Reisikirjandus

Andres Karu
TEEKOND TIPPU: MINU ESIMESED 51
KIRJASTUS TÄNAPÄEV 2019

Andres Karu ettevõtmisest – tõusta iga maailma riigi kõrgeimasse tippu – kuulsin tänu Go Reisiajakirjale juba siis, kui ta raamatut veel ei kirjutanud, aga Euroopa tippudega oli juba ühele poole saanud. Hea, et tema esimese 51 tipu lood on nüüd ka raamatukaante vahele jõudnud, sest need muhedas laadis jutud on suutelised inspireerima üsna erineva taseme ja eesmärkidega matkajaid. Nii algajaid, edasijõudnuid kui ka tugitoolimatkajaid. Kuna esimesed tipud võttis Karu juba 1990ndate keskel, kui Eestis praegustest hingavatest, märgumatutest, sulgkergetest jne materjalidest veel unistadagi ei osatud ning peaaegu kõigisse maailma riikidesse pääsemiseks oli Eesti passi omanikul vaja viisat, siis täidab tema raamat pisut ka ajalooraamatu rolli.

Nagu paljudel eestlastel, algas ka Karu mägironijakarjäär Suurest Munamäest, aga siis ta veel ei teadnud, et hakkab ükskord kõigi riikide kõrgemaid tippe jahtima. Peaaegu sama madalaid maid kui Eesti on maailmas veel, nii et ka üksnes nende kõrgemaid tippe kollektsioneerides saab õige mitu kümmet kokku. Karu kollektsioonis on neid ka ja ta oskab nendegi vallutamisest mõnusasti  juttu vesta. Tavaliselt ei valluta ta mägesid ju üksiku askeedina, vaid rõõmsas seltskonnas, kelle teele jääb mägedekõrvase eluga kokku puutudes tihti kirevaid kohalikke tegelasi. Samal ajal on „Teekond tippu“ ka küllalt tõsine mägironimisraamat. Vähemalt tundub nii mulle, kes ma jalgrattaga teed mööda olen küll tõusnud peaaegu 5000 meetri kõrgusele, aga kasside, kirkade jmt erivarustuse abil mäetippe vallutamas pole seni käinud. Ei tea, kas tahangi minna, sest Karu vestab oma raamatus ka mõne päris hirmutava loo, näiteks kivirahe alla jäämisest Elbrusel, mis panevad mõtlema, kas kõrgematel mägedel varitsevaid riske tasub võtta. Aga igatahes saab Karu raamatut lugedes nende riskidega toime tulemise küsimuses palju targemaks. See tähendab, et kui maailmas ringi rännates satute mõne kerge või keskmise raskusega tipu nõlvale ja tunnete – tahan selle mäe otsa ronida! –, siis olete selleks paremini valmis kui need, kes pole Karu raamatut lugenud.

Villu Zirnask

***

Maibi ja Uku Randmaa
ÜMBER. ILMA
KIRJASTUS PEGASUS 2019

2. detsembril esitleti Solarise Apollos Maibi ja Uku Randmaa raamatut „Ümber. Ilma“. Selles on koos ühel raskeimal ümberilmapurjetamisvõistlusel Golden Globe Race kolmandaks tulnud Uku ja tema maapealse meeskonna ehk Maibi lugu. Särav peatükk Eesti purjetamisloos.

Uku sõnutsi oli tagantjärele hinnates võistluse järel tunne nagu sõduril pärast lahingut. Karm, väga karm oli see võitlus möirgavatel neljakümnendatel ja kriiskavatel viiekümnendatel. Kui küsiti  võrdlust tema eelmise ümberilmareisiga, siis arvas ta, et käol ja kaamelil võiks ehk sama palju ühist olla, ainsaks siduvaks lüliks maailmameri. Esimesest reisist saab lugeda tema 2012. aastal ilmunud raamatus „Minu maailmameri“. Nüüdse reisi mitmeaastane ettevalmistusperiood tegi konkurentidest head sõbrad, meri ühendab. Iga kaasvõistleja katkestamine oli kui venna või õe kaotus. Ukul polnud suurt ambitsiooni tingimata võita. „Tahtsin olla elus, kui ma lõpetan,“ naeris ta. Kaks kolmandikku startinuist ei lõpetanud võistlust. Murtud mastid, murdunud võitlusvaim või koguni selgroog olid nende saatuseks. Uku ütles, et usub „Vana“ ja saatust. Merel ei tohi liiga ahneks minna, „Vana“ karistab selle eest karmilt.

Üheksa kuuga kakskümmend kilo kaotanud Uku kirjeldas värvikalt, kuidas ka parimad konservid soolast vett saades riknema kippusid. See oli olnud nagu disko, iial ei teadnud, kas ja mis plaat peale läheb. Üheksakuist üksindust talus Uku hästi, kaasas oli ka oma kolmkümmend kilo raamatuid. Uku absoluutseks lemmikuks oli juba esimesel pikal reisil kaasas olnud Lennart Meri „Hõbevalge“, seda võis pikalt ja rahulikult uurida. Ilmselt võtaks ta selle ka kolmandale reisile kaasa, kui selline tulema peaks. Poole reisi peal olid aga raamatud loetud. Päästis „Maailma ajalugu“, mille kallal sai peatükkhaaval nokitseda ja treeningu mõttes aastaarve pähe õppida.

Esitlusele oli tulnud palju purjetajaid ja Uku soovis neile südamest õnne, et nad sellise harrastuse on valinud, millega saab tegeleda lapsest saati kõrge eani enda valitud tasemel ja formaadis. Kõige normaalsemaks formaadiks peab Uku aga perega purjetamist. Uku ja Maibi ei teinud saladust, et plaanivad selle formaadi peagi tõsisemalt ette võtta.

Maris Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga