Evelin Kütt käis Siberis kohtades, kuhu tema vanaema 1949. aastal küüditati.
Kümme aastat tagasi istutas isa mulle pähe reisimõtte Siberisse. Juba tema soovis käia kohas, kuhu vanaema 1949. aasta kevadel küüditati. Nõnda tärkas ka minus tahtmine minna järve äärde, millest mu vanaema huntide eest põgenedes ühel talvel üle jooksis, ja näha masina-traktorijaama, kus ta arvestajana töötas. Ning viimaks kohtuda vanaema sõbrannaga – Aleksandra Gavrilovnaga, selle vene prouaga, keda ei huvitanud, et mu vanaema oli väljasaadetu. Neist said lähedased sõbrannad, kes on kirjavahetuses tänaseni.
Minu eesmärk oli jõuda Gasatovasse ja Gžatskisse Kuibõševi rajooni Novosibirski oblastisse.
Üldiselt olen ma alati valmis üksinda reisima, kuid möödunud aastal toimunud 9. mai prooviparaad Moskvas tekitas minus külmavärinaid. Ma ei olnud kunagi varem näinud nõnda palju sõjamasinaid, millest enamiku puhul ei saanud ma isegi aru, milleks need raudkolakad mõeldud on. Et seekordsel reisil saaks kellegagi vahetult mõtteid jagada, hakkasin varakult endale kaaslast otsima.
Paraku selgus õige pea, et Siberit ei ole puhkuse sihtkohana kuigi lihtne maha müüa. Esimesena tegin ettepaneku oma Ameerika sõbrannale, aga tal oli juba tehtud plaan suvel Hispaanias õpetajana töötada. Järgmisena mõtlesin oma saksa sõbra peale, kes on juhtumisi sõjaväelane, kuid vanaema arvas, et see ei pruugi Šura-tädile poliitilistel põhjustel meeldida. Viimaks vaimustus mu mõttest hea sõbranna Elke, kelle sugulased küüditati Koltsovka külla Kargati rajoonis Novosibirski oblastis, nii et rohkemat peale lubaduse, et läheme ka sinna, ei olnudki vaja.
Ettevalmistused reisiks Siberisse
Enne seekordset reisi oli kõige olulisem kontakteeruda Aleksandra Gavrilovnaga. Mul oli plaan teda juba möödunud aastal külastada, kuid toona läks elu teisiti. Aprillis saatis vanaema Šura-tädi sünnipäeva puhul talle õnnitluskaardi, kus andis ka märku, et olen koos sõbrannaga tulemas. Juuni alguses, kui täpsed kuupäevad ja kellaajad olid selgunud, pani vanaema uue kirja teele, kuid kuna post Siberisse läheb tavaliselt 3–6 nädalat, siis ei olnud me sugugi kindlad, et Šura meid juuli esimesel nädalal ikka oodata oskab.
Teele asumise eel viisime end kurssi sellega, mida me oma sihtkohtadest teadma peame. Minu vanaema õpetas, et kindlasti on vaja kaasa võtta sääsetõrjevahendit, LonelyPlanet näitas, et Baikali ääres ei pruugi juuni lõpus ja juuli alguses sugugi soe olla, ning viimaks avastasime, et puugivaktsiin peaks tehtud olema.
Veel olulisemana lugesin ma enne reisi läbi vanaema kirja pandud mälestused. Tihkusin teab mitmendat korda nutta, kujutades ette pilti vanaemast, kes vedas Siberisse püüdlikult kaasa kõik oma õpikud, sest lubati, et elu jätkub vanaviisi ka seal, kuhu nad viiakse. Meenus Berliinis Juudi muuseumis nähtud küsimus: mida sina kaasa võtaksid, kui sa peaksid oma kodumaalt lahkuma?
Juuni lõpus alustasime ühel päikselisel varahommikul teekonda Tallinnast Peterburi, kust edasi ootas lend Irkutskisse. Oma põgusa eeltööga teadsime, et meie sõit hostelisse peaks maksma 250 rubla, kuid esimene kõhukas ja habetunud taksojuht teatas, et sõit temaga maksab 1000 rubla ja irvitas vaid meie kauplemise peale. Järgmine juht, lühike burjaat, oli selgelt lõbustatud meie roostes vene keelest, kuid pärast mõningast kauplemist oli ta valmis meid 300 rubla eest kesklinna ära viima.
Irkutsk
Irkutskis ringi jalutades jõudis meieni kiiresti arusaam, et kui oled käinud ühes Vene suurlinnas, oled käinud neis kõigis. Lootsin küll näha vaid puitpitsi ja siniste aknaraamidega maju, mille ees kõrguvad ehk päevalilledki, kuid jälle piirasid kõnniteid madalad raudaiad ning kõik – nii teed, hooned kui ka atraktsioonid – olid teab mitmenda värvikihi all.
Seadsime seekord esimesena sammud admiral Koltšaki monumendi juurde, kuid selleni me ei jõudnudki, sest teeületamine osutus võimatuks ettevõtmiseks. Vaatasime kuju distantsilt ja arutasime, kuidas oleks elu läinud siis, kui bolševikud ei oleks Vene kodusõda võitnud, ja filmi „Admiral“ austajatena õhkasime sõbrannaga võidu ka tema filmis näidatud kangelaslikkuse üle. Elke ja Šura-tädiga rongijaamas.
Seal kummalise liikluskultuuriga linnas, kus teedel sõidab võrdselt nii parem- kui ka vasakpoolse rooliga autosid, tundus ka teepiirde taga seismine nõnda ohtlik, et otsustasime promeneerima minna. Seegi osutus arvatust keerulisemaks ettevõtmiseks, sest promenaadile oli ligipääse tehtud väga napilt. Lõigata ei saanud, sest igal potentsiaalsel lühemal teeotsal seisid ees kas бабушка’d või valvekoerad: ei teagi, kummad need hirmsamad olid, aga otsustasime sellele lühemale teele käega lüüa ja kõndida promenaadile pika-pika ringiga.
Olhoni saar − turistilõks?
Järgmisel päeval liikusime Irkutskist Olhonile. Saarel oli meie ainus eesmärk matkata ja kohalikku elu uudistada. Naiivne oli aga loota näha seal autentset külaelu, šamaane ja maagiat. Tegelikkus on trööstitu – kogu saareelu on üles ehitatud turismile. Laiade kruusateede ääres on hurtsikud ja uued palkmajad vaheldumisi, kuid kõik tegelevad ühel või teisel moel turismiga. Kes rendib rattaid, kes ATV-sid, kus saab sauna minna või kohvi osta, ühes lagunevas majas oli püsti pandud lausa internetipunkt.
Meie peatusime elavaloomulise Nina juures, kes ei väsinud kordamast, et tema räägib saksa keelt, kuid inglise keelega pole siin elus küll midagi peale hakata. Nina jutustas, et vaid paarkümmend aastat tagasi elas saarel mitu eesti peret ning eestlased olid kogu saarel kõige töökamad inimesed. Paraku kolisid nad esimesel võimalusel minema ning nüüd muretses rõõmsameelne naine, kas Eesti pealinn on ikka jätkuvalt Vilnius…
Saare maagia väljendub tõsiasjas, et kõik on võimalik, kui hästi maksta: oleks saanud näha nii autentset külaelu kui ka kohtuda šamaaniga. Meie otsustasime seal turistilõksus ära käia, täpsemalt vene saunas, mille eripäradega ei olnud kumbki meist varem tutvunud. Mina ootasin „Saatuse iroonias“ nähtud linnasauna, kus suurte kuldkeedega mehed ja keemiliste lokkidega naised ajavad äriasju. Väikese pettumusega sain aga teada, et vene sauna eripära on ühine pesu- ja leiliruum. Leil oli ilmselgelt hüva, kuid äriplaane pidasime Elkega siiski kahekesi.
Naaber-избушка’s peatusid burjaadid Ulan-Udest, kes maalisid meie jaoks Burjaatia Vabariigi pealinna nõnda huvitavaks, et otsustasime spontaanselt sinnagi minna. Punase kimonoga vene proua ning tema Adidase dressides ja kuldhammastega abikaasa kirjeldasid elavalt, et Ulan- Udes on buda klooster, kus asub Pandido Khambo-laama keha, mille puhul pidavat olema teaduslikult tõestatud, et ta ei olegi surnud, vaid hoopis mediteerib.
Ilmselt aitas otsust vastu võtta lihtlabane igatsus soojema ilma järele ja ka teadmine, et seal on meid ootamas maailma suurim Lenini pea, sest juba järgmisel õhtul võtsime eksprompt suuna Ulan-Udesse. Kui me ülejärgmisel hommikul kell kuus ligi kaheksa meetri kõrguse Lenini peaga tõtt vaatasime, ei saanud me ilma homeerilise naeruta. Kui jätta nüüd ideoloogia, ajalugu ja poliitika kõrvale, siis tegelikkuses on täitsa lustakas mõelda, et keegi siin maailmas on osanud oma elu elada nii, et tema sajanda sünniaastapäeva auks avatakse ligi kaheksameetrine kuju.
Pooletunnise маршрутка-sõidu kaugusele jäi buda klooster, kuhu meie Olhoni saare naabrid soovitasid hea karma nimel tungivalt minna. Kloostris andsime endast kõik, et massi sulanduda, kuigi juba uksel pöördus üks naerusuine munk meie poole, et uurida, kust me tuleme. Siiski proovisime püüdlikult teha kõike sarnaselt kohalesõitnud bussitäite Mongoolia budistidega. Paraku suutsin ma laama juures asetada khata-salli valet pidi hunnikusse, nii et selja taga seisnud mongol oli selgelt häiritud ning käskis mul kohe viga parandada – õnneks ei pannud üheksakümmend aastat mediteerinud laama mulle mu eksimust pahaks ning jätkas pühalikult oma mõtlusega.
Vaatamata omaenda suurepärastele turistimagnetitele, osutusime parajaks vaatamisväärsuseks hoopis meie. Eks need sõbranna paksud blondid juuksed ja minu lumivalge nahk seal Mongoolia piiri lähedal mõjusid tõesti mõnevõrra kohatult. Ulan-Udest lahkudes olime maitsta saanud justkui kuulsuse elu – inimesed soovisid meiega pilti teha ning pealetükkivad burjaadi mehed jälitasid meid autoga, pidurdades liiklust. Meie kõrval aeglaselt sõites tekitasid nad nii mõnegi liiklusohtliku olukorra ning selliselt stardipositsioonilt oli mõnevõrra hirmutav alustada teekonda Novosibirski oblastisse.
Kargati linna avastamas
Kargat oli ainus koht, mille puhul oli meil täielik teadmatus, mis linn see on, kus me ööbime ja kas me ikka pääseme kuidagi Koltsovka külla, kuhu Elke sugulased olid küüditatud. Otsustasime loota buda kloostri külastamisega teenitud heale karmale – ning õigesti tegime. Ööbimiskoha leidsime selles väikses linnas probleemideta, sest Venemaa rongijaamades on kohalikele mõeldud hotellid.
Korpulentne lillade juustega jaamakorraldaja võttis meid oma tiiva alla ja tegi kõik endast oleneva, et saaksime raudteetöötajatele ja siseturistidele mõeldud hotellis ööbida. Viimaks saime isegi valida, kas võtame standardtoa või sviidi. Otsustasime võtta luksusnumbri, mis tähendas ööbimist küll lahtikäival diivanil, kuid toas oli ka tualett ja dušš.
Kuna viimased poolteist päeva rongis olime söönud vaid pakinuudleid ja rüübanud peale lahustuvat kohvi, siis oli igatsus nii-öelda päris toidu järele suur. Juba perroonil uurisime näljastena ümbrust, kuid vastu vaatav söökla ja selle ümbruses hiilivad kassid võtsid suurema nälja ära ning me läksime linna peale jalutama.
Keset linna oli ehitatud uus ja uhke kirik, mis mõjus muu vaesuse keskel lihtsalt vääralt. Mina olen ise luterlane, kuid organiseeritud religiooni suhtes pigem negatiivselt meelestatud, nii et kirikud ei ole minu jaoks vaatamisväärsused, kuid seekordne drastiline erinevus kiriku ja linna vahel oli ikkagi omaette nähtus. Teine meeldejääv vaade oli tontlikule tehasehoonele, mis kõrgus linna ääres – nõukogude aja uhkus, millest praeguseks olid järel vaid ohtlikud varemed.
Linnast ühtegi kohvikut või teist sööklat me ei leidnudki. Teisalt õllepoode oli Kargatis nii palju, et ilmselt on iga töötuks jäänud venelane seal oma õllesaali avanud – mõnel olid ukse kohal kutsuvad neoontuled, teisel rippusid tolmustel akendel luitunud kardinad, mille muster näis väga tuttavlik – minu meelest olid mu kunagises lastaias samasugused kardinad!
Koltsovka küla
Aastakümnetega oli Koltsovka külas nii palju muutunud, et Elke tädi juba teadis, et ta ei oska meile anda ühtegi orientiiri, kuidas nende kunagine elukoht leida. Nõnda jalutasime vaid ringi, et näha, mis seal oli või mida polnud. Üllataval kombel oli mänguväljakutel palju lapsi ja kruusakattega tänavatel jalutasid ringi noored emad. Külas oli hõbedane ausammas suures isamaasõjas hukkunutele, koolimaja ja kaks poodi.
Minu jaoks tähendas Siber vanaema mälestusi toidupuudusest ja näljast. Vanaema teeb tihti panniliipe Siberi moodi ehk rohke sibula ja õliga küpsetatud praekartuleid. Lõunalauas saadab seda rooga aga mälestus Siberist, kui ta sõbrannale külla minnes tundis vaid nende praekartulite lõhna ja unistas, et ühel päeval saab ta süüa neid praekartuleid nii palju kui tahab! Vanaema mälestusi arvestades oli kummaline valida, kas ma soovin vett ja šokolaadi osta bensiinitsisterni ehitatud poest või hoopiski suuremast универмаг’ist.
Järgmisel varahommikul sõitsime Kargatist ühe peatuse edasi Barabinskisse. Šuratädi pidi kõigi eelduste kohaselt rongile vastu tulema, kuid mina ei teadnud, et Venemaal räägitakse rongiaegadest vaid Moskva aja järgi ning kohaliku aja järgi kell 11.56 seisime perroonil ja otsisime Aleksandra Gavrilovnat, keda ei saanudki seal veel olla, sest Moskvas oli kell alles 8.56. Vanaema oli küll ka hoiatanud, et see võib juhtuda, sest 85-aastaselt tuleb arvestada, kas ikka jaksu on, ja oli ka oht, et ta ei ole vanaema kirja kätte saanud. Eks me siis sõitsime маршрутка’ga 15 kilomeetri kaugusele Kuibõševi. Kvartal 10 leidsime kergelt, kuid meile vajalik kvartal 9 ei olnud siiski seal lähedal. Kui me viimaks õige ukse ees seisime, siis oli suur meie üllatus, nähes korralikku raudust, millest pääses sisse vaid helistades.
Vanaema radadel
Sellega kogu läänelikkus siiski piirdus. Korteris võttis meid vastu hõbedase naeratusega tõeline proua, kes meenutas välimuselt kangesti mu vanaema. Olles kõhud sibulaga keedetud pelmeene täis söönud ning teetassi taga omavahel tutvunud, hakkasime paika panema edaspidiseid plaane. Selgus, et Gžatskisse sõit on küsimärgi all, sest viimased kaks nädalat olla vihma sadanud ning teed ei pruugi sinna minna. Kui vanaema sõbranna tütar Tanja ja tolle abikaasa oma VAZ-21011-ga meile järele tulid, ei näinud nad aga kusagil probleemi – kaks päeva oli juba kuiv ilm olnud ja küll see teegi on juba jälle sõidetav.
Esimesena läksime Gasatova külla, kus mu vanaema oli töötanud masina-traktorijaamas arvestajana ning pidanud üleval nii end kui ka oma ema, kes ei olnud võimeline tööl käima. Mu vanavanaisa viidi Siberi vangilaagrisse juba 1946. aastal. 1952. aastal sai ta vabaks ning läks samuti Gasatovasse, kus pere hakkas endale kodu ehitama, mis sai ka 1956. aastaks valmis. Plaan oli maja laiendada, kuid õnneks saabus võimalus naasta koju.
Mina olin maja näinud vaid pildil, kuid selle 60 aastaga oli see niivõrd palju muutunud, et ei mina ega Šura-tädi, kes oli üks kord Gasatovas külas käinud, ei tundnud õiget maja ära. Aleksandra Gavrilovnal oli meeles vaid õige tänav ja ta koputas esimesele ettejuhtuvale uksele, kus elas mees, kellele ei meenunud ühtegi симпатичная эстонка’t, kes võis sel tänaval elada. Küll aga meenusid talle nii eestlanna, kel oli kolm last ja kes oli abiellunud ühe kohaliku mehega, ning eestlanna, kes oskas vabalt nii saksa kui ka vene keelt, kuid minu vanaema ei olnud ei üks ega teine.
