LUMMAVAD MÄETIPUD

JUHTKIRI

Kiirelt mööduvad hetked

Veetsin tänavuse koolivaheaja koos lastega Austrias. Jah, natuke suusatamist Alpides, aga sinna kõrvale ka paar kontserti Viinis, jalutamist Franz Josephi ja Elizabethi radadel Bad Ischlis, roosiesmaspäeva karneval Edensees. Selline suusapuhkus mulle kohe meeldib, kus ei pea end päevad läbi mäel higiseks ajama, vaid saab sportimise vahele ka kultuurilist meelelahutust pikkida. Selliseid eksootilis-kultuurseid suusatamisi soovitan teha näiteks Georgias, Kõrgõzstanis või Liibanonis. Paljudes kohtades mujalgi on taoline mitmekesisus võimalik.

Üks asi, mis mulle mägedes alati mitmekesisust ja põnevust pakub, on see, kui kiiresti ilm ja olud muutuvad. Just oli rahulik ja päikseline, aga mõne hetkega on kõik see ilu kadunud – taevas on pilves, kõva tuul keerutab lund vastu nägu. Hoopis teistmoodi ilu. Alles paistis naaberküla kenasti vastasmäe veerul kätte ja nüüd on ta uttu kadunud. Veel eile oli siin tee, täna on mudajõgi selle minema viinud. Rääkimata sellest, et lumelaviin võib hetkega minema viia kogu elu.

Nii oli ka meie puhkusega Austrias, et saime igasugust ilma ja igasuguseid olusid. Ja paar olulist õpetust ka.

Vahemaandumisel Varssavi lennujaamas unustasin oma läpaka raamatupoodi. Avastasin selle alles siis, kui istusime juba järgmises lennukis pilvede kohal. Olin plaaninud puhkuse ja töö parajal määral siduda. Vandusin ja olin kurb. Kõrvalistmelt lohutas mind 7-aastane poeg: „Vaata asja helgemat poolt – nüüd on sul rohkem aega minuga mängida!“

Jah, see oli vaieldamatult asja helgem pool.

Kui poja käest ühe põneva päeva õhtul küsisin, et mis siis täna kõige ägedam oli, vastas ta: „See, kui me lõuna ajal hotellis puhates sinuga juttu ajasime.“

Need on need hetked, mille pärast tasub alati kohal olla, sest need hetked võivad mööduda neetult kiirelt. Kui neid kinni ei püüa, muutuvad need palju rutem kui ilmaolud suusamägedes.

Tiit Pruuli