Selle aasta 8. märtsil ehk naistepäeval pani Tiit Pruuli juba üheksandat korda selga hmongide värvilise kuue, et juhtida aasta parima reisiraamatu ja suurima seikluse väljaselgitamiseks mõeldud meeleolukat õhtut. Muusikalise poole eest hoolitses kirglik rännumees Marek Sadam ja baari pidas Toomas Tiivel, kes kirjutas sel aastal põneva raamatu maailma napsidest.
INTERVJUUKATKED KOLME PARIMAGA
Jaan undusk − aasta parim reisiraamat „Teekond Hispaania“
Akadeemik Undusk avaldas eelmisel aastal kolm raamatut, mahukaim on ligi tuhat lehekülge, õhuke reisiraamat veidi üle saja lehekülje. Aga kaalukad mõlemad.
Akadeemikud istuvad tavaliselt kodus laua taga, seda sa enamjaolt minu teada ka teed, aga vihjad raamatus „Teekond Hispaania“, et sul on olnud suguvõsas reisijaid ja rändureid. Kas oled kodunt romantilise reisitungi kaasa saanud?
Minu isapoolne onu töötas 60ndatel linnapeana ja reisis töö tõttu väga palju. Kui kusagilt tuli, siis võttis sugulased kokku ja rääkis natukene enda reisikogemustest. Tema oli ka esimene J. Undusk, kes kirjutas raamatu Hispaaniast 1969. aastal.
Teine rännumees oli vanaonu, kes 1905. aastal, juba 18-aastaselt, tegi oma esimese pika Ameerika-reisi, mis kestis kolm ja pool aastat, hiljem käis veel sealkandis kolm-neli korda. Temalt on mul säilinud terve patakas piltpostkaarte. Need tekitasid mõtte, et kunagi peaks Ameerika idast läände läbi sõitma, kõik need ilusad loodusvööndid üle vaatama. Kui ennist viitasid, et akadeemikud istuvad kodus, siis tegelikult on tavaks öelda, et pool maailma teadlaskonnast on kogu aeg õhus, teel lõpututele konverentsidele.
Millisel riiulil sinu jaoks reisikirjandus paikneb?
Kõik on läbisegi, mul on raamatud riiulis suuruse järgi. Olengi mõelnud, et mis see reisiraamat on − loed mõnikord mõnda krimijuttu ja saad sealt jube hea paigatunde sisse, näiteks Pariisist või vanast Prahast või Skandinaavia loodusest… Need on ka reisiraamatud.
Millised on sinu kolm assotsiatsiooni, kui ma ütlen Hispaania?
Mul kolme ei ole, mul on ainult üks. See on selline kollakaspruun värv. Istusin lapsena üsna palju maakaartide ees ja Hispaania oli alati just selle värviga tähistatud.
Hispaania ei ole ainult hispaanlased. Sa kirjutad päris palju ka baskidest, võrdled neid eestlastega. Kas baskid on sulle kuidagi eriliselt armsad?
Juba sajandeid on räägitud, et baskid on ainuke Lääne-Euroopa rahvas, kellel ei ole keelelises ja ajaloolises mõttes indoeuroopa päritolu ja selles mõttes on nad lähedased soomeugrilastele, kes on Euroopa piires teised mitteindoeurooplased. Erinevalt ungarlastest, soomlastest ja eestlastest, ei ole baskid suutnud luua oma rahvusriiki, kuid nende nähtamatu impeerium oli ju aastakümneid terrorism − sellega olid nad maailma teadvuses ja mõnes mõttes ka kaardil palju varem kui soome-ugri riike omanud rahvad.
Hispaania raamatus on üks kohalik minajutustaja, kes ei ole päris Jaan Undusk, ehkki ta on ka Jaan. Teine peategelane on üks baski tüdruk Estrella, ju siis baski teema sissetoomine Hispaania raamatusse oli ikkagi oluline.
Selles raamatus on päris palju filosoofilisi ja psühholoogilisi passaaže, mis reisiraamatu juurde tavaliselt ei kuulu. Raamatul on alapealkiri „Üks luhtunud reisikiri“ ja järelsõnast selgub, et oled nende tekstidega aastaid mässanud, üht-teist ka avaldanud. Miks Hispaania sind lahti ei lasknud? Käisite ju reisil, millest lugu algab, möödunud sajandil ehk 1999. aastal.
Selles see raamat püüabki selgusele jõuda. Janika Kronberg, kes on olnud samas rollis, mis mina praegu, oli sellel Hispaania reisil kaasas ja pärast ütles paarile inimesele, et hakkame nüüd reisikirju kirjutama. Tema sai enne valmis. Hakkasin samuti kirjutama, aga siis mulle tundus, et igav on kirjutada sellest, mida juba oled reisil avastanud. Tekst ise peab olema avastus, see peab välja jõudma kuhugi, milleni sa reisil olles ei ole jõudnud. Siis hakkaski sinna sisse tulema see osa, mis ei ole päris reisikiri. Kuna terrorismipsühholoogia ja selle seos islamiga tõusis päevakorrale, mõtlesin, et ehk see raamat läheb ka arvesse, kuigi ma ei räägi islamist, aga leebe terrorismipsühholoogia teema on siin sees.
Peeter Vähi
Peeter Vähi ei osale me üritusel mitte esimest korda. Ta on siin olnud seepärast, et Siiditee autosõit ja raamat on olnud väga põnevad ja professionaalsed, ta on olnud siin, sest viis oma autokolonni läbi Põhja- ja Lõuna-Ameerika. Tema seni viimane sõit oli aastatel 2012–2013 Aafrikas, millest eelmisel aastal ilmus ka raamat „Ring ümber Aafrika“.
Aafrikast on sul nüüd valminud raamat, oratoorium „Müstilisel Kaydara maal“, oled teinud sealtkandist ka palju väga häid fotosid. Kas see manner on nüüd ennast ammendanud või suudad sealt loomingulises mõttes veel midagi inspireerivat leida?
Arvan küll, et suudan. Kuigi tinglikult minu erialaks nimetades on pigem Aasia, India, Tiibeti kultuur, vähemal määral on olnud huvi ka Hiina ja Jaapani vastu. Aafrika on olnud minu jaoks pigem tundmatu maa. Olen kirjutanud Aafrika ainetel ka oratooriumi „Maarja Magdaleena evangeelium“, mille tekst on leitud Ülem-Egiptusest ja muusikalist osa käisin uurimas Põhja-Etioopias.
Mis on Aafrika puhul sinu jaoks kõige erilisem?
Minu jaoks pakuvad kõige suuremat huvi Aafrika vähetuntud hõimud, kellele pääseb väga raskesti ligi. Seal turiste peaaegu ei käigi, nad on suutnud säilitada oma vanad rituaalid ja algse religiooni, kuhu pole veel jõudnud kristlus ja islam tungida. Eelkõige käib see Aafrika lääneosa kohta: Kongo, Kamerun, Gabon, teatud Nigeeria osad.
Tanel Saimre
Su raamat on selline helge, rõõmus ja lahe. Mis sulle Norras meeldis ja mis ei meeldinud?
See on üsna pikk ja keeruline küsimus. Läksin sinna hästi sinisilmselt, et see on selline utoopia ja pühamaine heaoluühiskond, kus kõige tähtsam on raha. Tegelikult päris nii ei ole. Sain teada, et ükskõik kui hea ühiskond su ümber ei ole, pead ka ise vaeva nägema. See meeldiski.
On sul mõni reisiraamat, mida võiksid nimetada oma lemmikraamatuks?
Ei ole. Kui hakkasin „Minu Norrat“ kirjutama, siis enne tutvusin veidi selle sarjaga ning lugesin juhusliku valiku alusel läbi kolm raamatut: „Minu Brüsseli“, „Minu Nepali“ ja „Minu Islandi“, need kolm olid küll väga head.
Mulle väga meeldis lapsena Saint-Exupéry, kõik tunnevad teda „Väikese printsi“ autorina, aga tal on veel häid raamatuid. Lemmikraamat oli „Lõuna postilennuk. Inimeste maa“, mis ongi tegelikult reisiraamat, kus autor räägib oma tööst lendurina 30ndate Lääne-Aafrikas. See istutas minu sisse reisipisiku.
MIDA TÕI AASTA 2016 REISIKIRJANDUSSE?
Sõdurilood
Oleme juba harjunud reisiraamatute hulgast leidma erinevaid eneseleidmise ja proovilepaneku lugusid, kus tubli Eesti inimene läheb kodunt kaugele ja peab võõras keskkonnas hakkama saama. Õppimise või tööga.
