Teistmoodi ITAALIA

Diana Amos kirjeldab kolme Liguuria põnevat paika, mis paiknevad nn turistilõksudest eemal ning kus on läbi põimunud ajalugu ja tänapäev.

Minu iga-aastased Itaalia seiklused leiavad tavaliselt aset Liguurias, Riviera dei Fiori nimelisel lillerannikul. Siin on glamuurne Sanremo, armas Diano Marina, uhke Impeeria, tagasihoidlik, kuid suurepärase liivarannaga Arma di Taggia ning alati elav Prantsusmaa naaber Ventimiglia. Oma püüdlustes vältida turistilõkse ja avastada midagi erakordset, komistasin peaaegu kogemata kolme Liguuria pärli otsa.

Bussana Vecchia

Esimene peatus on kunstnike juures, Bussana Vecchia (’Vana Bussana’) mägikülas, vaid 10 kilomeetrit kuulsast Sanremost. Teekonda tasub alustada Uues Bussanas (kohaliku nimega Bussana Nuova või lihtsalt Bussana). See linnake paelub oma rahuliku õhkkonnaga ning, linna väikest pindala arvestades, ebaproportsionaalselt suure majesteetliku katedraaliga. Uue ja Vana Bussana vahelist teelõiku saab läbida nii autoga kui ka jala. Viimane on eriti soovitatav, kuna rannikule avanevad vaated on uskumatult ilusad, seega mägisel teel tehtud pingutused tasuvad ennast kindlasti ära. Nii, märkamatult, mööda looduskaunist teed, jõuamegi kohale.

Rahvusvahelise kunstnike külana tuntud Bussana Vecchia oma arvukate töökodade ja ateljeedega on juba iseenesest kunstiteos. Küla koosneb rohelusse uppuvatest kitsastest munakivitänavatest, kus põimub omavahel keskaegne ja boheemlik, iidne ja nüüdisaegne, kus on stiilsed kunstigaleriid ja õdusad kohvikud. Soojadel suveõhtutel saab selles kunstnike paradiisis aeg-ajalt nautida teatrietendusi, kontserte ja kunstinäitusi, kuid see ei ole alati nii olnud.

1887. aastal raputas Liguuria rannikut Genovast Prantsusmaani välja tohutu maavärin, hävitades asulaid ja nõudes 2000 inimelu. Kõige rohkem sai kannatada just Bussana Vecchia, kus 20-sekundiline võimas maavärin hävitas pea kogu linna. Enamik ohvreid olid parasjagu külakirikus missal, kui selle katus ühe hetkega kokku varises. Pärast sellist tragöödiat muutus linn elamiskõlbmatuks ning 1894. aastaks hülgasid elanikud selle täielikult, et kolida madalama ja turvalisema asukohaga uude Bussanasse. Vana Bussanat tabas kurb kummituslinna saatus. Alles 1960ndatel hakkas elu siin uuesti tärkama, kui mässumeelsete kunstnike kogukond vaatamata valitsuse keelule siia elama asus. Inspireerituna Bussana Vecchia ja ümbritseva piirkonna ilust,  ehitasid nad poollagunenud hooned ümber galeriideks, stuudioteks ja kodudeks. Algusaastatel sai ilma elektri ja voolava veeta Bussana Vecchia teisitimõtlejate pelgupaigaks, kes unistasid lihtsast kommuunielust ja kunstivabadusest.

Kuigi vaidlus kohaliku omavalitsusega pole tänaseni lahendatud ning elanikke ähvardab siiamaani väljatõstmise oht, on üks asi kindel – Bussana Vecchia on kõiki vaidlusi ja võitlusi väärt. Nii nagu ikka, itaallastele omasel kaootilisel ja mitte alati kõige seaduslikumal kombel, sai parandamatutest varemetest järjekordne šedööver.

Triora

Nüüd on aga aeg suunduda külla nõidadele. Maagiliste mägede taga peidus, paikneb Trioria nõidade küla pooleteisetunnise bussisõidu kaugusel Liguuria rannikust. Veel üks traagilise ajalooga koht, mis ohvrite mälestamise kaudu üritab oma karmat kuidagigi lunastada. Hiliskeskaja ja valgustusajastu ülemineku ajal mõisteti siin piirkonnas surma üle 60 000 inimese, suurim osa nendest naised, süüdistuseks nõidus ja saatana sektidesse kuulumine. Triora peamiseks vaatamisväärsuseks on nõiduse ja nõiajahi muuseum, mis on võtnud eesmärgiks mingilgi moel heastada Euroopa esimese holokausti kuritegusid. Pühendatuna nõiajahi süütutele ohvritele, juhivad muuseumi kolm eksponaate täis korrust tähelepanu religioosse fanatismi kohutavatele tagajärgedele, lootuses, et taoline julmus ja sallimatus enam kunagi ei kordu.

Praeguseks tundub Triora oma kurvast minevikust üle saanud olevat. Nõidade hinged on arvatavasti lõpuks rahu leidnud, kuid nad ei ole kuskile kadunud. Nõidade kohalolekut on siin tunda igas väikeses detailis – linnas valitsevas vaikuses, vanalinna kitsaste hämarate käikude labürindis, vanalinna ääres asuvas iidse nõidade kohtumispaiga varemete keskel ja sealt algaval kunagisel nõidade teekonnal läbi sajanditevanuse sumeda metsa. Õhus on maagia ja müsteeriumi hõngu.

