Hiljutisel huvireisil Saksamaale lõbustas ajaloolane Juhan Kreem reisikaaslasi katkenditega Leopold von Pezoldi mälestusteraamatust „Schattenrisse aus Revals Vergangenheit“ (Tallinn 1901). Need enam kui sajanditagused nõuanded reisimiseks tunduvad ajakohased praegugi.
Tõlkija saatesõna
Literaat ja maalikunstnik Leopold von Pezold sündis 1832. aastal Viljandis, käis koolis Tallinnas, Peterburis ja Bērzaune gümnaasiumis (Võnnu lähedal Lätis), seejärel õppis ta teoloogiat ja ajalugu Tartu ülikoolis (1851–1855) ning maalimist Düsseldorfi kunstiakadeemias (1857–1858) ja Karlsruhe kunstikoolis (1858–1861). Tagasi Tallinnas, hakkas ta toimetama kohalikku saksa ajalehte, aastatel 1869–1879 oli ta aga Rigasche Zeitungi toimetaja. Balti kubermangudes valitsenud konservatiivsete ringkondade survel oli ta sunnitud Riias ajalehe peatoimetaja kohalt tagasi astuma. Ülejäänud elu veetis Pezold Karlsruhes, töötades kunstiõpetaja ja ajakirjanikuna.
1907. aastal Karlsruhes surnud Lepold von Pezold pole kodumaal päris unustusse vajunud. Ajaloomuuseumi seinal Suurgildi hoones ripub tema lünetimaal „Maikrahvi sissesõit Tallinna“ (1869). Pezoldi pikem kirjutis oma isa ja tema noorpõlvesõprade seiklustest on ilmunud eesti keeles Anne Lõugase tõlkes eraldi raamatuna „Kolme Eestimaa kunstniku rännuaastad“ (1994). Leopold von Pezoldi enda mälestusteraamat „Varjupildid Tallinna minevikust“ sisaldab südamlikke lugusid lapsepõlvest, noorusaastatest ja 19. sajandi Tallinna vaimuelust. Siin tõlgitud katkendid juhatavad meid kaugesse ja võõrasse maailma, millesse süvenedes paistab vastu aga üllatavalt palju tuttavat.
***
Iga reis vajab ettevalmistusi. Varasem korraldus, kus reisipassi saamiseks pidi reisihimuline enne kolm korda kolmel nädalal Eestimaa kubermanguvalitsuses „seisma“, on nüüdseks õnneks lühenenud: hästi allkirjastatud passi võib saada ühekahe päevaga. Vaevalisem on reisiplaani paikapanemine. Mitte kõik ei ole nii õnnelikud, et neil mõni kindel sihtpunkt, näiteks üks ülikool või sanatoorium või mõni täiesti vältimatu külaskäik on kindlaks määratud. Sellistel juhtudel tuleb tegeleda ainult sõiduplaanide, ümberistumiste, hotellide, hindade, eriliste soovituskirjade ja aadressidega.
Kui aga reisi eesmärk on üldine haridus, puhkus või nauding, kui lahkujal seisab kogu maailm ees lahti, siis peab kõike muidugi palju täpsemalt läbi kaaluma ja igalt poolt nõu kuulama. Viimast tuleb üldjuhul teha, kuigi kuulamine ja järgimine on kaks ise asja. Nõu kuulamine on juba ise töö, sest see paneb kannatuse raskelt proovile. Nõuandjaid on üsna palju. Igaüks, kes on välismaareisi ette võtnud, ja iseäranis need, kes on ainult ühe sellise teinud, tunnevad end kutsutuna nõu andma, mida õigupoolest lausa ettekirjutusena mõeldakse. Vanad mälestused ärkavad, jutustamislust kütab üles. Enesekindlus, et just endal kõik kõige paremini sisse sai säetud; üleolek, järeleproovitud tarkusega teistele teed näidates; nauding, et oma tahtega teist juhtida ja seejuures teise kulul ohjeldamatult ise fantaseerida ja fantaasiapilte luua – need on rõõmud, mida välismaale reisija oma sõpradele valmistab veel enne seda, kui ta on oma kohvri pakkinud. „Berliinis,“ ütleb üks, „ärge magage maha paraadi ooperimaja esisel platsil kell 12.“ „Te peate kindlasti Sedan-Panoraamis einestama – seal on hea ja odav,“ soovitab teine. „Üürige elamine Schumanni tänaval lesknaise juures – kuidas ta nimi nüüd oligi?“ nõustab kolmas. „Ma hoiatan teid Berliini pakikandjate eest – mul juhtus ...“ alustab neljas oma jutustust. „Ei,“ ütleb viies, „nüüd sellel aastaajal Berliini! Brr!“ Ja kuues ja seitsmes ja kes kõik veel, kes on kord võõra nõu toel nädalakese või kaks Berliinis veetnud, niisiis orienteeruvad seal täielikult ja võivad kaasa rääkida ning võivad nõuda oma tarkuste kuulekat järgimist, kõik need head sõbrad lähtuvad veendumusest, et ükski inimene ei oska nii reisida nagu nemad ise.