Meie sõdurid käivad kaugetel ja mõnikord vaenuliku kultuuriga maadel, see ei ole meist kellelegi enam üllatus. Üsna loogiline, et ilmunud on ka esimesed sõdurite missioonilood. Algus tehti õieti juba aastaid tagasi, kui Iraagist kirjutas Leo Kunnas (2006) ja Afganistanist Mario Merirand (2008). Vahepeal oli väike paus, aga nüüd ilmus kolm raamatut korraga. Hea on, sest ega me ei tea ju, millest ja kuidas meie sõdurid seal kaugel mõtlevad või mida teevad, täpsemalt, mida üldse sõdurid mõtlevad või teevad.
Hannes Võrno kirjapandu on kõige isiklikum. Sõda toimub selle teose lehekülgedel ei kellegi muu kui kõige karmima vastasega ehk siis iseendaga ja see päevik sobib kindlasti kasutamiseks psühholoogia esimese kursuse tudengitel loengus „Sissejuhatus ainesse“. Paraku ei olnud minu jaoks meeldiv lugemine see, kuidas püütakse läbi palvete olla püüdlik kristlane, ent samas ollakse lugupidamatu ja üleolev kõige selle suhtes, mis või kes autorit ümbritseb. Ei kosutanud hinge ega pannud mõtlema. Ei olnud nauditavat vormi ega keelekasutust. Ehk ainult taas kord tõdemine, et paber kannatab kõike ja raamatulaadseks tooteks võib vormistada pea iga asja. Pisut kurb on, et kunagine optimistlik ja avatud rahvanaerutaja leiab vaid karme sõnu kõigi aadressil, kes tema ümber, ja arvab, et peaksime sellest osa saama. Rumal enese puhtaksostmise meetod. Mul on kahju, et Hannese sõbrad, kellest mõned seda raamatut ka sisse juhatavad, ei tahtnud talle öelda, et kuule, kuningas, sa oled ju puhta alasti.
Kristo Pals kirjeldab Mali missiooni sõjaväelasliku korrapära ja süsteemiga. See ridade vahelt kumav militaarloogika on sümpaatne ja õpetab positiivsust leidma ka sealt, kus nii mõnigi meist seda ka tikutule ja luubiga ei leia. Iseenesest on see positiivsus ka ilmselt ametiga koos käiv kohustus, sest sõjas peab ju juht olema see, kes meeleolu ja moraali grupis kontrolli all hoiab.
Reisihuvilisele lugejale on Kristo kirjeldused Mali sõduritest head ja omanäolised näiteks selle poolest, et malilaste ajamõõde on selline: „Iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Või natuke veelgi hiljem.“ Malilased ei tunne ilmakaari ega tee vahet meetril ja kilomeetril, kaarti ei kasutata, kohalikud kardavad, et pildistamine võtab neil hinge ära ja kohalikel HIV-meestel on arusaam, et süütu tüdrukuga vahekorras olles saad terveks. Malilaste sõjapidamisharjumused on vägagi erinevad eurooplaste omadest ja Kristo oskas ka neid täiesti teist laadi oskusi hinnata: „Ei saa öelda, et Mali sõdur on loll, me elame lihtsalt nii erinevates maailmades.“
Mulle meeldis väga, et Kristo ei pidanud paljuks ennast positsioneerida n-ö sissetungijana, millegi „teise“ maaletoojana, ta ei pidanud ennast ja oma teadmisi ainuvõimalikuks.
Sõdurielu argipäeva seal kaugel Malis kuuluvad väga ootamatud meelelahutuslikud tegevused. Kristo kirjeldab neist mitut, näiteks habemekasvatamismaaniat: „Isegi mu tütar ei suuda oma juustega mängida nii palju, kui mõni mees oma habemega.“ Kujutage nüüd ette, et on võimalik korraldada habemefestival, kus hinnatakse näokarvade pikkust, tihedust, keskmist krusside arvu ühel sentimeetril, värvust ja habeme väljakandmisoskust. Seda korraldas Malis „juhtiv näokarvakasvatusriik Saksamaa“.
Sõdurielust üldse laiemalt oli väga palju näiteid. Üks naljakam kui teine. Inimlikult kirjutatud sõdurielu raamat.
Janek Somelar muudab oma looga tugevalt stereotüüpi sõdurist. Enda ümber toimuva nägemine ja mõtestamine, lisaks selle keeletundlik kirjapanemine ei kuulu just sellesse pilti, mida me sõdurist tavaliselt arvame. Treenitud keha ja tuim käsutäitmine on ju tihti kõik, mida ootame. Aga üllatused algavad kohe esimeste peatükkidega.
Kõigepealt ei karda Janek öelda, et ka sõdur tunneb hirmu. Ka temal on segadus ja küsimärgid eesoleva kohta ja mitte sugugi ei valitse ta meeli vaid hulljulge ja uljas võitlustung.
Janek uurib pühendunult seda maad, kuhu ta minemas on. Märkimisväärne ja ei saa salata, ka imetlusväärne, on Janeki tolerantsus. Ta on küll ettevaatlik võõra (ja vaenuliku) suhtes, aga kogu aeg saadab ridade vahel mind lugejana võõra aktsepteerimine. Selline lähenemine mulle väga meeldib.
Arvan, et selle raamatu suur väärtus on kirjeldustes, kuidas hirmust ja võõratrotsist ratsionaalselt üle olla, kuidas avatult ja tolerantsusega maailma vaadata ja tajuda.
Janek ja Kristo kinnitavad minu usku, et eesti kaitseväes on intelligentsed ja haritud inimesed. Kui nende hulka satub mõni teistsugune, siis tänu Janeki- ja Kristo-sugustele veame igal juhul välja.
Ülar Alas „Seitsme imega ümber maailma. Rännak maailmaimede juurde“
See on üks asjalik ja samas lahe raamat, mis on korralikult täis fakte seitsme maailmaime kohta, kamaluga toredaid reisihetki ja lisaks leiab siit pisut ka reisimisteemalistele filosoofilistele mõtisklustele pretendeerivaid väljaütlemisi. Viimased on selle raamatu üks kindlaid väärtusi.
Raamatu autor annab sissejuhatuses kenasti oma põhjenduse, miks just maailmaimed ja miks selline raamat. Algus on paljutõotav, eriti esimene peatükk, kus muuhulgas on ära toodud esimeste turistide võimalik ilmumisaeg, aga ka esimeste reisikirjade tekkimise aeg.
Maailmaimede peatükid on kindlasti iseäranis mõistlikud läbi lugeda, kui parasjagu konkreetne reisisiht silme ees on. Kas raamatut just reisijuhina kaasa maksab tassida, on iseasi, aga teemaga tutvumiseks ideaalne: lühiülevaade ajaloost, kommetest, aga ka objekti avastamisloost on kiirelt teie käsutuses. Sekka autori isiklikud kogemused ühest või teisest paigast.
Ometigi mõjub kogu raamat pigem lootustandva, aga siiski veel algusjärgus käsikirja kui valmis raamatu tekstina.
Esiteks. Fakte on palju ja need on huvitavad. Aga ühtegi viidet, kust need põnevad teadmised ammutatud on, ei ole. Isegi kui see või teine kuulujutulaadne lugu on päris giidi (teadagi, need kipuvad ju pinge hoidmiseks luiskama, seda enam oleks põnev teada kohta, aega ja kas või eesnimegi) käest või internetist, rääkimata sellest, kui see on pärit mõnest akadeemilisemast ajalooraamatust – see annaks raamatule väärtust juurde.
Teiseks. Mitte alati ja igal pool ei kirjelda autor oma kohalkäimisi võrdses mahus ja võrdse kirglikkusega. See raamat on liiga rabistades valmis saanud. Reisiraamatuid armastatakse lugeda, aga lugejad lähevad ju ka üha nõudlikumaks. Aga viimane peatükk sellest, miks me reisime, oli kihvt. Niisuguse avaldusega rändajad väga tihti välja ei tule.
Petrone „Minu“-sarjast Contra „Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest“
„Minu“-sarjas väga tihti n-ö päris kirjanikke kirjutamas ei kohta. Kirjutanud on Olev Remsu, Vahur Afanasjev, Roy Strider. Need on olnud head raamatud.
Contra teose võtsin ootusärevalt pihku. Ikkagi kirjanik. Lätimaa on siinsamas ja meie lähedal, aga eriti popp lätlastest peale Ieva midagi teada ei ole, seega need kaks ootust − kirjanik kirjutab oma suhtest Lätiga − kannustasid lugema.