Linnatänavad on täis nõidade ja võlurite kujusid, kujukesi, maale ja igasuguseid nõiaatribuute. Kohalikus gurmeepoes müüakse nõiaretsepti järgi tehtud moose, küpsetisi ja muud head-paremat ning iga purgi ja pakendi külge on kinnitatud nõia isiklik visiitkaart. Suveniiripoe nõia välimusega müüja vaatab mind saladusliku pilguga ja vist ei pea seletama, mis temaatikaga suveniire tema käest osta saab. Hubasel vanalinnaväljakul asuvas nõiakübarate ja luudadega kaunistatud kohvikus saab maitsta nõiakohvi, mis ei ole tegelikult jook, vaid hoopis magustoit. Kõige tagumises nurgas olev laud on klientidele kinni, selle taga teeb lõunauinakut must nõiakass. Selline on argipäevane Triora – tasane, pooluinuv, muinasjutuline. Kahju, et seekord ei näe, kuidas ärkab see unine linnake ellu eriürituste ajal – traditsioonilisel nõidade ööl augustikuus, rahvalaatade ja loomulikult halloween’i ajal. Ehk järgmine kord.

Lahkudes mõtlen, et terve päeva jooksul ei tundnud ega kogenudki ma nõidade külas midagi hirmuäratavat ega pahatahtlikku. Lausa vastupidi, selle koha atmosfääris on midagi lummavat ja luulelist. Ju siis pidid kõik need nõiamoorid head olema. Ja kas halvad nõiad on üldse olemas? Või peegeldavad nad lihtsalt meie enda hirme, valu ja kurbust, mida me ei oska kuidagi omaks võtta ja seetõttu teiste peale projitseerime?

Torri

Viimaseks sihtkohaks on Prantsusmaa piirilt vaid mõne kilomeetri kaugusel, Liguuria Alpide jalamil asuv Torri Superiore ökoküla, mis kuulub tuntud globaalsesse ökokülade võrgustikku. Aastast 1989 resideeruvad siin maailmaparandajad, kes on valinud jätkusuutliku loodussõbraliku eluviisi, püüdes igal võimalikul viisil vähendada oma mõju keskkonnale ning edendada kogukonna ühtsust, sotsiaalset õiglust, säästvat arengut, eetilisi valikuid, keskkonnaharidust ja kohalikku kultuuri.

13. sajandist pärit Torri Superiore on põhimõtteliselt üks ülisuur kindluse stiilis hoone, milles on üle 160 ruumi mitme sisehoovi ja terrassiga, mida seob omavahel keerukas sisemiste ja välimiste treppide, käikude ja koridoride võrgustik. Samuti vahepeal mahajäetud ja kummituskülaks muutunud keskaegne külake sai 2016. aastaks keskkonnasäästlikkuse põhimõtteid järgides täielikult restaureeritud ökoturismi oaasiks.

Torri Superiore suurem vend Torri asub siinsamas oru madalamas osas, paariminutilise jalutuskäigu kaugusel. Aeg seisab Torri linnakeses paigal. Siin pole ühtegi poodi, restorani ega muud üldsusele avatud kohta. Ümberringi on vaid vanaaegsed majad, villad, aiad ja sillad. Linnatänavad elavnevad vaid kord iga kahe tunni tagant, bussi saabumise ajaks. Muul ajal kuuluvad tühjad  keskaegsed tänavad tervenisti vaid paarile üksikule turistile, kes linna parasjagu uudistavad. Kui Torri tutvumisring tehtud, tasub ette võtta romantiline loodusmatk Bévéra jõe äärde, mis algab mäe otsas ja laskub astmeliselt madalamale ja madalamale, kuni jõuab otse maalilise ujumiskohani kaljude vahel.

Torri Superiore on koht, kus aeglase elu unistus on teoks saanud. Muide, just itaallased kinkisid maailmale aeglase elu filosoofia, millest on tänapäevaks arenenud mitmed globaalsed slow-liikumised aeglasest toidust aeglase moeni. Torri Superiores osatakse elada siin ja praegu, nautides ja olles tänulikud iga hetke eest. Siin roheliste mägede vahel ei ole stressitekitavat lärmi ega  kiirustamist. Ümberringi on rahustav vaikus, vaid kuskilt kaugelt kostavad vanaaegse itaalia muusika helid, mis toovad südamesse nostalgiatunnet.

Külalised ja kohalikud istuvad tundide viisi terrassil, lugedes raamatuid, vaadeldes loodust, vesteldes, nautides ülimaitsvat taimetoitu, midagi omaette õppides ja kirjutades. Just nimelt,  kirjutades, päris pastakaga, päris pabervihikusse. Nende kätes ei ole nutitelefone ega arvuteid ja pea keegi ei tunne huvi ülemistel korrustel pakutava wifi-ühenduse vastu. Palju suuremat  populaarsust on kogunud imekauni mäevaatega meditatsiooni- ja joogasaal ning hubane raamatukoguruum. Kellel on aga eriliselt loominguline tuju, saavad proovida oma kunstnikukätt alumisel korrusel asuvas keraamikastuudios, ühendades ökoreisi loomingulise turismiga.

Torri Superiore on ülimalt rahvusvaheline. Alaliselt elavad siin itaallased ja sakslased, kuid külastajaid on igast maailmanurgast. Isegi Eesti ei ole siin vähetuntud sõna kaugest põhjast. Kohalikud elanikud tunnevad nii Lilleorgu Aruvalla külas kui ka Väikese Jalajälje ökokogukonda Mõisamaal. Paljud maailma ökokülad on omavahel seotud, tehes tihedat koostööd planeedi parema ja rohelisema tuleviku loomisel.

Tekst ja fotod: Diana Amos

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga