Kazbek – miks otse minna, kui ringi saab

Kazbekist on GO Reisiajakirjas kirjutatud mitmel korral, sest selle mäetipu võtmine kuulub iga endast lugupidava alpinisti plaanidesse. Kalle Kiiranenil sai sel aastal esimesest mäelkäigust 40 aastat ja ta otsustas auväärset tähtpäeva tähistada esimest korda Kazbekile tõustes.

Kõrgmäed kipuvad jääma eri riikide ja rahvaste piirialadele, mistõttu paljudel tippudel on mitu nime. Ka Kaukasuse ühe tuntuma viietuhandelisega on nii – georglastele on see mägi Mqinvarçveri, osseetidele Sæna, tšetšeenidele Bashlam, venelastele Kazbek. Tõsiuskliku mägimatkajana ei tahtud ma minna mööda klassikalist marsruuti (Stepantsminda–Gergeti–meteojaam), sest see olnuks liiga lihtne lahendus. Soov oli teha enne matk Truso ja Suatisi orgudes ning ligineda Kazbekile hoopis piki Hohi ahelikku lääne poolt – seal jääb teele teisigi ilusaid tippe: Džimarai-hoh, Maili-hoh jt (hoh tähendab osseedi keeles mäge). Truso orust aga saab alguse Tereki (Tergi) jõgi, mille veed koos paljude teiste omadega jõuavad lõpuks Kaspia merre. Kogu selle piirkonna pinnavorme on kujundanud kunagine vulkaaniline tegevus – Kazbek ise ongi kustunud vulkaan, mis viimati olevat pursanud 750 aastat e.m.a. Kuid mitte ainus – lähedalasuval Keli platool on palju madalaid vanu vulkaanikoonuseid ja ilusaid mägijärvi. Seetõttu on sealkandis ka palju mineraalveeallikaid. Nende lubajasetetest on kohati moodustunud hiiglaslikud travertiinid – heledavärvilised kivimid, mida kasutatakse laias maailmas ka ehitusmaterjalina. Nii et geoloogilises mõttes väga huvitav piirkond.

Meile huvipakkuv ala jääb MtshethaMthianethi administratiivsesse piirkonda (georgia keeles: mkhare), kuid ajalooliselt tuntakse seda Dušethi ja Hevi nimede all. Thbilisist Stephantsmindasse (varem Kazbegi) mööda Georgia sõjateed üle Jvari kuru on maad umbes 150 kilomeetrit. Truso org algab varem, Kobi küla juurest ja seal matkates tuleb arvestada riigipiiridega – nii Vene  föderatsiooni kui ka 2008. aastal eraldunud Lõuna-Osseetia omaga. Lisaks võib internetist lugeda nii Lõuna-Osseetia pretentsioonidest Truso oru suhtes kui ka kohalike matkajate kinnivõtmistest piirialal, Keli platoo piirkonnas. Viimaste intsidentide kohta ütles kohalikke olusid hästi tundev Vahur Lokk: „Kohalikud kotkad, kes sealse piirivalvega peitust mängivad.“

Kazbekile mööda klassikalist marsruuti tõusjad põikavad kõik korraks Vene poolele, kuid keegi seda loomulikult seal kõrgetel lumeväljadel ei kontrolli. Meie aga plaanisime liikuda pikalt Georgia–Vene piiril ja seetõttu tuleb taotleda aegsasti kohalikust piirivalvest piiriload. Head infot sain Caucasus Trekkingu kodulehelt ja vahetult selle eestvedaja Jozef Antalaga suheldes.

Matkagrupi, kuus inimest, saime lõplikult kokku mai lõpupäevadel: Kalle Kiiranen, Tannar Esna, Raul Lepasild, Andres Rootalu, Olavi Vaino ja Heli Jarovikov. Olavi ja Heli olid Kazbekil alles aasta tagasi käinud, Andres üritas seda neli aastat tagasi. Kazbek suvel, mööda klassikalist marsruuti on kogenud mägironijale lihtne mägi, kuid halb ilm võib ka siin kõik head plaanid nurjata. Seepärast jätsime ajagraafi kusse kolm varupäeva – kui jäävad kasutamata, küll Georgias tegevust leiab! Jutuks oli nii matkamine Juta (Djuta) orus kui ka rafting tee peale jäävatel jõgedel.