Lätlastest liiga palju teada ei saanud, küll aga kindlasti erinevaid olustikulisi pildikesi Eesti ja Läti piiriäärsest, aga ka kirjanduse köögipoolelisest elust, muhedaid kohti mitmel pool. Kokkuvõttes tundus nagu natuke küpsemata tekst.
Nagu mõned Contra luuletused – hea idee, vaimukas mõte, aga teostus vähe konarlik. Kui seda aga teisest küljest võttagi Contra stiililise kaubamärgina, siis võib rahul olla.
Malle Koido „Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn“
Vahva, et noortel on ideid ja võimalusi minna enda teostamise ahvatlevat mõnutunnet püüdma eriti eksootilistesse paikadesse. No kõlab ju pööraselt – jalgpall, Brasiilia, rahvusvahelise kaaluga võistluste korraldus, töö…
Malle aitab neil tekkinud müütidel kenasti langeda, olgu siis Copacabana ranna bikiini-iluduste või suht kriminaalse linna kohta. Üks mis kindel, päris elu on igal pool natuke teine sellest, mis välja paistab. Ookeaniranda ei jõua kohalikud mitte ennast näitama, vaid meelerahu saama. Malle on sporditurundusspetsialist. Eks see üks sahmimise töö on, olgu ta siis siin Eestis või kaugel Brasiilias ja päris ootamatu lugeda, et n-ö aja mahavõtmiseks läheb Malle hoopiski jalkatrenni vaatama. Vaatamine pidavat meditatiivselt mõjuma. Pidudest, naistest, meestest, töökultuurist, spordi(bisnise)tegemise kultuurist – kõigest saab ülevaate. Erinevad Riod, aga ütleme, et mina siit sellist ei leidnud, mida ise olen tundma õppinud.
Marianne Suurmaa „Minu Saksamaa. Kirju lapitekk“
Tore südamlik lugu, kuidas noor perekond võttis ette otsuse haagissuvilaga Saksamaale minna ja kuidas siis kohanemine koduperenaise pilgu läbi toimuma hakkas. Kaks väikest last, insenerist töötav isa ja ema, kes rahulikult ja kuidagi liiga kiretult asusid oma elukeskkonda vahetama. Liiga kiretult kõlab ehk halvamaiguliselt, aga et sedalaadi minekud on saanud ühe põlvkonna hulgas ilmselt suhteliselt tavaliseks, siis ei olegi enam lugemisel mingit ahaa-elamust või kaasaelamistuhinat. Et selline üsna tavaline lugu eriliselt silma torkaks, on vaja see siis eriliselt kirja panna. Seda me siit paraku ei leia. Ei saa öelda, et teadmised Saksamaa kohta oleksid selle raamatuga eriliselt suurenenud, aga nendel, kes sakslaste elustiiliga üldse tuttavad ei ole, tasub raamat ette võtta küll. Saksa korralikkusega tehtud veidi puine raamat. 2014. aastal ilmunud Jaana Davidjantsi „Minu Berliin“ oli märksa lustakam teos.
Dagmar Raudam on kirja pannud Diana Lotuse „Minu New Yorgi lood“.
Muidugi on siin raamatus minu jaoks veidi liig palju tühisusi, näiteks väheoluliste filmirollide mitte eriti sisukaid kirjeldusi, aga omati on siin ka miskit, mida tasub kõrva taha panna. See on raamat pingutusest hakkama saada ja läbi lüüa – modellina, restorani administraatorina, näitlejana. Ja mitte pisikeses Eestis, vaid suurlinnas New Yorgis.
Jaana Albri „Minu Kreeta. Mineviku hõng Euroopa lõunatipus“
Algus on suhteliselt tavapärane: 28-aastane masenduses noor naine, kes on otsustanud Eestist lahkuda, sest on muidu „masendusemülkasse vajumas, mida juba ammu ei leevenda ka igaõhtune ravinaps“. Tüüpiline kliimapagulane, kes jääb Eestis kõige enam igatsema oma igale poole pissivat kassivolaskit. Kohapeal selgub, et tegelikult pole siingi lihtne – tööd, ka kõige lihtsamat, on tegelikult päris keeruline leida. Rootsi fi loloogiks õppimine tasub end siiski ära, Skandinaavia keelte oskusega kelnereid on samuti vaja. Suvi möödub ettekandjana ja kui see hooajaline töö lõpeb, on leitud kohalik silmarõõm Mihalis. „Lausa naeruväärselt tüüpiline põhjus,“ naerab autor isegi.
Kokkuvõttes selline tubli keskmine. Olmetasandil saab päris toredaid pildikesi Kreeta küla igapäevaelust, mis turisti jaoks kättesaamatuks jääb.
Janika Vaikjärv „Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest“
Janika on aastaid tegelenud turismiga, viinud eesti ja rahvusvahelisi turismigruppe Aafrika kõrgeima mäe tippu. Siin on turismitöötaja igapäevatööd ja värvikaid tähelepanekuid erinevatest klientidest, siseheitlusi, miks peab inimene seitse korda Kilimandžaro otsa ronima, Aafrika eluolu kirjeldusi. Kui ei oleks neid veidi abituid luuletusi, kiidaksin raamatut rohkem.
Petronel on lisaks „Minu“-sarjale ilmunud veel paar reisiainelist teost. Esiteks juba mainitud Mali-missiooni teos ning teiseks üks epistolaaržanri elluäratamise katse.
Siim Maaten ja Kaisa Roover „Kirju kodust“
See on põnev raamat. Kindel lugemissoovitus! Autorid ise on öelnud, et see on mõtete, teadmiste ja armastuse raamat. Minu meelest on see esmajoones armastuse raamat. See, mida nähakse ja mõtestatakse, on nägijatest-mõtestajatest ehk teineteise ja maailma armastajatest vähem oluline. Autorid erinevad oma eluviisilt „keskmisest“ lugejast tublisti. Muidugi on meri ja maismaa täis rändureid, kes on rändamisest elustiili teinudki, aga neid on inimkonna seitsme miljardi kontekstis siiski ülivähe.
Elu juhtmõte on: mu kodu on seal, kus oled sina, mu kõige kallim inimene. Geograafiline asukoht pole üldse oluline. Vahepeal töötame, siis taas rändame, kulutame vähe, meist loodusesse jääv jalajälg on vaevumärgatav. Vabastav, lihtne, loogiline, empaatiline ümbritseva suhtes, ikka pigem mõista kui hukka mõista püüdes. Autorid respekteerivad asju, mis on nende tavamaitsest erinevad, ja samuti inimesi igas vanuses. Kaisa on oma „Mukimemme“ raskele, aga hästi elatud elule mõeldes kirja panna elu mõttegi.
Lugedes tuleb mõnikord mõte, et kas tõesti kirjutab tänapäeval päriselt ka keegi selliseid kirju. Või oli nii, et kui kirjadest hakkas vormuma raamat, said kirjad väikese täienduskuuri lisainfo näol? Kohati kaob nagu päris kirjade loomulikkus ära. Vahel on siiski tunne, et ega ühteainsamase kirja ikka kõik maailma asjad ära ei mahu, lugeja mõte läheb pika jutu peale uitama. Aga see on väga maitse asi ja lugeja peaks autoritelt õppima tolerantsi, võtma, mida õigeks peab, ja mitte hukka mõistma seda, mis ehk kaugemaks või mõistmata jääb.
Panen lugemise lõpus raamatu õrnalt kinni, nagu tahaks autoreid hoida. Loodan, et neil läheb kõik hästi, ja tahaksin väga näha, mis neist näiteks kümne aasta pärast saanud on. Panen kohe meeldetuletuse Outlooki.
Eduard Tüür „Nägemine on nähtamatu“. Kirjastus Iibis OÜ
See ei ole ka klassikaline reisiraamat. Aga jällegi – soovitan väga lugeda.
Eduard Tüür on olnud ajakirjanik ja turundusspetsialist ja tegelikult on kahju, et ta nii vähe kirjutab, sest tema inimeste ja situatsioonide kirjeldamises on ülipõnevaid tüüpe, ootamatuid pöördeid ja muhedat huumorit. Lugude diapasoon liigub antiikmütoloogia ja tänapäevaste kõrtsiseltskondade vahel.