Teiste eriala on kuurorditutvused. Kui neid on tabanud kujutlus, et nad oskavad teistest peenemad olla, siis naudivad nad lugusid, kuidas nad Emsis või BadenBadenis või Spas või Oostendes ainult suursuguste või väga kuulsatega tihedalt läbi olevat käinud. Need ei ole õigupoolest nõuandjad, vaid julgustajad, elavad näited reisimise õnnest ja särast ning nende nõuanded on teatud määral varjutatud tagamõttest: „Sul, vaene mees, ei saa küllap nii hästi minna, sul pole ju sidemeid“ või „Sul pole seda väljapeetust“ või „Sina pole ju nagu mina. Aga sa kuuled sel puhul, mis mees mina olen.“
Kolmas kategooria võtab kohe kaardi välja: „Ma olen siin välja joonistanud, kuidas kõige paremini lühikese ajaga palju näha. Ma oletan, et te soovite palju näha. Siis parem sõitke siit Dresdeni kaudu – te ju teate: galerii, Grünes Gewölbe, Brühli terrass, niisiis kaks päeva; siis Praha – mitte midagi erilist; Viin: teater, Strauss, Prater, Esterhazy kelder – kaheksa päeva; Saltzburg: samuti üks päev; München: Pinakoteek, Glüptoteek, täiesti uue sisustusega Hofbräuhaus, kuulus Residentztheater, Stranbergi järv, Walhalla – pardon, see on Regensburgis – niisiis München: Café Luitpold, kolm päeva; siis Frankfurt: Ariadne, Goethe maja, õhtuti Palmiaed, ärge seda vahele jätke, kaks päeva; siis Wiesbaden: Niederwaldi mälestusmärk, Reini-sõit: Köln paljude kirikute ja toomiga, Gürzenichi lähedal on üks väike veinikõrts, nime ma ei mäleta, aga kuulsat Bernkasteleri seal ärge unustage, väga kenad ettekandjad – neli kuni viis päeva; siis Brüssel: ilusad vaateaknad, palju elu, Manneken, Wiertzi muuseum, väga kuulsad café chantant’id ja pildid, – ainult et see kõik on palju ilusam Pariisis – jah, Pariisis peate pikemalt peatuma, umbes neli nädalat või viis, – see on suurepärane, – seal ronite te kohe üles ..“ jne, jne. Küllalt! Meie noor lõbureisija saab ilusa teekonna ette kirjutatud ja võib kahe kuuga nii palju maailma näha, et võida kogu ülejäänud elu välismaa rikkustest jutustada ja tulevastele reisihimulistele noortele seda teekonda tungivalt soovitada.
***
Reisikava koostamine võõra maitse järgi ja võõrastele kogemustele toetudes ei ole seega üheks noorusaja reisiks vajalik. Läheb ju igaüks välja – toetudes üldistele teadmistele, mida ta koolist või ülikoolist on kaasa saanud, ja toetatuna ühest heast asjalikust käsiraamatust, ja kandku ta edasises elus kodumaal ise omandatud mälestuste rõõme kui ka ise põhjustatud pettumisi.
Tegeleme edasi ühe meie noore kaasmaalase reisiettevalmistustega. Tuleb pakkida. Ja mida siis? Vähe, vähe, vähe – ainult kõige hädavajalikum. Pagas on alati reisi raskendaja, tihti põhjus suureks meelehärmiks ja kaotustest kõige raskema, ajakaotuse tekitaja. Üksiku vajadused on erinevad, kuid sisseharjunud vajaduste piiramine on pea alati võimalik. Jaotage õigesti oma puhkepäevi ja te saate läbi vähima koguse pesuga. Ärge vedage midagi tarbetut endaga kaasa, ärge ostke midagi üleliigset ja teil on alati kohvris piisavalt ruumi. Ärge lahkuge pagasist ning te säästate palju raha ja aega. Ette saatmine või järele saatmine on halb mõte. Piirake oma käsipagasit ning te säästate end ja oma kaasreisijaid paljust tülist. Vabastage end jõudumööda asja kui sellise, surnud varanduse türanniast.
Kummaline tõdemus, mida on kinnitanud ka vanemad inimesed: eestimaalane riietub reisil halvasti, nagu ta peaks täisülikonnas ööde kaupa heinakuhjas peatuma, ta võtab ka kohvri kaasa, ühe „Mantelsack’i“ või kuidas seda vanaisa pärandvara nimetataksegi, mis on kõigile kultuuriajaloolastele huvitav objekt, väärikas eksponaat Eestimaa Provintsiaalmuuseumile, õnnistus jootrahajanustele teenijatele, pidev tüli ja ajakulu tema omanikule. Reeglina rebenevad selle rihmad, purunevad haagid, avanevad lukud juba enne „embarquement’i“; piiri- ja tollijaamades tuleb osta punutud nööri, et lame või kandiline peletis kokku siduda, igas hotellis mõõdab portjee sellise omanikku kõhkleva pilguga: „Millisele korrusele see inimene kuulub?“, kuni saabuja aktsent teda rahustab: „Ahaa, venelane!“
Ainult käsipagas! Selle äsja kirjeldatud „sumadani“ tassib omanik endaga kupeesse kaasa ja hiivab ta vaevaliselt võrku istmete kohal, sinna peavad mahtuma ka hiiglaslik pleedirull, mis mahutab talvepalitu, ja pea unustatud esemed, vihmavarju, mõne raamatu ja muu. Ka jalutuskepp võetakse reisile kaasa, võib-olla ka kübarakartong.
Nii reisib noormees Eestimaalt. Mida ta uues kohvris uue pesuga koju toob, millised uued ettekujutused ja kohustused, ülendatud, kinnitatud, teravdatud uuteks töödeks kodumaa heaks, seda näitab aeg.
Aga mitte ainult värskelt kaitsnud kandidaat või arst, pärisparun või ärimees reisib, vaid ka õnnelikud, kes just äsja on kõrgeimasse seisusesse, abieluseisusesse astunud.
Saksamaal on pulmareis saanud kõrgemate ja keskmiste seisuste seas tavaks, Eestimaal veel mitte. Ma ise ei ole seda rõõmu nautinud, aga ka väheseid kuulnud sellest kõnelemas. Sellised reisihimulised abielupaarid tavatsevad oma kojujõudmise puhul rohkem rõõmu väljendada kui ärasõidul. Võõrsil muutus nende kodumaa veel armsamaks. „See on nagu sakuska enne lõunasööki,“ ütles üks brutaalne elumees ja pühkis oma huuli. Abikaasa aga mossitas: „Häbene ennast, sa prosaist.“ Ja nendes sõnades on ka uues perekonnaseisus elu poeesiale õigus antud.
Kas ma tohin nende tähelepanekute ja kogemuste juurde mõned nõuanded lisada?
Küsimata nõu pole küll kunagi teretulnud, tihti pole aga ka küsitu seetõttu veel parem.
Sinu kell peab õigesti käima, pane ta alati kohaliku aja järgi.
Rõõmusta sõpruse üle kaasmaalastega, aga ära unusta, et sõitsid minema, et võõrast tundma õppida.
Seltskond on reisil kalleim siis, kui see läheb sulle aega maksma, mida sa enda peale kasulikumalt võiksid kulutada.
Õpi igast naudingust, naudi iga õppimist.
Hoia isiklikku otsustamisvabadust, ära seo end ühegi programmiga, ühegi seltskonnaga, ühegi ringsõidupiletiga, eelkõige aga mitte oma pagasiga.
Reisimine olgu sulle vabadus, seisa vastu suure ja väikese türanniale, eelkõige võõra ja enda eelarvamuse türanniale ja kõrkuse türanniale, nagu ka enesega rahulolu viletsusele.
Ära lase ennast oodata ja ära oota ise kedagi enda kahjuks.
Ole korralikult ette valmistatud ja sa ei kiirusta ega ohverda midagi kiirustamisele.
Unusta, mis sind võõrsil sõpradest lahutas, ja hoia kodumaal seda, mis võõrsil sõpru võita lasi.
Mõtle ustavalt kojujäänutele ja heade kavatsustega nendele, kes sinu tagasipöördumist ootavad.
Sõida minema elurõõmsalt, tule tagasi täies jõus.
Too tagasi süda, mis on rikas heast ja ilusast, mida nautisid, soe armastuses ja töörõõmus kodumaa heaks.
Sursum corda!
Tõlkinud ja eessõna kirjutanud Juhan Kreem