Nädalane automatk Fääri saartel tõestas, et nendel keset Atlandi ookeani asuvatel saartel on külalistele palju põnevat pakkuda.
Fääri saared on avastamist väärt reisisihtkoht kliimapõgenikele, kelle jaoks Eesti suved on muutunud liialt lämbeks. Suvel keskmiselt 13 soojakraadi, talvel keskmiselt kümmekond kraadi vähem – palav just ei hakka, ülemäära külm samuti mitte. Keset Atlandi ookeani vetevälja asuvate saarte ilm on nõnda muutlik, et kohati ei ole sugugi vale öelda, et ühte päeva mahub neli aastaaega. Üldistades võib aga väita, et Fääri saartel on jahe, pilves ja tuuline, ning seda enam-vähem kogu aeg. Mõni ime siis, et tegemist ei ole massturismimagnetiga, ehkki turistide arv on kindlal tõusuteel.
Fääri saared kuuluvad autonoomsena Taani Kuningriigi koosseisu. Neil on oma parlament, valitsus ja lipp. 18 saart asuvad Islandi, Shetlandi saarte ja Norra vahel, tõustes ookeanilainetest ulmeliste järsunõlvaliste, smaragdroheliste püramiididena. Ühelt taanlaselt kuulsime legendi nende tekkeloost – kui jumal oli maailma valmis saanud, puhastas ta oma küünealused ning sellest mustusest tekkisidki Fääri saared. Küllap need kõrgelt vaadates paistavadki väikese sodina keset Atlandit, kuid meie jaoks kuuluvad Fäärid vaieldamatult seni nähtud võimsaimate maastike esikümnesse.
Vahepeatusest sai sihtkoht
Kuigi Fääri saarte pealinna Tórshavnisse saab hõlpsalt lennukiga, saabub suur hulk huvilisi parvlaev Norrönaga, mis kurseerib suvisel ajal kaks korda nädalas Taani ja Islandi vahel ning teeb kummaski suunas peatuse ka Fääridel. Muide, laevapilet Hirtshalsist (Taani) Sey∂isfjör∂uri (Island) tuleb mõnevõrra soodsam, kui otsustate reisida kolme- või seitsmepäevase peatumisega Fääridel – kaval nipp saartele turistide ligimeelitamiseks. Kui nad niikuinii teele jäävad, siis miks mitte seal ka veidi ringi vaadata, eks? Seda enam, et Fäärid on Taanist tervelt kolmekümne kuue tunnise laevasõidu kaugusel, mistõttu võib juba olla tekkinud tahtmine laeva loksumisest veidi vaheldust saada.
Mõni aasta tagasi väisasimegi Fääri saari teel Islandile ning veetsime seal napid kolm päeva. Kuna Fäärid polnud toona meie sihtkohaks, siis saabusime sinna ilma igasuguse ettevalmistuseta (meil polnud isegi teede kaarti) ning kolmest päevast sihitust ringiuhamisest mootorratastel läbi saju ja udu tundus, et täitsa piisas. Ometigi jäid need meid kummitama. Eriti see kõle udu, läbi mille võis aimata majesteetlike fjordide siluette. Tuli tagasi minna.
Sel korral võtsimegi sihiks ainult Fääri saared ning aega nende avastamiseks terve nädala. Kuna reisiseltskonda oli vahepeal lisandunud üks allameetrimees, siis tsiklite asemel läksime autoga, millesse paigaldatud lavats võimaldas sealsamas ööbida. Ilmastikuolusid arvestades on see kindlasti mugavam variant. Veidi pettumust valmistas kohale jõudes tekkinud teadmine, et väljaspool telkimisalasid on Fääri saartel ööbimine rangelt keelatud, st ei mingit parklas või tee ääres magamist. Kahjuks ei ole kohalikud kogukonnad turistide arvu järsule kasvule veel adekvaatselt reageerida jõudnud ja nii on küllaltki vähesed kämpingud kohati viimse piirini üle rahvastatud – autod sedavõrd külg külje kõrval reas, et hea, kui ukse mahub lahti teha. Vähem populaarsetes paikades võib tihtipeale ööbida jalgpallistaadioni ääres, kus tuleb oma kohalviibimisest teatamiseks kuhugi helistada ning järgida juhiseid, kui palju ja kuhu selle eest tuleb maksta – suuresti seisab asi aususe peal. Ilmselt saarementaliteet.
Jäta vaid jalajäljed, vii kaasa vaid mälestused?
Fääri saarte peamiseks ekspordiartikliks on kala ja kalatooted, mis moodustavad 94% ekspordimahust. Geograafiat arvesse võttes ei ole selles midagi üllatavat, kuid kulmu paneb siiski kergitama see, et kauplustest tuleb sedasama kala ja kalatooteid otsida kui tikutulega. Hea õnne korral leiab kuivatatud turska, muud midagi. Asi pidavat nimelt olema selles, et fäärlane käib kas ise kalal või on tal mõni tuttav kalur, kes teda värske saagiga varustab. Valdav osa kalasaagist aga veetakse saartelt välja. Seega, kui on soov Fääri saari külastades ka kohalikku kala mekkida, tuleb väisata mõnd restorani, lasta mõnel kohalikul end õhtusöögile kutsuda või olla õigel ajal õiges kohas ehk kord nädalas toimuval Tórshavni kalaturul.
Minu jaoks, kes ma armastan suveniiridena koju viia eelkõige söödavat, valmistasid Fääri saared selles mõttes pettumuse, et peale sellesama kala seal muud söödavat suurt ei toodetagi (kui välja arvata kahe väikeõlletehase toodang), vaid pea kogu tarbitav toidukraam tuuakse sisse – enamasti Taanist või Islandilt. Sestap on poehinnad Eesti omadega umbes pooleteisekordsed, väljas söömine samuti mitte kõige odavam lõbu. Üllatas see, et puu- ja köögiviljal pole kaupluses mitte kilo-, vaid tükihind. Niipalju kui me kohalike aialapikesi nägime, siis vähesel määral kasvatatakse kartulit või rabarberit – huumusekiht on lihtsalt nii õhuke, et ei soosi kuidagi millegi kasvatamist. Suveniiriks võiks endale hoopiski lambavillased sokid osta, sest lambaid näib Fääridel ringi uitavat rohkem kui inimesi. Muide, saarte nimi tähendab lambasaari. Lammas on Fääri saarte sümbol ja seda on kujutatud ka Fääri saarte vapil. Seda arvestades tekkis mul laeva poes kohalike rõivabrändide toodangut uurides küsimus, miks on villaste labakute sees silt „Made in Lithuania“? Sellist „suveniiri“ väga ei tahaks.
Selles mõttes klapib hästi vastutustundliku turismi loosung – jäta vaid jalajäljed, vii kaasa ainult mälestused… kuid jalajälgedega on Fääridel oma teema. Nimelt ei tohi saartel muru peal käia. Arusaadav, sest taimkate ongi Fääridel suuresti muru kõrgune ning muru käsitletakse ressursina – mida muud need arvukad lambad muidu sööks? Sestap tasub looduses matkata vaid tähistatud radu pidi ning vältida taimedel tallamist.
Avastusretk mereteid ja tunneleid pidi
Osa Fääri saartest ühendab omavahel sild või veealune tunnel, kuid osani jõudmiseks tuleb sõita kohaliku parvlaevaga. Graafikud on üsna tihedad, kuid sõidukipileteid ette ei müüda (peale saab elava järjekorra alusel) ning väljumised on tihedalt seotud valitsevate ilmastikuoludega. Võib vabalt juhtuda, et viletsa ilma tõttu tühistatakse mitme päeva jagu reise – asjaolu, millega tasub arvestada, et ei juhtuks nii, et oled ärasõidu päeval mõnel saarel „lukus“. Meie võtsime Fääridel olles ette ühe lühema ja ühe pikema laevareisi.
Kuigi Kalsoy ja Bor∂oy saarte vahele jääb napilt kahe kilomeetri laiune väin, on sõit üle selle väina elamus omaette – isegi võrdlemisi tuulevaikse ilmaga õõtsus laev lainetel kui pähklikooreke, mis hoovuste tekitatud veekeeriste vahel endale teed otsib. Õõtsumise amplituud oli nii suur, et meelde tuli aeg, mil lapsena sai kiikudes eriti suur hoog sisse, nii et kord nägid kiige all olevat maapinda, siis jälle pea kohal olevat taevast. Laev puugiti enne väljumist autosid nii täis, et autode ette ja taha jäi ilma liialdamata vaid mõni sentimeeter ruumi. Ka külgsuunas oli pakkimistihedus muljetavaldav – asjaga kursis olevad kohalikud tulid enne pardale minekut kõik peale autojuhtide sõidukitest välja, sest juba pargitud autost ei ole laeval kuidagi võimalik väljuda.