Andrus ja Aive Hiiepuu „Maailm seljakotis“. Go Group
Raamatusse „Maailm seljakotis“ on mahtunud 60 lugu, palju põnevat on ka välja jäänud. Andrus ja Aive on käinud vähemalt sajas riigis. Kohtusime juhuslikult esimest korda 2003. aastal Tiibetis.
Teie käigud on tavaliselt päris põnevatesse kohtadesse. Mis on olnud kõige huvitavamad paigad?
Andrus: Kindlasti on igal mandril midagi põnevat. Ma tean, et Aive jaoks on Aafrika eriline, samuti Aasia ning Ladina-Ameerikast Guatemala. Mulle endale Paapua Uus-Guinea, kus meil õnnestus täiesti juhuslikult sattuda ühele initsiatsiooniüritusele.
Aive: Neid huvitavaid paiku on tõesti väga palju. Meid on alati paelunud lihtsa inimese elu. Proovime ette kujutada, kui me oleksime sündinud sellesse riiki, siis millist elu siin elaksime.
Mariliis Rosin „Maltale. Elu suurel kivil“. SEJS
Kujunduse poolest on vahel hingekosutav lugeda kõvakaanelist maitseka kujundusega reisiraamatut, kus kogu fotovalik pole odavama trükihinna nimel koondatud ühte, vaid Birgit Püve head suured fotod toetavad teksti jooksvalt. Kujundaja on Andres Tali, hea töö!
See on küll lihtsakoeline, aga ikka suhteliselt mõistlik raamat meeldivalt lapseohtu inimeselt, kelle jaoks võib maailma jubedaim asi olla enda tutvustamine uues töökohas tervelt 17 inimese ees. Ehe ja aus on see raamat, sobib neile, kes armastavad „Õnne 13“ sarnast turvalist meelelahutust. Aga tegu pole kaugeltki banaalse iseendast jauramisega, vaid pakutakse palju toredaid tähelepanekuid ka Maltast.
Imre Siil. „Rändamisi“. Go Group
Reisiraamat koosneb 25 reisiloost ja kümmekonnast miniatuurist. Reisid algavad juba õndsa Brežnevi valitsemise ajal. Meenutused Artekist on väga lõbusad.
Kokkuvõtteks
See aasta on olnud reisikirjanduses väga ühtlane aasta, võib-olla on üks raamat, mida ma ei soovitaks osta, teised on omamoodi igaüks toredad. Möllu ja mürtsu oli 2016. aasta reisikirjanduses vähevõitu. Polnud läinud aastal Avantüriste Beritit ja Terjet, polnud meeletut Aime Hansenit või ettearvamatut Sauterit. Valitses pigem soliidne akadeemiline laad: akadeemik Undusk, helilooja Vähi. Seikluslikemaid noote leiame Tüürilt ja Saimrelt, aga neid võiks järgmisel aastal veel rohkem olla.
AASTA SEIKLEJA
Aga õnneks on üks mees ja üks raamat, mis tõid rõõmu ka möllumeeste õuele: see mees on Väino Laisaar, kes valiti aasta seiklejaks. Auhinna talle pani välja kauplus Matkasport. Varasematel aastatel on selle auhinna saanud polaarmees Timo Palo, purjetaja Imre Aljas, Avantüristid, Valdek Udrise matkagrupp jt.
Väino reisiaasta algas kuuajalise dokfilmireisiga Sri Lankale, mille jooksul valmis ERR-i „Meie maailma“
filmiprojekti raames eetrisse läinud Sri Lankast ja sealsest kodusõjajärgsest elust rääkiv dokfilm. Seejärel järgnes koos elukaaslasega Balkanimaade avastamine. Siis taas töine sügis Malaisias ja Singapuris. Talve alguse poole keerati autoninad Iraani poole ning tulemuseks oli reisisari TV3-s. Tänavu aasta alguses tuli töised kompsud taas kokku pakkida ning Indiasse, Taisse ja Myanmari sõita.
Eelmisel aastal ilmus raamat „4x4 reisid. Elu läbi kolme silma“.
Kui vana sa oled, kas sa ära ei väsi?
39 ja kolmandik on läbi, veel ei väsi. Eks ma suures osas sellepärast reisingi, et ise teada saada ja siis neid teadmisi teistega jagada. Kui kuskile reisida, siis tasub enne alati kuulata inimesi, kes seal on käinud, see on kõige olulisem!
Tekst: Tiit Pruuli