Makishi – esivanemate vaimude tantsud Sambias

Läheneval jõuluajal on sobiv aeg kirjutada sellest, kuidas tähistatakse jõule mujal maailmas. Erki Fels kirjutab pühadeajast Sambias.

Lähenes jõuluaeg. Eestis ootame valgeid jõule, Sambia maapiirkondades oodati vihma ja pori. Härra Golden, minu võõrustaja, seisis sageli vaikides kapsapõllu ääres. Noil hetkedel muutus muidu rõõmus mees vaikseks. Lähenev jõuluaeg ei olnud kellelgi meeles, küll aga räägiti palju ennustustest. „Mida sinu telefon näitab?“ päris Golden. Pilt oli kehv – seitse päeva pilvi ja äikest, aga mitte vihma. Pilved olid mõnus vaheldus kõrvetavale päikesele, kuid ei toitnud taimi. Päikesepaneel Goldeni maja katusel lakkas töötamast, meie raadio vaikis.

Kriit ja tahvel Makumba põhikoolis

Õpilaste tagasihoidlikud, ent puurivad pilgud jälgisid iga mu liigutust. Seisin klassi ees, kuni direktor Blessing Himwiita kõneles. Ta rääkis vaheldumisi tonga ja inglise keeles. Direktor oli lühikest kasvu kiilakas mees. Tema kabineti seinal, president Edgar Lungu pildi kõrval, oli käsitsi maalitud värviline plakat „Andesta vaenlasele, aga ära iial unusta tema nime“.

Mulle sai ülesandeks õpetada inglise keelt ja matemaatikat. Tallinna 21. Koolis saan ühiskonnaõpetusega enam-vähem hakkama, Makumba koolis olin halb õpetaja. Kujutlesin, kuidas ilmun klassi ja inspireerin noori sütitavate kõnedega: „Maailm on teie jalge ees, te suudate kõike!“ Aga õpilaste inglise keel oli seesuguste kõnede jaoks veel kesine. Alustasime häbelikkusest võitu saamisega.

Esimesel tunnil selgus, et mu käekiri ei ole tahvlilt loetav. Aga kopeerimine ja ettelugemine – reprodutseeriv töö – oli peamine õppemeetod. Taas arvasin, et kasutan radikaalselt teistsuguseid meetodeid… kuid ei, õppisin hoopis ise ilusates trükitähtedes kirjutama. Tallinna 21. Koolis ei kasuta ma tahvlit mitte kunagi. Makumbas köhisin õhtuti valget kriiti.

Mis lastele kõige enam meeldis, oli Lõvi Larry lugude ühislugemine. Lugesin ette ja siis kõik kooris: „Larry the Lion is very strong.“ „Kas te olete kunagi lõvi näinud?“ „Ei!“ hüüti kooris. „Aga elevanti?“ „Ei!“

Korrake minu järel: „Raha pärast!“

Tunnid algasid, kui õpetajad ilmusid. Õpilased olid varajased saabujad, pühkisid hommikuti kooliesist ja seadsid laudu-toole. Kooli tuldi ikka hea meelega, sest mida muud ikka teha. Kool oli koht, kus lapsed said kokku ja kus oli põnev. Minu õpilased olid häbelikud, ent see-eest tohutult uudishimulikud.

Ühel päeval ei olnud koolis ühtegi õpetajat. „Kus kõik on?“ pärisin direktorilt. „James… on matustel. Lusakas. Ta ei tule niipea. Ja Brenda,“ direktor mõtles pisut… „müüb maisi. Ja Douglas ehitab uut WCd.“ WC-ehitusse kaasati ka õpilasi, projekt kestis kolm päeva. Aeg-ajalt tulid külamehed kooli, rääkisid tonga keeles ja upitasid maisjahukoti õlgadele. „Kas pole see jahu koolilõunaks?“ täheldasin. „On-on,“ vastas direktor, „aga lapsevanemad keeldusid lõunapausil kooli tulema ja putru keetma, nii et õpilased söövad kodus. Müüme jahu ja ostame selle eest hoopis kriiti.“ Fiktiivsed pudrusööjad märgiti siiski piinliku täpsusega üles, et riik jahu saatmist ei katkestaks. See oli õpetaja Brenda suur peavalu. „Arvud ei klapi,“ ohkas ta alatasa.