Juuni alguses ostsime ära lennukipiletid – jälle osutus kõige soodsamaks ja mugavamaks Turkish Airlinesi pakkumine Tallinn–Istanbul–Thbilisi. Seljakotiga matkajale on Türgi lennufirma plussiks ka asjaolu, et pagasi kaal võib olla kuni 30 kg pluss käsipagas 8 kg. Seetõttu ostsime kõik toiduained juba Eestis ära, kohapeal jäid hankida vaid gaasiballoonid. Thbilisis ja mujal Georgias öömaja ja transpordi pärast üldjuhul muret tundma ei pea – pakkujaid on palju. Kuid kuna Olavil ja Helil olid head kogemused eelmisest aastast, kirjutasin varakult Levani Mesarkishvilile, kelle kodumajutus nimega Mountain Scream pakub rändajale Thbilisi vanalinnas mõnusat ja soodsat öömaja. Lisaks on Levani hea jutuvestja ning kohaliku ajaloo ja kultuuri tundja.

18. juuli – väljasõit

Nii me siis lendame 18. juuli õhtul Tallinnast välja ja 19. juuli öösel kell 3 kohaliku aja järgi oleme juba Thbilisi lennujaamas. Levani on meil mikrobussiga vastas – gamarjoba! Lennujaamast Thbilisi kesklinna on umbes 20 kilomeetrit ehk pool tundi sõitu. Linna jagab kaheks Mtkvari (Kura) jõgi. Levani kodumajutus asub kõrgel paremkaldal vanas linnajaos. Sinna üles viivad jõe äärest kitsad ja käänulised tänavad, kus paljud majad karjuvad remondi järele. Levani maja on aga korralik, ümbritsetud kõrge müüriga, mille taga on õdus siseõu ja kaminaga varjualune. Väga korralikud olmeruumid, kööginurk, duširuumid. Hommikusöögi ajal Tifilisi restoranis kohtume ka Vahur Lokiga, kes elabki vabakutselise tõlkijana juba mitu aastat Thbilisis. Äsja just oli ta tulnud Kazbeki alt – paraku oli ilm halb, nii et tippu ei õnnestunud tõusta. Käime ära ka piirivalvekeskuses, kus saame kätte piiriload. Tõuseme ka Mtatsminda mäele – sinna, kus on teletorn ja vaateratas. Pooled meist lähevad sinna tõstukiga, pooled jalgsi. Pole vahet, üles jõuame enam-vähem samal ajal. Õhtul aga jalutame vanalinnas, kus on palju kohvikuid-restorane ning tänaval on spetsiaalsed „kliendipüüdjad“. Eks meiegi lasime ühel ennast püüda.

20. juuli – start mägedesse

Hommikul läheb lahti sõit mägede poole, mööda Georgia sõjateed. Levani sõidab meiega kaasa, rooli hoiab üks tema sõber. Umbes 70 kilomeetri kaugusel Zhinvali veehoidla juures teeme mitu peatust – esmalt tammi peal, kus teeme ühispildi, siis aga Ananuri kindluse ja kiriku juures. Panen kirikus põlema paar küünalt ja mõtlen juurde oma head soovid. Siinne kirik on väga vana – Levani rõhutab, et Georgia oli kolmas maa, kus ristiusk 4. sajandil vastu võeti. Ronime ka kindluses natuke ringi – kitsad ja järsud trepid viivad üles. Tuntud suusakuurordis Gudauris me ei peatu, kuid enne Jvari kuru (2395 meetrit), suure Rahvaste Sõpruse monumendi jalamil teeme peatuse. Rahvast on siin palju, kõrvaloleva künka pealt võtavad aga hoogu tiibvarjurid.

Tegelikult ongi just siin Kaukasuse peaahelik, mille idapoolne osa on madalam kui näiteks põhjapoolne Hohi külgahelik, kuhu meie suundume matkama. Järgmine peatus on allpool, Jvari  mineraalveeallikate juures, kus lubjasetetest on mäeküljele moodustunud hiiglaslikud travertiinid. Viimaste peal niriseb vesi ja selgub, et seal polegi libe – inimesed ronivad nendel helekollastel-beežidel kividel. Mineraalvett saab võtta aga teisel pool maanteed torust. Varsti on allpool laias orus näha Kobi küla (1970 meetrit), mis ongi meie matka alguspunkt. Siin lähedal on muide samuti vulkaanilise päritoluga mägi, Kabarjina. Meid aga sõidutatakse umbes kilomeetri jagu teisele poole, Truso orgu. Kuna ilm on ilus ja päike veel kõrgel, hakkame astuma mööda tugevat autoteed ülespoole. Kassara kanjonis tuleb vastu palju seljakotita matkajaid – paistab olevat käidav org. Oma esimese laagrikoha leiame kanjonist ülalpool avaral rohelisel aasal, samas allpool on Truso travertiinid.

21. juuli – esimene pikem matkapäev

Liigume piki Truso orgu kuni Zakagorini ja sealt Suatisi orgu, kokku tuleb 16 kilomeetrit. Truso orus on siin veel vanu külasid (Ketrisi, Abano), kuid paljud kivimajad on poollagunenud ja maha jäetud, vaid mõnes on näha inimesi. Kohati on kogu jõeäärne ala roostepunane – ilmselt mineraalveest, mida siin voolab lausa pahinal suurest torust. Abanos on teest eemal klooster ning teeäärses varjualuses on müügis munkade-nunnade valmistatud käsitööesemed. Zakagoris on aga Georgia piirivalvepunkt, kus küsitakse meie käest kohe piiriluba ja passe.

Mäe peal on iidse kindluse varemed – jätame kotid alla ja käime paika vaatamas. Kindlusemüüridelt avaneb hea vaade igasse ilmakaarde. Meie liigume siit paremale Suatisi orgu – esmalt on see lammiorg kivine, ülalpool on aga rohused ja kohati vesised alad, kus karjatatakse lehmi. Suatisi küla on teisel pool, jõe paremkaldal. Ka seal on poollagunenud kivimajad ja sõjatorn, inimesi ei paista, kuid kusagil nad on, kuna nööri peal kuivavad riided ja all jõe ääres hauguvad koerad. Siinpoolsel jõekaldal on varing alla tulnud, kuid meid see ei takista. Laagrisse jääme ilusal rohelisel aasal, kus voolab pealtnäha puhta veega oja. Siiski ainult pealtnäha, sest avastame, et lehmad ära reostanud selle koha, kus oja kivide alt välja voolab. Sama oja voolab ka üleval kõrgel mäenõlval, kuid sinna on umbes sada meetrit tõusu. Jõevesi on väga sogane. Puhta joogivee saamiseks peame sel õhtul päris palju vaeva nägema.

22. juuli – päevaplaanis radiaalmatk

Matkame Džekerakhi külgahelikule, kus peab olema ka lihtne Iristoni kuru, mille kaudu saaks Mna orgu. Laagrikohast on kenasti näha ka Suatisi oru ülaosa, mille keskel asub omapärane must kaljumassiiv. Peidame seljakotid ühte kivisesse ojasängi ning hakkame kerge varustusega tõusma samas ojasängis ülespoole, sinna, kus kaljude vahel on lumekeel ja langeb alla väike kosk. Ülevalpool see kitsas org laieneb ja avaneb vaade rususele mäeharjale. Kurukohti võib ka siin olla, kuid pärast selgub, et Iristoni kuru on siiski veel veidi üleval. Meie jõuame kõrgusele 3450 meetrit, puhkame veidi ja hakkame laskuma mööda laia mäeharja alla, seljakottide juurde. Ühes kirjelduses mainiti karusid – on juhtumeid, kus mõmmikud on matkajate kandami kallal maiustamas käinud. Meil on kõik puutumatult alles.

23. juuli – taevas on pilves ja ilm sajune

Otsustame siiski liikuda ja suundume suure musta kaljumassiivi jalamile, mis kannab nime Ulhandzarau-hoh. Kirjelduse järgi on liustikule lihtsam tõusta selle vasakservas. Siin avar org lõpeb, tormiline mägijõgi on surutud kitsasse kanjonisse, kus paremat kätt on väga järsud silekaljud, vasakut kätt, teisel pool jõge aga rusunõlv ja sellest kõrgemal must kaljumassiiv. Peame sinna saama. Käime Rauliga luurel – selgub, et ülalpool on jõe peal tugev lumesild, mille kaudu saamegi teisele poole. Samas, ega sealgi ohutu ole – liigume püstloodis kaljuseina all, mis on nagu oreliviledega kaetud. Eks see rusugi siin all ole moodustunud ülevalt langenud kividest! Kiivrid on peas, kuid ega need palju ei aitaks, seepärast hoidume kaljueendite varju ja püüame ohtliku lõigu kiiresti läbida. Varsti olemegi sunnitud minema üle järgmise lumesilla jälle jõe vasakkaldale, kuna samal pool on otse ees võimas kosk. Veidi ronimist ja leiame väga head laagrikohad. Ilm ei parane, hakkab veel tugevamalt sadama ning seepärast jääme siia lausa keskpäeval laagrisse.

24. juuli

Ilm on endiselt pilves, kuid vähemalt ei saja. Passime siiski kuni keskpäevani, siis hakkame tõusma Ida-Suatisi liustikule. Liustikukeel on umbes 20–25-kraadise kaldega ja siin on vaja kassid alla panna. Üleval on aga liustik lauge ja lõhedeta, nii saame tükk maad mõnusalt astuda. Edasi läheb jälle järsemaks ja ilmuvad ka esimesed lõhed. Paneme end köite abil kahte seongusse. Sel päeval me ahelikku siiski ei ületa, jääme kusagil 3670 meetri kõrgusel jää ja lume piirile laagrisse. Siit on juba näha aheliku madalaimat kohta, Maili-Suatisi kuru sadulat. Avastame üllatusega, et siin on ka mobiiliside olemas ja nii räägivad osa meist kodustega.

25. juuli – tuul tugevneb

Varahommikul ajab „Abalakovi äratuskell“ mind kella nelja ajal telgist välja. Taevas on selge, tähed säravad. Veidi ettevaatlikuks teeb aga soe tuul – mägedes on kargem ilm alati parem. Paraku nii ongi – paari tunni pärast on taevas jälle pilves ja vähe sellest, hall pilvemass voolab lõuna poolt üle aheliku, nii et kurukohta varsti enam näha pole. Kuigi Maili-Suatisi kuru on siitpoolt lihtne ja leiaksime selle udu sees ka üles, peaks teisel pool ületama ühe järsu kaljuribi. Sellise nähtavusega… ohtlik.

Ahelikul on ka teisi läbipääsukohti. Otsustame liikuda üle 4240 meetri kõrguse kuru, mis kannab omapärast nime „50 let SSSR“ ja jääb enam meie põhieesmärgi, Kazbeki tipu poole. Tõusemegi seongutes liikudes mööda lume- ja jäänõlvu sinnapoole, laveerides kohati ka pragude vahel. Tuul aga muudkui tugevneb, õnneks on see vähemalt tagantpoolt. Korraks pilvemass veidi hajub ja  näeme kurusadulat. Sedagi ainult korraks, edasi tuleb minna jälle mälu järgi. Tuul muutub juba selliseks, et aeg-ajalt lükkab mõne suuremagi mehe ümber. Seetõttu kurusadulal me isegi ei peatu, seal on nagu tuuletunnel, nähtavust aga vaid paarkümmend meetrit. Traverseerime laugel lumenõlval paremale, lootuses saada Maili tipu taga veidi tuulevarju. Ühe silmaga piilume paremale ehk nõlvale, kus võib tulla alla kive ja laviine, teise silmaga vasakule, kus kusagil „valges pimeduses“ on Maili jäämurd oma lõhedega. Õnneks leiame suht lauge lumevälja, kuhu kaevame telgiasemed. Kõrgust on siin juba 4100 meetrit. Õhtupoole ilm paraneb ja saame ümbrust vaadelda. Allpool avaneb uhke vaade Põhja-Osseetiale, mis hetkel küll kaetud tiheda pilvemassiga. Ida pool on näha aga juba Kazbeki platood, tippu ennast veel mitte.

26. juuli – Kazbeki tipud paistavad

Öösel oli kuulda kivivaringuid Maili nõlvalt – õnneks olid meie telgikohad valitud nende varasematest veeremisteedest eemale. Eespool ripuvad aga sama tipu põhjanõlval hiiglaslikud jäälahmakad, oodates oma tundi, et alla variseda. Nende alt peame veel täna läbi minema. Liigumegi seongutes sinnapoole, aeg-ajalt vahetub eessammuja. Trumbiks on kahekordne astumine, siis ei vaju sügavale lumme. Jõuame laviiniohtlikust kohast läbi ja vaateväli laieneb, on näha ka Kazbeki mõlemat tippu. Tuul tugevneb jälle ja mäed varjuvad pilvedesse. Meil oli plaan tõusta ka Maili tippu mööda lihtsat idapoolset harja. Pärast lõunapeatust jätame suured seljakotid maha ning liigume kerges varustuses mööda lumist harja tipu poole.

Eeldame, et mingil hetkel ilm ehk ikka paraneb, nagu eile just juhtus.

Esialgu ei ole seongus ja see on viga – liigun ees ja ühe koha peal vajun jalgupidi lumest läbi, all haigutab mustav sügavik. Raul saab mul tagant kapuutsist kinni ja nii jääb halvim sündimata. Nüüd paneme küll kohe seongutesse ja liigume ikka edasi. Nähtavust on ehk maksimaalselt 50 meetrit. Kõrgusel 4500 meetrit on väike sadul, kus jääme ootama. Maili tipp on aga 4600. Ilm ei parane ja nii pöördume jälgi mööda tagasi alla. Võtame seljakotid selga ja tõuseme udu sees Kazbeki alla 4400 meetri kõrgusele lumeplatoole, kus jääme tugeva sissetallatud raja lähedale laagrisse.

27. juuli – tipuvõtmine

Ärkan kella viie ajal käekella tirina peale ja vaatan telgist välja – taevas on selge. Kõik üles! Selgub, et tippupürgijaid on neli: Raul, Tannar, Andres ja Kalle. Olavi ja Heli jäävad laagrit valvama. Mõned grupid juba liiguvad pealampide valgel ülespoole. Sööme kerge hommikusöögi ja stardime kella poole seitsme ajal. Seongusse ei pane, esialgu vaid kassid alla, vööd peale ja üks köis kaasa. Riidesse paneme seekord soojemalt – kätte paksemad kindad ja jalga soojemad sokid. Raul on tugeva spordimehena kõige ees, siis Kalle ja Tannar, lõpus rahulikult Andres. On lihtne ja hästi kandev lumenõlv, mistõttu möödume paljudest gruppidest, kes seongutes liiguvad. Enne sadulat pöördub rada suure kaarega paremale ja on järsem astang. Sadul on lai, siin saaks vabalt telkida. Kazbeki mõlemad tipud on siit hästi näha, kuid kõik ründavad ikka idatippu. Sinna viib küllalt järsk ja jäine nõlv, kus kindlasti peavad olema all kassid. Ühed laskuvad seal lausa mööda tugiköit. Ja üllatus-üllatus – koos meiega liigub tipu poole ka üks pruuni karva koer!

Kazbeki idatippu jõuab meist esimesena kella kaheksa ajal Raul, mina viis minutit hiljem. Üleval puhub külm ja tugev tuul, kaua seal olla ei taha. Teeme koos sinimustvalge lipuga pildid ära ja hakkame laskuma. Tippu jõuavad ka Tannar ja Andres. Tannar oli näinud, kuidas üks seong jäänõlval väikese sõidu sai – üks pääses lahti ja tõmbas ka teised kaasa. Õnneks suurt pahandust sellest ei tulnud. Kui tippu jõudsime umbes pooleteise tunniga, siis alla telkide juurde jõudmiseks kulub veidi alla tunni. Ilm püsib täna päikesepaistelisena. Paneme laagri kokku ja liigume standardmarsruuti pidi alla meteojaama, kus teeme lõunapeatuse. Õhtuks aga laskume 3000 meetri kõrgusele rohelisele aasale, kus on palju teisigi telkijaid.

28. juuli – matk saabki läbi

Hommik on vaikne, veidi vines, luues pühapäevase meeleolu. Ongi ju pühapäev! Läbi hõredate pilvede avaneb klassikaline vaade Kazbekile, kus näha on vaid selle läänetipp. Pärast hommikusööki hakkame laskuma Stepantsminda poole. Sabertse kurult hakkab seda juba nägema, samuti on näha kõrgemal rohelisel mäenukil asuv Gergeti Püha Kolmainsuse kirik. Meie matk lõpebki kiriku juures, käime loomulikut seda vaatamas, alla Stepantsmindasse sõidame aga juba autoga. Öömaja saame ühes keskväljaku lähedal asuvas mõnusas kodumajutuses. Kohtame ka teisi eestlasi, kellel on Kazbekile tõus veel ees.

Tekst: Kalle Kiiranen

Fotod: Kalle Kiiranen, Andres Rootalu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga