Seljakotireis viib äärmusest äärmusesse, kohati ei tea, kas nutta või naerda, erinevate kogemuste pillerkaart kirjeldab tabavalt kogenud rändur Artur Laur.
Tilk, tilk, tilk. Silmad punased. On see päikesest või tugevast soolakontsentratsioonist, mis mu otsaesiselt silmadesse nõrgub? Astun läbimärjana jääkambrisse, mida nad poeks kutsuvad, et siis omakorda võtta jääkülma vett jäisest külmikust. Jäätis? Hea küll, võtame sedagi. Juba oledki tagasi õhuniiskuse ja kõrbetuule täiuslikus paradiisis, kus higistad nii sina kui ka sinu pudel. Näed lähenevat metroorongi ja hakkad vaikselt käterätti otsima. Seekord mitte higi pühkimiseks, vaid sallina kasutamiseks. Taaskord jääkülm, kuigi väljas Eesti rahvuslik uhkus, siin aga tavaline argipäev – saun. See oli Malaisia, järgmiseks Indoneesia.
Näed bussi lähenemas. Otsid taas käterätti, nüüd aga higi pühkimiseks või aeg-ajalt oma silmade katmiseks. Tilk, suits, tilk. Higi ja kellegi suitsupahvakad jõuavad silma. Bussisõit alla ühe euro, kogemus miinuspoolel, käteräti omamine – hindamatu. Kõik pakuvad suitsu, aga tahaks ainult värsket õhku. Oleme ainsad välismaalased bussis, kus valge olemine tähendab rokkstaari staatust. Näod on meie poole pööratud. Kohalikud tõmbavad mäeharjale jõudes kopsud suitsu täis, et siis järgmisest august läbi sõites see jõuliselt meile näkku puhuda. Kontsert algab vist. Tahaks ropendada, aga selle asemel naeratan ja tänan fänne. Buss tõmbab tolmupahvaka saatel suvalisele platsile. Hello Mister (ehk mina) astub ühtlasi nii bussist kui ka lavalt maha. Mmm, 32 kraadi, nii mõnusalt jahutav. Nagu oleks saunast jääauku hüpanud.
Kuumus, kõhuvalu ja rentsel
„Mari, oled siin jah?“ Enne kui vastuse saan, olen mustade botaste välkudes kadunud. Tõmban vetsuukse jõuliselt lahti ja vastu vaatab üks märg avaus põrandas. Vähemasti ei lähe hindu kükis veedetud hommikusöögid raisku. Jalutame linna ja Mari astub äärekivilt alla otse süsimusta rentslisse. Hea, et seljakott seljas oli, muidu oleks vesi äragi kandnud. Nüüd aga siputab Mari jalgu, seljakoti najal kiikudes ja paaniliselt jalgealust otsides. Tahaks südamest naerda, aga inglased on meiega. „Kas kõik on korras?“ küsin mureliku näoga, endal kõhulihased allasurutud naerust pingul. Kõik on okei ja naerukajakad saabuvad. Taksos asetaks ehk käe Mari põlvele, nüüd aga kardan baktereid. Kõik ootame, kunas takso haisema hakkab, paraku jääb kalahais seekord kerkimata. Kõik see meenus 40-kraadises palavikuuimas. Mari ei mõista, kuidas ma toidumürgitusele vaatamata nii lõbus saan olla. Võtan ühe ampsu apelsini ja järgmine klipp on taas parima sõbra seltsis. Vetsupott tunneb mind kõikidest teistest külalistest kõige paremini. Oleme koos läbi käinud põrgust. Kaks päeva erapeldikus on möödunud linnulennul ja nüüd on aeg teele asuda. Tänan kõiki külalislahkuse eest.
Kurat, ma vihkan õunu ja neid vürtsikaid samosasid. Gaasid on talumatud. Jääjook hävitab mu seedimise. Purukohv täidab mu hambavahed. Riis, riis ja riis – kas teile pasta ei meeldigi? Õigus, tellisime just kiirnuudleid. Loodetavasti ei panda seekord tervet pakki maitseaineid. Mingi imelik vesi pritsib meie peale. Kell on palju ja turgu hakatakse sulgema. Kõik uhutakse voolikutest paiskuva veega rentslisse. Just, sinna samasse, kus Mari käis. Nüüd saame aga meie haisupritsmed endale. Oleme nagu filter. Ja siis juba jalgupidi vees. Mööda ujuvad prussakad, kõhud ülespoole. Eks üleujutusel peab ka kasutegur olema. Ärkan mullitava kõhuga lennujaama põrandal. Nägin unes õunu ja linnatänavatel sõitvaid paate. Mari magab veel, kuid miimika järgi jookseb temagi unes vetsu poole. Vist need samosad.
Seljakoti sisu üllatab alati
Mari otsib kotist hambaharja. „Ei saa aru, kuidas sel korral kõik nii hästi ära mahtus!“ Varsti selgub, et pool kraamist on eelmise hosteli nööril kuivamas. Siis suskab ta käed kotti ning välja tõmmates on sinine värv võimust võtnud. Mhm, ja nüüd hakkab veel põsk sügelema. Sõjamaalingud on jõudnud näole. „Pastakas! Ma ju teadsin, et see nii läheb,“ kostab vaikselt torisedes. Tahaks taas naerda, aga tean, et endal on dušigeel laiali valgunud. Lisaks istun oma kotil, kuigi olin sinna hunniku banaane toppinud. Kes viimasena naerab, naerab paremini.
Sa ei kuule inimesi kirjeldamas oma kolme tärni hotellituba puhta valge pesu, puhaste valgete käterättide ja mini šampoonipudelitega. Sa kuuled aga inimesi kirjeldamas jääkülma tuba, kust südaöösel eraldi matkana vetsu poole suundutakse, et siis tähistaeva lummuses vets üleüldse unustada. Sa ei kuule inimesi kirjeldamas basseinivee parajat temperatuuri ja lamamistooli täiuslikku kaldenurka. Sa kuuled aga inimesi kirjeldamas kohutavat voodimadratsit, millelt öötundidel ülestõusmine omaette katsumuseks osutub. Seda mitte kallale kippuva une, vaid eks ikka liigpehme madratsi tõttu. Kindla jalgealuse poole liikumine võib olla niivõrd raskendatud, et päikesetõus jääb üldse nägemata. Sa ei kuule inimesi kirjeldamas kõigi mugavustega bussireisi, kuhu lõikava tuule eest uuele kakaoringile peitutakse. Okei, võib-olla kuuled ka. Mugavus bussis võib olla iseenesestmõistetav ja seega kogedes kõike muud kui mugavust, võib selleni tagasijõudmine panna su rääkima piisavast jalaruumist, tasuta snäkkidest ja isegi mõnusast uinakust.
Kogemus on polaarne ja on sinu ülesanne näha nii ühes kui ka teises äärmuses ilu. Indoneesia suitsubussid tõid pisara silma, aga tänu sellele kõndisime Diengi platool Jumalate koduõuel. Malaisia jääkambrid transportisid meid iidsetesse koobastesse ja ookeaniäärsetesse paradiisidesse. Ja muidugi Sipisopiso kose maagiline ilu, mis tegi Marist rentslimiljonäri. Ühe jalaga reovees ja teisega taevast langeva veemassi all. Kogedes nii äärmuslikku negatiivsust kui ka äärmuslikku positiivsust. Naerdes ennast läbi rentslist ja nuttes rõõmust kõige taevaliku ees. Kogemus kogemuse haaval oma isikliku miljoni poole.
Tekst ja fotod: Artur Laur