Ühel hommikul rivistati lapsed kooli ette. Õppealajuhataja oli endast väljas. Mõni lapsevanem oli jätnud õppemaksu tasumata. Makumba on kogukonnakool. Õpetajad ei saa riigilt palka, neid rahastab kogukond sümboolse õppemaksu kaudu (see tasu on tõesti sümboolne ka külarahva vaatevinklist). „Ja ikka te ei too raha!“ pahandas õppealajuhataja laste peale. Korrake minu järel: „Miks oleme siin?“ Lapsed kordasid: „Miks oleme siin!“ „Raha pärast!“ hõikas õppealajuhataja. „Raha pärast!“ hüüdsid lapsed. Seejärel astusid need, kes raha ei toonud, üksteise järel ette ja said peenikese puukepiga sääre pihta paar hoopi. Laia naeratusega joosti klassi. Aafrika naeratuse taha mahub terve salajane maailm.

Ärge tapke kitse – me ei tule koju!

Lähenevad jõulud tähendasid Mukanda laagri süütamist. Mukanda on metsalaager, mis on rangelt isoleeritud. Sinna lähevad meherolli õppima ümberlõikamise läbi teinud noored poisid. Mukanda laagrist naasevad nad juba meestena. Olgu või seitsmeaastane, aga kui ümber lõigatud, siis mees. Laagrit valvavad Makishid – esivanemate hinged ja vägevad salapärased vaimud. Päeval, kui härra Goldeniga Livingstone’i jõudsime, polnud mul aimugi, et erakordne tseremoonia on haardeulatuses.

Tulime linna, et soetada alkoholi, kartulikrõpse, vahukomme. Olin hommikul ostnud Makumbast kitse ja plaanisin korraldada Goldeni juures lõkkepeo. Suveniirilettidest möödudes arvasin, et oleks tore sõpradele Eestisse postkaart saata. Müüjad piirasid igast küljest. „Mul ei ole raha, olen Aafrikas kaua,“ vabandasin vähest huvi. Keegi pakkus veidrat kujukest, millel oli pikk sirge müts peas. „Ei, aitäh. Aga kes see on?“ „Chikunza.“ „Kus oleks võimalik kohata Chikunzat?“ küsisin muuseas, et jutt kauplemiselt mujale viia. Meie silmad kohtusid esimest korda: „Täna,“ vastas Lackson, suveniirimüüja ja ootamatult ilmunud uus teejuht. Mukanda laager põletatakse öösel ja meheks saanud naasevad hommikul. Makishid tantsivad täna nende auks.

Testisime Lacksoni teadmisi bussijuhi ja juuksuri peal. Vedamine oli uskumatu: olime sattunud õigel ajal õigesse kohta. Vajame vaid autot ja juhti, et sõita pisut eemale. Lackson soostus olema teejuht ja kõneisik. „Helistan ja ütlen, et nad kitse ei tapaks, sest me ei tule õhtuks koju,“ arvas Golden ja teatas pärast lühikest kõne pettunult: „Kits on juba tapetud.“

Esivanemate vaimude tantsud

Mitusada inimest ootas ärevalt. Valgeid ei olnud, fotograafe ei olnud. Koht, kus Makishid tantsima pidid, oli linnast eraldatud künkapealne. Liikus ämbritega kohalikku õlut, aga ka tavalist pudeliõlut.

Huilged. Algas katkematu trummipõrin. Esimene Makishi ilmus ootamatult rahva sekka, kõndis ringi, trampis jalgadega ja vehkis vitstega. Ta oli üleni kaetud villase triibulise riidega. Eriline energia ja suurus oli temas. Makishi ei räägi sõnagi, kui ta sinust möödub, oled paigale naelutatud.

Mõtleme harva, mis tähendus on maski kandmisel. Tänapäeval on see pigem seotud meelelahutuse või laste ajaviitega. Aafrika traditsioonides on mask ülimalt oluline. Maski ei kanna igaüks. Maskitegemine on elukutse, mida pärandatakse põlvest põlve. Angolast leiti hiljuti 9. sajandist pärit mask, mille sarnaseid meisterdatakse Sambias-Kongos-Angolas veel tänapäevalgi. Maski asetamine näole muudab inimest, ta ei ole enam ta ise. Tema kaudu hakkavad rääkima vaimud, tumedad ja üleloomulikud jõud. Keegi publikust ei kahelnud, et meie ees tantsivad ( ja meid hirmutavad) mitte maski peitunud akrobaadid, vaid ebainimlikud tegelased.

Chikunza – viljakuse sümbol, Pwevo – igavene naine

Järsku seisis pikk ja suur kuju mu ees. Vitsad vihisesid napilt minust mööda. Vaatasin Makishile silma. Silmi muidugi maski tõttu ei näinud. Siis pöördus ta ümber ja vaatas mulle otsa oma teise näoga – see oli kahe näoga Makishi.

Tähistama ilmusid teisedki Makishid. Erinevad maskid. Erinev kangas keha varjamas. Ehkki Lackson nimetas neid, ei suutnud ma keerukaid nimesid ega nende tähendust salvestada. Trummide ja vilede taustal oli Lackson vaevu kuuldav. Ühe Makishi tundsin siiski ära ilma teejuhi abita: postkaardilt nähtud Chikunza. Teda on lihtne eristada tänu tikksirgele pikale koonusekujulisele mütsile. Õigemini on see maski osa. „Chikunza sümboliseerib viljakust. Ilmselt mõistad, miks,“ ütles Lackson ja muigas. „Näe, seal on Pwevo, igavene naine,“ osutas ta eemal rahvaga lõbutseva Makishi suunas. „Temaga võime tantsida. Chikunza on agressiivne, aga Pwevo tahab inimestega suhelda. Lähme tantsime. See toob meile terveks aastaks õnne.“ Pwevo võttiski meid hästi vastu. Kui sa tantsid Makishi ees, oled puudutanud Aafrika südant.

Mukanda laager põleb

Makishid lõpetasid nii, et üks väga sõbralik ja populaarne Makishi – Chisaluke – tõsteti rahva õlule ja ta vehkis inimeste pea kohal vitstega. Seejärel haihtusid nad kõik. „Makishid on kadunud!“ hüüti. Algas ülemeelik Aafrika pidu.

Me, I want beer,“ teatas noor neiu avameelselt kella ühe ajal öösel. „Aga sul väike laps selja taha seotud, kes on möllust väsinud,“ osutasin. „No-no, me, I want beer,“ jäi tüdruk endale kindlaks. „Mzungu, täna on võimaluste öö!“ hüüdis keegi ja kummardus lähemale: „Võib-olla tahad sa midagi suitsetada?“

Süüdati lõkked. Peopaigas ei olnud toole ega varikatuseid. Istuti maapinnal ja tähistaeva all. Peopaik oli hästi valitud, seda ümbritsesid tihnikud, pakkudes privaatsemat olemist… paljudele. See oli tõesti võimaluste öö. Trummid ei vaikinud. Kuna jalgevahel hoitava trummi mängimine on intensiivne koormus, vahetusid higised trummarid sageli. Nagu Aafrikale kombeks, tantsisid naised ja mehed avalikkuse ees eraldi. Nii moodustati meeste ring ja naiste ring. Puusad, peamiselt pidid liikuma puusad.

Südaööl nägime all orus kumamas tulukesi. Suitsulõhn tungis ninna. „Mukanda laager põleb!“ hüüdis Lackson ja tõstis käed õhku. „Poisid on saanud meesteks!“ Rahvas hõiskas kooris.

Poisid naasevad meestena

Hommik. Öösel lõõmanud lõkked immitsesid haledat suitsu ja inimesed kükitasid, et selle vähesegi kohal ennast soojendada. Enne päikesetõusu oli jahe. Otsisin tihnikus privaatsemat kohta WC tarbeks ja kirusin, sest olin unustanud tualettpaberi (õblukesed savannitaimede lehed ei ole eriliseks abiks). Ma ei oodanud alanud päevast midagi. Makishid olid tantsu lõpetanud ega naase. Arvasin, et vaatame poiste saabumise ära, õnnitleme neid ja teeme sääred. Olin lihtsameelne – kujutlesin, et mul on võimalik tähtsaid kangelasi õnnitleda, neid kõnetada, kätt suruda.

Ilmusid piitsamehed ja hakkasid platsi ette valmistama. Pealtvaatajad suunati külgedele nagu jalgpalli vaatama. Kui keegi astus üle nähtamatu keelatud joone, viibutati vitstega või löödi ähvardavalt maha. Hiljem, rahva tunglemise ajal, ei pääsenud keegi meist armideta.

Lackson võttis samuti piitsa ja võitles mulle nahaalselt kükitamiskoha esireas. Poiste armee saabus aga ootamatult ja ajas pealtvaatajad pöördesse. Tunglemine. Mul vajus suu lahti, kui mind vägisi rahvasumma tiriti. Ma ei oodanud nii muljetavaldavat armeed. Sajad väikesed poisid ja pisut vanemad noormehed marssisid rivis metsast välja. Trummid, tamburiinid ja viled tegid neile rütmi, mille saatel esitasid nad õpitud liigutusi. Puusade liikumisel oli eriline roll. Peas uhked värvilised kiivrid, käes pikad odad. Paljad ülakehad võõbatud triibuliseks. Õlgedest seeliku peale läigatati vett, enne kui uus viirg poisse ette lasti, nii et kui nad puusi õõtsutasid, pritsis vett pealtvaatajatele näkku. Tolm tõusis nende jalge alt. Emad nutsid, kui laagrist vabanenud poisid lõpuks taas avalikkuse ette ilmusid.

Ehkki mitmel korral tärkas jõhker tunglemine ja rahvas muljus üksteist, hoidsid piitsamehed hästi korda. Astusin üle keelatud joone ja sain paksult valge alussärgiga mehelt kolm piitsahoopi vastu jalgu.

Tantsud kordusid, tantsijad vahetusid salkade kaupa. Poisid, pilk naelutatult enda ees, tantsisid tõsiselt ja keskendunult. Jõulukuu päike kõrvetas meid halastamatult. Keegi ei rääkinud, ei peetud kõnesid. Ainult tants. Inimesed trügisid kogu selle aja, et leida parem vaatepunkt. Ja kalpsasid piitsameeste eest. Naerdi, kui valusalt pihta saadi. Nooremad ronisid puude otsa. Pärastlõunal moodustasid sõdalased ühtse rivi ja eemaldusid. „Nad põletavad nüüd kiivrid,“ selgitas Lackson.

Lõpupidu Makumba koolis

Õpilased kirjutasid enne jõuluvaheaega eksamitöid. Need olid igavad ja tüütud päevad. Maalisin ülesanded pisikeses kirjas tahvlile ja ootasin, kuni need kopeeritakse. Seejärel kirjutasin järgmise osa. Õpilased võtsid eksameid rahuliku südamega. Iga-aastane asi enne jõule.

Enne lahkumist otsustasin korraldada koolis peo, et tähistada õppeaasta edukat lõppemist ja jõule. Direktor organiseeris kõlarid tantsuvõistluse jaoks. Minu hooleks jäi toit. 200 inimesele toidu varumine pani mind pisut muretsema.

Eriti kui Golden ja tema naine Mweene asusid ette lugema, mida oleks sünnis pakkuda: „2 kitse, 15 kilo riisi, maisijahu, toiduõli, tomateid-sibulaid, soolt-pipart, 30 liitrit siirupit, õpetajatele kohalikku alkoholi. Igaks juhuks paar kana, neile, kes kitseliha ei söö. See teeb kokku… 1500 kwacha’t.“ „Kas tõesti?“ imestasin. Summa, millest Golden rääkis, jäi alla saja euro.

Õpilased aitasid mind kitse tapmisel. 12–14-aastased poisid olid kõik juba kitsetapus osalenud. Kellega olime lugenud Lõvi Larry seiklusi, naersid nüüd selle üle, kui kohmakalt nülgisin. Kõik panustasid peo õnnestumisse: väikesemad lapsed tantsisid ringis ja hoidsid tuju üleval, poisid hüppasid liivakuhjalt saltosid, tüdrukud askeldasid väliköögis. Kui kõik olid söönud ja morssi joonud, algas võidutantsimine. „Me teeme umbes samasuguse peo jõuludel pärast kirikut,“ ütles direktor Himwiita. „Jõulude ajal toimub Chingande – suur tants. Aga tantsime siis ringis, mitte läbisegi nagu täna.“ „Kas sa tead, kes on jõuluvana?“ küsisin direktorilt. Ta ei teadnud. „Selgitasin, et jõuluvana on jõulude suur kangelane. „Mina mõtlesin, et Jeesus on jõulude kangelane,“ muigas direktor.

Tagasiteel

Kõndisin härra Goldeni kodu poole. Õpilased, kellega teed jagasin, saatsid mind. Pärast päikeseloojangut pimeneb Sambia kiiresti. Sammusime hämaruses ja kuulasime mobiilist „Pistoda laulu“. See ei tekitanud kaasaümisemist. Vahetasin lugu: Mercy Chinwo „Excess Love“. Kuulsin seda esimest korda Ugandas, Aafrika rännaku alguses. Ja seejärel igas järgmises riigis. See on siiani hitt igal pool Aafrikas. Sambia ja Makumba küla ei olnud erand. Laulu sõnum on lihtne: Jeesus, sa armastad meid liiga palju.

Korraga pani keegi mulle käe ette. Seisatasime. Suunasin pealambi maha. Seal vingerdas pisike, tõesti imepisike kobra. Kummardusin lähemalt uudistama ja lapsed puhkesid naerma.

Tekst ja fotod: Erki Fels

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga