil lõpuni.
Priština nooruslikust vaimust aimu saamiseks tuleb kindlasti seada sammud avarale Ema Teresa alleele. Muide, kuulus nunn, kelle järgi on see populaarne jalakäijate tänav nime saanud, sündis küll Skopjes, kuid oli rahvuselt Kosovo albaanlane. Ema Teresa alleel võib sihitult ringi lonkimas näha massides noorukeid peaaegu igal ajal, kuid asjad võtavad pöörased mõõtmed reede ja laupäeva õhtuti. Et sellest osa saada, seamegi end reede õhtul sisse ühes tänava mitmest populaarsest välibaarist. Tuleb välja, et kohalikel on selle jaoks, mis siis juhtuma hakkab, isegi eraldi sõna – korza. Korza tähendab Priština noorukite jaoks lihtsalt öeldes õhtust kulgemist. Lüüakse end üles, võetakse sõbrad kampa ja minnakse puupüsti täis tänavatele lihtsalt edasi-tagasi kõndima. Kuna noorte töötuse määr on Kosovos pea 50%, siis luksust baaridesse ja klubidesse sisse astuda paljud endale lubada ei saa. Selle asemel kulgetakse tunde mööda tänavat, et näha ja olla nähtav. Trehvatakse vanade tuttavatega ja leitakse uusi sõpru. Teatud tüüpe nägime enda eest mööda kõndimas kindlasti rohkem kui kümme korda (pidasime arvet!) ja seda kummalist rituaali jälgides mõtlesin, et see sobiks hästi üheks antropoloogiliseks projektiks.
Nooruslikku uhkusetunnet õhkub ka Priština kuulsaimast mälestusmärgist Newborn (’vastsündinud’), mis avati Kosovo iseseisvuse väljakuulutamise päeval ja millest on omamoodi saanud noore riigi suveräänsuse sümbol. Tähed NEWBORN seisavad ajaloolise noorte spordikeskuse ees ja nende disaini muudetakse igal aastal. Nii oli see erkkollane oma esimesel aastal, kuid näiteks viiendal sünnipäeval kaeti see Kosovo iseseisvust tunnustanud riikide lippudega. Meie Prištinas viibimise hetkel oli b-täht asendatud numbriga 1, nii et sõna keskele moodustus number 10, märkimaks kümmet aastat vabadust. Linnas ringi liikudes jäi silma ka huvitav tõsiasi, et nende kümne aasta jooksul pole kohalikud Kosovo ametlikku lippu veel lõpuni omaks võtnud. Uue sinikollase eurotähtedega versiooni asemel nägime tunduvalt tihemini tänavatel lehvimas kurikuulsat Albaania musta kahepealist kotkast punasel taustal.
Linnast parema ettekujutuse saamiseks ronisime Püha Ema Teresa katedraali kellatorni, kus meiega koos viibis ekskursioonil ka kamp USA sõdureid. Välismaised sõdurid pole Prištinas harv nähtus, sest NATO missioonidega tagavad nad seal korda juba 1999. aastast alates. Kuigi Kosovol on oma parlament ja president, peab riik praegu leppima sellega, et julgeolek, õigusemõistmine ja välisasjad on endiselt ÜRO kontrolli all. Sõdurid sõduriteks, aga vaade kellatornist oli muljetavaldav ning kurioossed on muide ka selle katedraali vitraažaknad.
Kindlasti ei piirdu Priština vaatamisväärsused ainult korza, Newborni ja Püha Ema Teresa katedraaliga. Kui aega üle jääb, võib pead vangutada rahvusraamatukogu ees, mis oma brutaalsusega peaks paljude arvates kandideerima maailma koledaima hoone tiitlile. Või siis jalutada mööda Bill Clintoni nimelist bulvarit, lehvitada tema kuulsale kujule ja proovida pükskostüüme poes nimega Hillary. Vihmase ilma korral võib tiiru teha Kosovo rahvusmuuseumis, kus meid tuli juba väravale tervitama kohalik muuseumigiid. Meile endalegi üllatuseks järgnes tervitusele ilma küsimata privaatne ekskursioon läbi kogu muuseumi, millest taganeda oli ühel hetkel juba võimatu. Tuur oli äärmiselt tempokas ja korruste vahel galopeerides esitati meile vaevu arusaadavas inglise keeles järjest fakte Kosovo ajaloo kohta. Ootamatut ajalootundi ei tasu aga pidada ennastsalgavaks külalislahkuseks, sest tuuri lõpus teid väravani tagasi saates ootab giid teilt jootraha.
Karud ja kloostrid
Tore päevase ekskursiooni idee on külastada Priština lähedal asuvat karude varjupaika ja Gračanica (Graçanicë) linnakest. Mõlemad paiknevad samal trajektooril pealinnast idas. Kohale saab vabalt bussiga, kuid enne tuleb teha veidi kodutööd, et osata juhilt õiges kohas peatust küsida, ning arvestama peab, et bussilt karudeni jääb veel paarikilomeetrine jalutuskäik. Nagu Balkani maades ikka, liitusid ka seekord meie jalgsimatkaga kaks imearmsat tänavakoera. Rõõmsad, lojaalsed ja tihti väga hästi hoitud kodutud koerad tagasid olukorra, kus meie mitmekuise rännaku jooksul ei muutunud mu koeraigatsus kordagi väljakannatamatuks, sest varem või hiljem pakkus mõni tänavakarvik end alati sügamiseks välja.
