Saadan bändile päikest täis foto kohast, kus ise hetkel viibin ja nendega reisijuttu rääkida soovin – Laosest. Sandra saadab kiiresti vastu foto raagus puust, mis vapralt seisab novembrikuises Tartu hoovis. Ühendame interneti jutukasti – Sandra on kodus, Jalmar paistab metsa vahelt ja Tõnu istub autoroolis. Ilmselt ta siiski ei sõida, kuna kaob pidevalt pildilt.
Mäletan, kui esimest korda elus teie pala kuulsin. Mõtlesin: ohoo, lõpuks paneb keegi Eesti traditsionaalse muusika modernsega kokku niimoodi, et see jõuab ka kuulajateni laias maailmas. Kirjutasin oma komplimendid Sandrale ja soovisin edu. Sandra kirjutas: „Kutsu meid Iirimaale esinema!“
(SANDRA: „Kas tõesti olin nii otsekohene?! Väga tore!“)
Uurisin Iiri muusikutest tuttavatelt esinemisvõimaluste kohta ning enamus soovitas oma kuludega tasuta festivalidele esinema tulla ning ütles, et läheb kaua aega, enne kui keegi bändile maksab, et see välismaale esinema tuleks.
Nüüd ma ei mäleta täpselt, kas see oli juba aasta pärast seda, kui oma projektiga avalikkuse ette astusite, kui olite käinud mitmel maal esinemas, uusi küllakutseid oli kogunenud rohkelt ja kas te mitte ei püstitanud endale ka eesmärki teatud arv maailma riike oma muusikat mängides läbi käia?
SANDRA: Alustasime 2013. aasta sügisel, avaldades ühe loo, ja juba 2014. aasta märtsis esinesime Tallinn Music Weekil. Sealt edasi 2014. aasta juulis Positivuse festivalil Lätis TMW laval ja seejärel tuli 2014. aasta detsembris nii-öelda päris välismaaesinemine, raha eest Poolas. Sealt edasi hakkas see lumepall kiiresti liikuma. Väike statistika oleks selline: aastal 2014 kaks avalikku kontserti välismaal, 2015 viiskümmend üks, 2016 nelikümmend kaks, 2017 viiskümmend üheksa ja 2018 kolmkümmend kaks.
(Naeruga.) Tõesti sealsamas esimesel TMW kontserdil ütlesime naljaga ja kõva häälega välja, sest meil polnud veel midagi muud lugude vahele rääkida, et meie „master plan“ on esineda igas maailma riigis.
Kas te valisite ingliskeelse bändinime, teades ette, et varsti viidatakse teile ka maailma eri paigus?
SANDRA: Ei, kõhutunne oli lihtsalt selline, et see nimi sobib. Õige tunne oli.
Hetkel näeb teid kogu aeg eri riikidest tervitusi saatmas, lennujaamas oma plaati peitmas… Kas olite enne Trad.Attack!i samuti „reisihimulised“?
SANDRA: Jah, mina olin küll! Lapsepõlves käisin vanematega vähemalt korra aastas kuskil lähiriigis suusatamas. 14-aastaselt läksin juba iseseisvalt Belgiasse rahvusvahelisse Etno laagrisse. Sealt edasi 16-aastaselt terveks aastaks Belgiasse vahetusõpilaseks ja siis tulid õpingud Taanis, Elevandiluurannikul ja Rootsis ning sinna vahele palju reise seoses pillimänguga. Ma ei ole suutnud kunagi paigal püsida!
Tegelikult enne, kui me üldse Tradiga lugusid välja andma hakkasime, arutasime juba Tõnuga, et võiks selle bändiga teha nii, et kui meid kutsutakse välismaale esinema, siis jääme sinna veidi kauemaks ja avastame seda uut riiki, kus kontserdi anname.
JALMAR: Mulle meeldis ka väga reisida juba enne Trad.Attack!-i. Pärimusmuusika andis selleks erinevaid võimalusi. Ühele poisile maapiirkonnast, kes alles teismeeas esimest korda Tallinna jõudis, oli see omamoodi unistus.
TÕNU: Kui ma väike olin, siis isegi natuke kartsin reisimist. Midagi selle üleüldise tundmatu ees hirmutas mind, aga lõpuks on nii, et kui teele asud, kaovad need mured peast ja on, mis on ning tuleb, nagu tuleb – selle sain hiljem Tõnu Õnnepalult teada.
Mitu riiki Trad.Attack! läbi on käinud?
SANDRA: Hetkel tuleb riike kokku 37, aga mitmes riigis oleme esinemas käinud mitu korda.
Kõige hullem maa siiani ja kõige mõnusam? Miks?
SANDRA: Hullem ei saa öelda, sest igal riigil on oma head ja vead, aga kõige ebameeldivam tuur oli minu arust 2018. aasta sügisel Saksamaal, kui esinesime väikestes klubides ja publikut oli ka vähe, väljas oli külm ning tagatipuks veetsime viimase öö rekameeste ühe tärni hotellis. Kõige mõnusam ja kõige suurem elamus minu jaoks oli kindlasti Jaapan oma nii erineva kultuuriruumi ja inimestega.
JALMAR: Nõustun Sandraga! Tihtipeale võib ka pealtnäha väga toredas riigis väga ebameeldiva üllatuse osaliseks sattuda. Ja vastupidi. Mulle meenub üks Peterburi klubikontsert, pärast mida veetsime öö sellesama klubi korteris, kus oli veel remont pooleli ja linad oli tehismaterjalist, mistõttu pidime padjapüüriks kasutama käterätte, et vähegi sõba silmale saada. Muidu on Venemaa väga tore. Mulle passivad aga enim Aasia ja Lõuna-Ameerika.
TÕNU: Need asjad – kõige parem ja kõige halvem – käivad minu jaoks käsikäes. Hiljuti näiteks esinesime Malaisias vihmametsafestivalil ja sealne loodus on hingematvalt kaunis, aga samas kui hommikul heliproovi lähed ja laval vaatab sulle otsa lauspäike ja sooja on kolmkümmend kraadi, siis on see üsna hull.
Millised riigid on kavas vallutada järgmisel aastal?
SANDRA: Hetkel ühtegi uut riiki, kus me varem esinenud ei ole, plaanis pole. Kuid uue albumiga läheme tuuritama Prantsusmaale, Hispaaniasse, Soome, Venemaale, Kasahstani ja nii edasi. Peamiselt Euroopa riigid. Sügise poole vaatame ka Lõuna-Korea ja Hiina poole.
Kas on ka mõni unistuste riik, kuhu tahaks just bändiga koos minna, aga sinna kontserdi saamine oleks liiga raske? Või on kõik võimalik?
SANDRA: Pigem on unistuste festivalid, kuhu tahaks minna. Riikide suhtes on nii, et iga uus riik on unistus ja ootusärevus.
TÕNU: Unistasin pikalt Jaapanisse minekust, sest sealne kirjandus, kunst ja filosoofia on mind alati paelunud. Käisin ära ega kahetse ja soovitan julgelt kõigile. Jaapanlastelt on kõigil väga palju õppida! Samas sain meie reisi kestel ka teada, et elu seal maal ei ole tegelikult üldsegi nii lilleline, kui olin arvanud, vaid otse vastupidi. Vankumatu hierarhia ja paljud sotsiaalsed probleemid on lausa õõvastavad ning olen suhteliselt veendunud, et meie siin Euroopas alles jõuame nende probleemideni. Aga ma läheks Jaapanisse iga kell uuesti tagasi, kui saaks…
Kas on mõni koht tekitanud ka tunde „issand, sinna me küll enam tagasi ei lähe!“?
TÕNU: Kui saaks, jätaksin lennujaamad alati vahele. Need on sellised imelikud mittekohad, kus mul tekib tunne, nagu oleksin lind puuris...
SANDRA: Mina ei lähe tagasi ühte USA Pennsylvania hotelli, kus pidin öö jooksul kaks korda tuba vahetama, sest esimeses numbritoas oli jõhker kusehais ja teises toas hakkas üks hiir keset ööd mööda mu kotti ronima. Ja hommikusöök oli vahtplastist nõudes.
JALMAR: Mina jätaksin vahele sellesama Peterburi korteri, millest ennist rääkisin, isegi kui see tänaseks lõpuks valmis on!
Kuidas üldse tehakse kontserti välismaal? Kas teid kutsutakse või teie mänedžer peab helistama ja paluma-manguma? Kuidas see käib?
SANDRA: Meie ei mangu küll kedagi! Ikka muusika pärast kutsutakse, aga selleks, et sinu muusika jõuaks korraldajateni, on vaja agente või mänedžere. Meil on suurepärane agent Juliana Voloz, kes elab Saksamaal, aga on eestlane. Tema saadab meie muusikat eri korraldajatele ja peab läbirääkimisi ning niimoodi need kutsed tulevad.
Öeldakse, et mõned inimesed, olles isegi parimad sõbrad, ei sobi koos reisima. Teie näite omavahel kõik ülihästi läbi saavat. Kuidas teil kontserttuuride ajal telgitagustes see dünaamika on?
SANDRA: Jah, me tõesti sobime! Selles suhtes läks hästi. Ma olen olnud ka bändides, kus mõned inimesed lihtsalt ei sobi koos tuuritama. Meil õnneks on kõik hästi ja kui tuleb raskemaid hetki, siis laseme lihtsalt üksteisel olla. Lisaks mängime väga avatud kaartidega, sest nii tekib vähem pingeid.
TÕNU: Jah, meil on selle omavahelise dünaamikaga päris hästi ning oleme omavahel väga siirad. Kui keegi võõras seda kõrvalt näeks, tunduks see tõenäoliselt isegi „liiga palju“, aga hea suhte aluseks on hea suhtlus – tundub ju loogiline?
Trad.Attack!-i tegemisi jälgides märkan palju teie loodussõbralikke sõnavõtte ja ettevõtmisi. Kuidas kommenteerite modernset debatti inimese tekitatud kliimasoojenemise üle ja mida arvate aktivistide poolt välja karjutud mõttest, et keegi ei peaks enam lennukiga lendama, kui me ei taha, et meie planeet varsti plahvataks või midagi muud sama hullu ei juhtuks?
SANDRA: Olen selle teema pärast enese sees pidevas võitluses. Ühest küljest ei tahagi üldse lennukiga lennata, teades, kui kahjulik see on, aga teisest küljest jälle tahaks jagada oma muusikat ja teha seda, mida hingele vaja. Mina olen leidnud teatud rahu seeläbi, et proovin kompenseerida mujalt. Alustades sellega, et alati kasutan oma korduvkasutatavat veepudelit, pluss kohvitopsi, pluss poekotti. Puhkan ainult Eestis ega lenda selleks mujale. Hakkasin hiljuti taimetoitlaseks, sest lihatööstus on meie planeedile väga kahjulik. Lisaks olen piiranud kiirmoe tarbimist ja niipalju kui võimalik, tarvitan kohalikku toitu.
JALMAR: Püüan samuti mu lendamisest tekkinud kahju muul viisil korvata. Olen samuti keskkonnaaktivist, kutsun inimesi üles tarbimisharjumusi jälgima ja parandama ning vahel tegelen ka plogging’u ehk prügijooksuga. Prügi ei kannata ma silmaotsaski! Isegi lennukis küsin vett oma pudelisse või oma topsi, sest tegelikult pole ilmselt enamik inimesi kordagi mõelnud, kui mitu plasttopsi 200-pealine lennukiseltskond ühe üle ookeani lennu puhul „ära kulutab“. Kui ma poliitikasse peaksin minema, siis võtaksin ilmselt suuna keskkonnaministeeriumi poole ja lööksin korra majja. Tule taevas appi – asjade korraldamine on ju põhimõttelistes otsustes tarbida või mitte tarbida. Olla või mitte olla.
TÕNU: Mis ma oskan lisada – eks neil aktivistidel on tegelikult ju õigus...
Siit kohe edasi – kui rääkida siseturismist, siis kuhu teie soovitaksite Eestis minna inimesel, kes külastab seda riiki esimest korda? Aga eestlastel endil? Mida mina peaksin näiteks nägema, olles ise Tallinnast pärit ja Eestis vähe ringi käinud?
SANDRA: Mina soovitaks rabasse ja mujale loodusesse minna. Nii välismaalastel kui ka eestlastel endil. Sinule isiklikult soovitan võtta eesmärgiks käia aastaga läbi kakskümmend neli raba ja teha seda alati hommikul kell kuus!
(Mida ma Sandrale teinud olen, et ta mulle nii rasket ülesannet soovitab – seda ma ei tea.)
JALMAR: Eestis on Setomaa, Kihnu ja muud toredad, elava kultuuriga paigad. Tallinnast rongi peale – kaks tundi ja nelikümmend minutit ja oledki Koidulas ning siis vänta ja vänta. RMK majakesed, järvekesed, külakesed – kõik see on päris, anna aga minna!
TÕNU: Kuna olen Viljandist pärit, siis esimesena soovitaks Soomaa rahvusparki ja täpsemalt Ruunaraipe luiteid. See nimi võib kõlada hirmutavalt, aga see on koht, kus on vaatamata ilmale ja aastaajale alati ilus ning sealsed metsad on elu täis! Umbes pool kilomeetrit enne luiteid on vasakut kätt üks rada, mis viib rebaseurgudeni, ja teisel pool on sambla sees kindlasti palju kuuseriisikaid ja sealt edasi on päris head puraviku leiukohad! Tuleb ainult tähele panna, et mõne põdraga põõsaste all uudistades kokku ei sattu, neil on seal oma kohad, kus nad varastel hommikutundidel sarvi ragistavad…
Mis laadi riikides on teie muusikale kõige soojem vastuvõtt? Kas nii saab üldse küsida?
SANDRA: Saab ikka! Austraalias oli kindlasti väga soe publik ja samuti Kanadas. Üldiselt mida rohkem lõuna poole, seda aktiivsem ja kaasaelavam on publik, kuid samas võib ka Skandinaavias saada väga sooja vastuvõtu. Nemad näitavad seda oma emotsioonidega lihtsalt vähem välja. Siiski me usume, et publik on artisti peegel ehk siis, kui me ise jagame laval piisavalt energiat ja emotsioone, siis saame seda ka vastu.
JALMAR: Loomulikult ei saa me ühtki teist maad võrrelda meie armsa kodumaaga. See, et me üldse nii kaugele oleme jõudnud, on suuresti tänu meie väga truudele fännidele. Aitäh teile!
Ennist uurisin, kas nimi Trad.Attack! oli pandud bändile nimeks, unistades maailmaturneedest, aga samuti huvitab mind teie loomeprotsess: kas uut lugu luues peate kuidagi silmas ka publikut, kellele see suunatud on? Kas teie heliloomises juhtub ka sellist asja, et „teeme nüüd sellise loo, millest välismaalased ka aru saavad“? On selline asi muusika loomise juures üldse mõeldav?
SANDRA: Siinkohal lasen poistel vastata, ma olen juba nii palju rääkinud.
JALMAR: Üldiselt on nii, et kõik on võimalik, aga lõpuks on ju kõige tugevam mõõdupuu ikka enese sisetunne. Me ei tee ühtegi sellist lugu, mis meile endale ei meeldi. Meie loomeprotsess koosneb tavaliselt proovilaagritest ja ühistest katsetamistest meie kõigi poolt välja mõeldud fragmentidest lähtudes. Tihtipeale jõuame ühise toimiva looni viie minutiga, aga vahel läheb õige asja leidmiseks mitu proovilaagrit. Uue albumi muusikat luues tegime bändiga kevadel umbes viisteist proovilaagrit, millele eelnes palju selliseid juhuslikumaid proove, kus katsetasime välkideid ja panime tallele toimivad ideed, millega edaspidi tihedamalt edasi tegeleda. Mõni proov oli selline, et kuulasime lihtsalt demosid ja hindasime mingite osade kaalukust ning otsustasime, kas kustutame ära või läheme edasi.
TÕNU: Lugude tegemises alustame üldjoontes sellest, mis meile endale meelepäraselt kõlab või mis parasjagu nii-öelda torust tuleb. Mingit konkreetset reeglit või süsteemi meil ilmselt pole. Tuleb esialgne idee, olgu see siis mingi rütmifaktuur, kitarririff, pillilugu või mõni arhiivisalvestis, mille Sandra on välja noppinud, ning sellele järgneb väheke pikem protsess, kus põhimõtteliselt püüame algse materjaliga mängida. Tegu on minu jaoks suures osas ikka katse ja eksituse meetodiga, sest muusikuna pean meie võimsamaks relvaks loomise juures just kõhutunnet ja julgust katsetada nii kaasaegses muusikas kuuldu-nähtuga kui ka traditsiooniliste võtetega mängimist ja samas vahel ka nende eiramist.
Kuidas te lihtsalt inimestena oma Eesti fännidele soovitaksite: kas reisida tasub, kas peab minema maailma vaatama või polegi see äkki nii oluline? Või kas tuleks enne oma kodumaa põhjalikult läbi käia, kui kaugetesse riikidesse tolgendama minna?
SANDRA: Pakun, et see on tunde asi. Mind on reisimine kõvasti mudinud nii inimese kui ka muusikuna. Samas nüüd tunnen vahepeal, et tahaks lihtsalt vaikselt maal elada ja vaadata, kuidas aastaajad vahelduvad. See tuleb vist vanusest! (Naerab.)
JALMAR: Minu soovitus on, et te ei langeks „lihtsa inimese reiside“ kätte ehk ei läheks lihtsalt kuskile Türki hotelli basseini äärde vedelema. Seda saate väga mõnusalt teha ka Eestis, sest tänasel päeval on neid kohti siin nii palju! Kui reisile minna, siis ikka avastama!
TÕNU: Eks kauged kohad tunduvad alati eksootilisemad, aga samas võin mina näiteks täiesti ausalt tõdeda, et suurima rõõmu saan sellest, kui avastan midagi uut omaenda tagaaias.
Teeksin teile kolmele nüüd just hetkel minu poolt välja mõeldud isiksuse testi. Mis laadi ööbimist reisi peal eelistad? Kas a) auk maas, b) hotell, c) hostel, d) telk või e) parem on mitte midagi ette planeerida ja vaadata, kuidas kohapeale jõudes hakkama saab.
SANDRA: Kui reisime bändiga ja on kontserdid, siis kindlasti hotell! Samas kui läheks seiklema ega pea pille-tehnikat kaasas tassima ja tööd tegema, siis ööbiks seal, kus juhtub.
JALMAR: Sõltub jah reisi eesmärgist. Mina valiksin selle augu maas, tundub põnev.
TÕNU: Telk või lihtsalt magamiskott, kui sedagi, taevalaotuse all on ikka ehedaim.
Kõige halvem kogemus bändina reisides siiani?
SANDRA: Halvimad kogemused on siis, kui lennud tühistatakse või pagas kaduma läheb või jääd reisil olles haigeks.
JALMAR: Ebaviisakad inimesed lennujaamades või muudes teenindusasutustes.
Kõige parem kogemus bändina reisides siiani?
SANDRA: Toiduelamused! Lahedad uued inimesed, kellega reisid kokku viivad, ja ühtekasvamine bändina.
JALMAR: Põnevad uued kohad, toit, inimesed, festivalide publik.
TÕNU: Käisime Venemaal mõni aasta tagasi ühel festivalil, mille korraldajateks olid kaks kohalikku vaimulikku. Sõitsime Moskvast taksodega välja, kui ühel hetkel auto, kus mina ja helirežissöör olime, pani täie rauaga läbi löökaugu. Tagumine ratas oli täiesti ribadeks. Helistasime korraldajale ehk siis ühele kirikuisadest. Läks mõnikümmend minutit mööda ja kirikuisa kihutas autoga kohale – hopsti autost välja, käes kilega kaetud kandik, kus peal täidetud pitsid, hapukurk ja väikesed Eesti lipud. Võtsime seal siis hea õnne tarbeks ja läksime heliproovi. See on vist üks eredamaid vastuvõtte, mille kunagi olen saanud…
Kuidas teie pillid üldse reisivad? Kitarri saab vist salongi võtta? Või ei saa? Trummid on alati kohapeal? Sandra torupill näeb välja nagu midagi, millega võib lennukeid alla lasta – kuidas see sinna kohale jõuab, kus te parasjagu esinete?
SANDRA: Minu torupill ja muud pillid on minuga koos salongis, tavalises Thule käsipagasi kohvris. Vilesid ja parmupille tahetakse küll vahepeal näha, aga kunagi pole probleeme olnud.
JALMAR: Veel aasta aega tagasi nihverdasin kitarri alati salongi – mõnel korral ei õnnestunud, aga üldiselt sain hakkama. Nüüd reisib kitarr turvalises lennukohvris nii-öelda lisapagasina. Kuna me sõidame kontserdile alati päev varem, siis see teeb olukorra natuke kindlamaks, et ka pill ikka kohale jõuab.
TÕNU: Selle kohalt on reisiva trummari elu väga kibe, saan kaasa võtta ainult trummitaldrikud ja -pulgad. See on iseenesest pool võitu, sest trummitaldrikuid häälestada ei saa, aga trumme saab täitsa edukalt, kuigi ütleme nii, et aastate jooksul olen vist kõiki äärmusi näinud ja palju trumminahku pingutanud, et neid ilusti kõlama panna. Fakt on see, et kui lavale lähed, ei huvita publikut, kas trummisett on hea või halb. Ja ütleme nii, et mulle katsumused meeldivad!
Katsumustest rääkides – üritan teid oma sõprade kaudu Pakistani esinema saada. Sinna te ei karda minna?
SANDRA: Ei karda! Sa ju ütleks meile, kui seal midagi ohtlikku oleks. Eks ju? Hallo?! Ütleks, eks ju?
… jah, muidugi… Nii, aga lõpetuseks – teil on Tallinnas eriti suur ja eriti vägev kontsert plaanis, et tutvustada teie uut plaati?
SANDRA: Jah, meie uus album „Make Your Move“ ilmub 2020. aasta aprillis. Esimene kontsert selle albumiga toimub Eestis 23. mail Saku Suurhallis ja on ka ainuke esitluskontsert ning ühtlasi suur avapauk plaadile ja uue albumiga rahvusvahelisele tuuritamisele, mis kestab umbes kaks-kolm aastat.
Vägev värk! Aitäh teile! Tore, et te olemas olete!
TRAD.ATTACK!: Tore on olemas olla!
Tekst: Rene Satsi
Fotod: Renee Altrov, erakogu