Gžatskis olid lood teised – Tanja oli oma kaasaga meil teejuhiks ning tema mäletas hästi, kus mu vanaema oma esimestel Siberi aastatel elas. Paraku ei olnud seda maja enam püsti, oli vaid üks rohtu kasvanud küngas, mille juures Tanja ütles, et see ongi õige koht. Mitmesajapealisest loomakarjast on tänaseks päevaks alles vaid paar lehma, siga ja mõned sulelised ning kahe tänavaga külas elab nüüd vaid 13 vanainimest.
Kõik noored on kolinud Kuibõševi, linna, kus elab ka Šura-tädi. Linnas on kino, mitu turgu, lõputult Hiina kaubaga poode ja toidukaupluseid. Keset linna seisab lennuk, mis ei saa välimuse järgi olla kuigi vana, kuid selle juures puudus selgitus, miks see seal on. Aleksandra kommenteeris, et see lihtsalt on seal – kunagi taheti mingit äri teha, mis läks vett vedama. Linna keskväljakul oli loomulikult ka suure isamaasõja monument ja ümber nurga jäi lõbustuspark.
Ootamatud lõbustused
Meie viimasel päeval võttis otsusekindel Šura nõuks, et ta viib meid lõbustusparki. Lastel oli võimalik seal sõita väikeste tankidega ning lasta kuulipildujast sihtmärki – pihta tulistades oli võimalik auhinnaks saada üks suur ja karvane mõmmi. Meie läksime aga roostetanud vaaterattale, kust iga ringiga kukkus kruvi või paar küljest. Peale meie olid ilmarattal vaid vastabiellunud, kes tegid pulmafotosid. Laupäeva pärastlõunal oli pulmalisi pargis niivõrd palju, et näis, nagu oleksid kõik linna noored otsustanud just sellel laupäeval abielluda. Me tegime rattal kaks ringi ja valjuhäälne tädi Šura vaid hõikas alt, et me ikka fotografeeriksime ja filmiksime kõik üles!
Tol õhtul meenus, et kinos on veel käimata. Ma ei saa öelda, et oleksin suur filmisõber, kuid kui Elke mul Voronežis külas käis, siis tekitasime endale traditsiooni Venemaal kinos käia. Vene kinoteatrid on niivõrd erinevad, et ükski ei ole teise sarnane – nii oleme filmi vaadanud 1960. aastatel ehitatud suursuguses teatris, kuid teisalt oleme käinud paneelmaja keldrikorruse kinos. Šura küll arvas, et nii hilja vaevalt midagi enam jookseb, kuid meil läks õnneks ja saime võimaluse Hollywoodi põnevusfilmi nautida 16 istekohaga ruumis, kus suur ekraan kattis tervet seina ning ise pidi pööraseid pearinge tegema, et kogu pilti haarata.
Külade väljasuremine ja linnastumine on suuresti põhjus, miks Siberit tuleb külastada nüüd ja mitte kümne aasta pärast – praegu on veel lootust leida kohalikke, kes oskavad juhatada selle eestlase elukohani, kes laulis nagu ingel, mängis väga hästi akordionit või kes oli kogu küla töökaim mees. Huvitaval kombel ei tõstnud keegi pilkugi, kui me Elkega Kargatis või Kuibõševis jalutasime ja jutustasime. Meilt ei küsitud turul ega poes kordagi, kust me pärit oleme, ja mingi erikohtlemise osaliseks ei saanud me samuti.
Otto Frank on öelnud „Et ehitada tulevikku, pead sa teadma minevikku“, ning suure ajaloohuvilisena kirjutan ma sellele kahe käega alla. Ma arvan, et Venemaa, ammugi Siber ei pruugi erinevatel põhjustel kõlada just kõige atraktiivsema puhkusepaigana, kuid tegelikkuses on Siber kogu ettevõtmist väärt. Siber on koht, kuhu tuhanded eestlased jätsid oma tervise, nooruse või elu. Selleks, et mõista ja mitte unustada, millega ajaloos on silmitsi seistud, tuleb mõnikord oma mugavustsoonist välja tulla ja mõnele paradiisisaarele reisimise asemel võtta ette tee Siberisse.
//
Leedu noored käivad igal suvel Siberis küüditatute haudu korrastamas. Projektiga „Misija Siberas“ alustati 2006. aastal. Iga aasta 17. juulil, Leedu ühtsuse päeval, alustavad 15 noort teekonda Siberisse, et korrastada seal Leedust küüditatute haudu.
Tekst ja fotod: Evelin Kütt