Priština karude varjupaik teeb väga tänuväärset tööd. Kuni aastani 2010 ei olnud Kosovos ühtegi seadust, mis reguleerinuks karude pidamist oma lõbuks ja nii lõpetasidki paljud metsikud pruunkarud õelate inimeste ehitatud väikestes puurides. Enamasti kasutati neid kundede meelitamiseks restoranides atraktsioonidena. Hullematel juhtudel köeti ka karupuuri põrand tulikuumaks, et mõmmikud „tantsima“ hakkaksid. See julmus lõpetati seadusega alles üheksa aastat tagasi ning kõik 19 pruunkaru, kes praegu Priština varjupaigas uut elu on alustanud, ongi julmade restoraniomanike käest päästetud. Nüüd naudivad mõmmikud hiigelsuuri aedikuid, tiike, korrapäraseid toidukordi ning mis kõige tähtsam, üksteise seltskonda. Külastajad saavad karupargis ringi jalutada ja tutvuda nii iga looma kurva minevikuloo kui ka õnneliku hetkeolukorraga.
Neile, keda huvitab vähemuste eluolu Kosovos, pakub head võimalust sellega tutvust teha Gračanica. Selle Prištinast vaid kümne kilomeetri kaugusel asuva linna elanikest moodustavad enamiku serblased, kes kodusõja käigus või pärast seda olid sunnitud pealinnast põgenema. Gračanica keskuseks on imeilus 14. sajandil ehitatud Serbia õigeusu klooster, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Tagasiteel karude varjupaigast Prištinasse tasub kloostrisse kindlasti sisse kiigata ning hiljem kloostriaias istuda, õhtupäikest nautida ja nunnade igapäevatoimetusi jälgida.
Sulni atmosfääriga Prizren
Enne piiriületust Põhja-Makedooniasse põikasime läbi veel ka Prizreni linnast Kosovo lõunaosas, millest sai vaieldamatult meie lemmikpaik kogu riigis. Prizren on Kosovo ajalooline ja kultuuriline keskus ning erineb Prištinast üsna märkimisväärselt. Selliseid riike, mille pealinn kipub jääma kõledaks ja anonüümseks, kuid tunduvalt meeldivama üllatuse pakub hoopis mõni väiksem linn, on Kosovo ümbruses veelgi. Esimesena meenuvad Bulgaaria (Sofia versus Plovdiv) ja Rumeenia (Bukarest versus Cluj ja Timișoara). Prizren on kompaktne ja hubane ning pakub palju ajaloolist silmailu.
Prizreni kohal kõrguvad vana kindluse varemed, kuhu tasub kindlasti ronida, sest sealt avaneb suurepärane vaade kogu linnale, linna läbivale Bistrica jõele, selle kaldaid ühendavatele Ottomani-aegsetele sildadele ja kaunile 1615. aastal ehitatud Sinan Pasha mošeele. Matk varemeteni on populaarne nii turistide kui ka kohalike seas, kelle jaoks on see mõnus pärastlõunane ajaviide pere seltsis. Kohalikud on imesõbralikud ja uudishimulikud, niisiis tuli meil teel varemeteni mitu korda peatuda, et vastata nende küsimustele ja jagada muljeid Kosovost, mida loomulikult hea meelega ka tegime.
Siiski tundsid nad rohkem huvi minu reisikaaslase Ray vastu, kes on pärit Šveitsist, sest just seal on üks Kosovo ja Albaania diasporaa suurimaid kogukondi. Üldiselt teadsid kõik inimesed, kellega Balkanil kokku puutusime, vähemalt ühte teist rahvuskaaslast, kes on kunagi Šveitsis elanud. See teema oli meile võiduga lotopilet nii mõnelgi korral, kui öömaja otsisime või küüti palusime. Teiseks selliseks jäämurdjaks osutus jalgpall ( jumal tänatud Ray eest!). Kosovos on kahte rahvust ühendav võlunimi Shaqiri – Kosovo albaanlasest Šveitsi koondise staarjalgpallur.
Prizren ei ole suur, nii et ühest-kahest päevast piisab täielikult, et tutvuda sealse ajalooga, näha kõiki vaatamisväärsusi ja nautida melu jõekallastel. Meie tee viis meid hääletades edasi läbi Šari mägedes asuva rahvuspargi Põhja-Makedoonia pealinna Skopjesse. Uusi küüdipakkujaid ei pidanud me ootama kordagi kauem kui kümme minutit, mis annab taas tunnistust Kosovo elanike lahkusest ja avatud meelest.
Kosovo karmi lähiminevikku ei tasu peljata. See ei ole kindlasti mõni hirmus paik, kus 90ndate sõjakoledused ikka veel tänavanurkadel kummitavad. Selle väikese Balkani riigi ajalugu ja hiljutised läbielamised on küll just need aspektid, mis minu jaoks tegid sellest äärmiselt huvitava reisisihtkoha, kuid riik ise pulbitseb nooruslikust energiast ja tema pilk on suunatud tulevikku. Kas just ainult Kosovo pärast tasub teise Euroopa otsa lennata, on iseküsimus, aga planeerides Balkani ringreisi, tasuks see kindlasti reisikavva arvata. Trajektoori paika pannes pidage aga silmas sedasama kurioosset välispoliitilist olukorda ning liikumissuunast tulenevaid võimalikke sekeldusi piiril. Kui te muud põhjust Kosovo külastamiseks välja ei suuda mõelda, siis minge kas või ainult selleks, et eelarvamusi kummutada!
Tekst: Minna Kilumets
Fotod: Shutterstock, Minna Kilumets