Teistmoodi elamuse pakkus sõit Fääri saartest kõige lõunapoolsemale ja ühtlasi teistest kõige kaugemal asuvale Su∂uroy saarele. Kuna meid oli õnnistatud selge ilmaga, siis nägi laevatekilt tervet saarestikku. Mõnest saarest möödusime nii lähedalt, et läbi binoklisilma võis lausa lambaid loendada. Muide, kaheksateistkümnest saarest vaid üks – Litla Dímun – on inimasustuseta (kuuludes siiski eraomandusse), ent seda kasutatakse lammaste karjatamiseks. Igal sügisel aetakse seal rohtu näksiv umbes kahesajapealine kari kokku, loomad seotakse jalust, lastakse köite abil järskudest kaljuseintest alla ning viiakse paatidega Su∂uroy saarele talvituma.
Ka liiklemine mööda teed pakub iselaadseid elamusi. Näiteks sõit läbi veealuste tunnelite, mida praegu on Fääridel kaks (alustatud on veel vähemalt kahe veealuse tunnel ehitamist) – üks ühendab Streymoy ja Vágari saart, teine Eysturoy ja Bor∂oy saart. Neist esimese pikkus on 4940 meetrit, teine on aga muljetavaldavad 6300 meetrit pikk. Mõelda vaid, et sina sõidad tunnelis ja su pea kohal loksuvad Atlandi ookeani lained! Seda, et tunnelid laskuvad päris sügavale, reedab tunnelite korralik kaldenurk, nii et vaatamata sellele, et need on sirged, ei ole ühest otsast teise võimalik näha.
Unustamatud on ka maismaatunnelid läbi mägede. Väiksema liiklustihedusega tunnelid on ehitatud üherealisena (vastutuleva sõiduki möödalaskmiseks on neisse tahutud spetsiaalsed „taskud“) ning sealjuures puudub mitmes ka valgustus, nii et nende läbimine võib tekitada suisa kõhedust. Isegi mitteklaustrofoobsel inimesel tekib neis sõites paiguti tunne, justkui läbiks kitsast käiku, mis kohe-kohe sinu ümber kokku tõmbub. Pikim üherealine valgustamata tunnel asub Kunoy saarel ja on 3031 meetrit pikk.
Seljakotid selga!
Arvestades, et Fääri saarte teedevõrgustik on ainult umbes 600 kilomeetrit pikk ( ja korralikult asfalteeritud), siis nädala sisustamiseks on mõistlik ja väga soovitatav ette võtta mõni paljudest matkaradadest. Kuigi neid on eri raskusastmega, annavad pea kõik väga hästi aimu sellest, kuivõrd vertikaalse olemusega on saarte topograafia – enamus algab küllaltki järsu tõusuga. Mida samm edasi, seda avaramaks muutub vaade ning sinu ees joonistub välja grandioosne maastik. Kui ilm lubab ja suund õige, võib korraga näha pea tervet saarestikku.
Üks populaarsemaid matkaradu on Kalsoy saare põhjatipus Kalluri majaka juurde viiv rada. Meie väisasime seda uduse ilmaga ning läbisime selle ühes suunas pea tervenisti udus, nii et nähtavus oli heal juhul kümme meetrit. Majaka juurde jõudes oli tuul nii tugev, et raske oli jalga jala ette panna, kuid lühikeseks viivuks pühkis see minema paksu uduloori ning avanes võimalus imetleda mõnesaja meetri kõrgust kaljuseina, mille selga mööda me just kohale olime tulnud, all märatsemas Atlandi ookean. Seda küll ainult hetkeks, sest juba olime taas pilve sees ning ikka veel mälupilti salvestunud kaljusein tundus kui viirastus, mille olemasolule ei viidanud enam miski. Tagasiteel muutus udu järkjärgult hõredamaks, kuni meie silme ees laotus laiali ookeani suunas kreenis olev maastik.
Planeerisime oma reisikavasse kolm mõnekilomeetrist matkarada ehk võtsime matka plaani üle päeva. Väikese lapsega tundus see täiesti paras. Soovi korral võib neid kavasse võtta kas või igal päeval, sest näha on palju ning saarestik on niivõrd kompaktne ja lihtsasti navigeeritav, et väga lihtsasti jõuab igale poole. Lõpuks ongi küsimus ainult selles, kui palju ilu keegi suudab korraga vastu võtta.
Tekst: Kariina Tšursin-Sootla
Fotod: Margus Sootla