Küllap on kõik mõnel reisil kogenud seda erilist „üks kord elus“- tunnet. Edgar Karofeldi jaoks oli selline koht Teravmäed. Sel hetkel, 1987. aastal, ei kujutanud ta ette, et elu annab 28 aasta pärast veel ühe suurepärase võimaluse seda jäist ja lumist liustike maad külastada.
Edgari lugu – 1987. aasta suvi Teravmägedel
Pärast ülikooli töötasin Geoloogia Instituudis, kus olid kasutusel uudsed meetodid liustike geokeemilisteks uuringuteks ja kolleegid olid juba käinud välitöödel ka Teravmägedel (vt J. Singer „Külmade randade maa“, Tallinn, Valgus, 1978). Kui hakati koostama meeskonda 1987. aasta suveks kavandatud töödeks Teravmägede põhjaosas Kirdemaal, siis olime Mart Varvasega kohe nõus. Varustuse saatsime merekonteineriga juba varakult ära, ise aga sõitsime aprilli lõpus rongiga Moskvasse, kus hotellis Akademitšseskaja oli meile tuba broneeritud. Administraator vaatas matkasaabaste ja presendist „sturmadega" noormehi väga kahtlevalt − meile oli reserveeritud luksnumber, eeldusel, et mitmeks kuuks saavad Norrasse minna vaid akadeemikud. Suures julgeolekumajas läbisime instrueerimise nõukogude inimese käitumisest kapitalistlikul maal. Tõendasime oma allkirjaga, et ei püüa seal teha kommunistlikku propagandat ja keeldume resoluutselt, kui öises rongis tahetakse meid panna ühte kupeesse võõra naisega. Moskvast pidime kätte saama ka välispassid, kuid ikka leiti mingi põhjendus, miks need veel valmis ei ole. Asi läks juba ärevaks, kuid lõpuks saime passid kätte just enne asutuse sulgemist hommikusele lennule eelnenud õhtul.
Väike maailm ja suur Eesti
Moskvast lendasime Longyearbyenisse Arktik Ugoli tellitud Aerofloti erilennuga. Pilves ilma tõttu nägime lumiseid mägesid ja jäätunud fjorde alles maandumisel. Lennuväljalt viidi meid Mi-8 kopteriga kohe Barentsburgi ja olimegi Grönfjordi kaldal Teaduste Akadeemia majas legendaarse ekspeditsioonijuhi Jevgeni Singeri isaliku hoolitsuse all. Selgus, et neli meest on juba Kirdemaal, et sinna kaks aastat tagasi rajatud baas lumest välja kaevata ja taas kasutusele võtta. Teravmägedel saime korduvalt kogeda, et maailm on väike ja Eesti suur. Nõukogude Liidu konsul Teravmägedel oli sel ajal eestlane Aleksander Jürgens. Meid kadestati, sest saime paaril korral käia konsulaadis kohvi joomas ja uudiseid vahetamas.
Nädala pärast lendasime Kirdemaale. Meil oli küll palju varustust, kuid nii kaugele lennati ohutuse huvides alati kahe kopteriga üpris kõrgel ja sirgel kursil üle külmunud fjordide, pimestavalt valge lumega kaetud liustike ja mägede. Nina vastu kopteri akent surutud, imetlesime seda tõelist Lumekuninganna maad. Ümberkukkumise ohu tõttu kopterid liustikul päris maanduda ei saanudki, toetasid ainult rattad tasakaalu hoidmiseks lumele ja meil tuli tohutus lumemöllus asjad kiiresti maha laadida. Kopterite lahkumisel jõudis pärale, et oleme maailma otsas päris karmis paigas – seitsme mehega Euroopa ühe suurema liustiku idakuplil ligikaudu 900 meetri kõrgusel, silmapiirini vaid tasane liustikuplatoo.
Sisseseadmine
Lumest välja kaevatud elu- ja puurimismaja katustel oli ligikaudu meeter lund, nende valgustamiseks ehitasime akende kohale väikesed kilest püramiidid. Elumaja väiksemas osas oli kaks kahekordset nari kolmele mehele. Suurem, ahjuga ruum oli meie köögiks, söögi- ja elutoaks ning sai riiulitel olnud konservide järgi nimeks „konservatoorium“. Neli meest elasid samal aastal kohale toodud kahes ahjuga vineeronnis. Eriti hommikul pidi esimene väljuja vaatama, et jääkarusid läheduses luusimas ei oleks. Oht oli reaalne, sest kaks aastat tagasi pidid kolleegid sealsamas kuberneri loal maha laskma kaks karu, kes olid liustikule tulnud ja laagri ümber tiirutama jäänud. Meil olid karude peletamiseks raketipüstolid ja hädakaitseks jahikarabiinid, kuid meid karud ei kimbutanudki. Aga ega see meeldiv tunne ei olnud, kui laagrist sadakonna meetri kaugusel meteoväljakul üksinda andmeid kirja panid ja selja tagant udus lume krudinat kuulsid.
Kuni puurimise alguseni olime köögitoimkonnas kordamööda. Sellel oli ka vähem meeldivaid külgi, kuid kui olid teistest varem üles tõusnud, söök valmimas ja laud kaetud, sai lubada endale ekspeditsioonis haruldase privaatse hetke, mil tegid tassi kohvi, panid raadio vaikselt mängima ja lugesid-kirjutasid kirju või tundsid end niisama hästi. Meieni kostis hästi mingi Ameerika kantrimuusikajaam, kuid raadiost Majak võis kuulda ka Jaak Joalat. Kui aga raadios teatati Mathias Rusti maandumisest Moskvas, siis ei tahtnud mõned seda kuidagi uskuda.
Teadustöö
Pärast ettevalmistusi algas tõsine töö – puursüdamiku võtmine liustikust, jääkerni esmane analüüs ja proovide võtmine. Puurimine toimus termopuuriga – trossi otsas rippuv kolme meetri pikkune ja kümmekonnasentimeetrise läbimõõduga toru, mille alumist otsa elektriga kuumutati ja jää sulades vajus puur oma raskusega üha sügavamale. Kui trossilt mõõdetuna oli puuri pikkus läbitud, siis tõmmati puur koos jääkerniga üles. Minu ja Mardi töö oli hööveldada kernilt kindlate vahemike kaupa maha õhuke jääkiht ja see veeproovideks üles sulatada. Kaks aastat tagasi tuli puurimine siin lõpetada kümmekonna meetri sügavuselt puurauku valguva ja seal külmuva vee pärast. Olles jõudnud mõnekümne meetri sügavusele, tabas meidki sama häda. Et termopuurimisel tekkiv vesi ei jäätuks, siis kallati igal õhtul puurauku piiritust, arvestusega, et tekkiv segu oleks mittejäätumiseks piisavalt kange. Selleks oli meil mitu 200-liitrist vaati puhta piiritusega. Kuna ei olnud teada, kui palju vett võis puurauku veel valguda, siis otsustati puurimine üle viia laagrist umbes kahe kilomeetri kaugusele liustikuharjale. Seal kaevasime firni augu, millele paigaldasime polaartelgi ning sinna generaatorid, puurimisseadme ja muu vajaliku ning töö sai taas alata.
Pärast hommikusööki sõitsid Viktor ja Pavel puurima, meie töötlesime eelmise päeva jääkerne, doktor tegeles meteovaatluste ja söögivalmistamisega. Kui puurimine oli alanud, ega me kella ega nädalapäevi eriti ei vaadanud. Vaid pühapäevad võtsime puhkuseks. Ühes vineeronnis eraldati siis ahjuümbruse ala muust ruumist presendiga ja selle sai vast 40-kraadiseks kütta ja seal end pesemas käia. Ääretul liustikul ei ole eriti lõhnu ja nina muutub ülitundlikumaks ka teiste sokkide ja kõrbeva toidu suhtes. Teravnevad ka meeldivad aistingud. Minu nari kohal tuli prussist veidi vaiku. Vahel seal lamades tegin näpud vaiguseks ja neid nuusutades unistasin linnulaulust helisevast metsast. Enam kui kahekuuse liustikul töötamise ajal käisid kopterid meil vaid korra, et proove ära viia, tuua värskemat sööki ning mis kõige tähtsam – kirju. Iga mees tõmbus siis saadud kirjadega oma nurka ja luges need korduvalt läbi, püüdes tabada ka ridade vahele kirjutatut või mõeldut.
Cambridge’i kolleegid
Meil oli kaks lumesaani, millega tehti ka pikemaid sõite lumepaksuse kaardistamiseks. Kord märkasid Sergei ja Aleksander mingit liikuvat täppi. Jääkaru? Binokliga vaadates nähti, et värv siiski ei sobi jääkarule − on hoopis inimesed! Selgus, et tegu on Cambridge’i ülikooli Scotti polaarinstituudi ekspeditsiooniga, nende laager asus meist mõnekümne kilomeetri kaugusel ja meid kutsuti külla. Paari päeva pärast sõitsimegi neile neljakesi külla, kaasas „puurimislahust“ ja lihakäntsakas. Ilma ühegi orientiirita veerandi Eesti suurusel liustikul sõites sai küll mõteldud, kas me nende laagri ikka üles leiame ja kuidas siis koduteed leida, kui tuisk peaks meie jäljed kaotama. Inglased võtsid meid soojalt vastu, kuid et oli aasta 1987, siis meie Mardiga ütlesime kohe, et oleme küll „vene“ ekspeditsioonis, kuid tegelikult eestlased. Selle peale küsis üks habemik, et kas sellest Eestist, kus oli Jüriöö ülestõus, on Tartu ülikool ja laulupidu? Meil olid vist ikka väga imestunud näod peas. Selgus, et polaarajaloolane Robert (Bob) Headland oli alles mõni aasta tagasi Cambridge’is juhendanud väliseestlase Ivo Meisneri magistritööd. Inglaste töö eesmärk oli paari aasta tagant korratavate mõõtmistega uurida liustiku liikumiskiirust. Selleks kasutasid nad mitme meetri pikkuse antenniga suure kohvri mõõtu kasti, mis pidi ühes kohas olema ööpäeva paigal ja siis saavat asukoha koordinaadid ligikaudu 30 meetri täpsusega. Kasti nimeks ütlesid nad GPS. Meie vene kolleegid kahtlesid väga nende jutus.
Et inglaste ekspeditsioon oli lõppemas, siis lubasid nad neile järele tuleva lennukiga meile külla tulla. Külalised saabusidki Twin Otteri lennukiga, tutvustasime neile oma puurimisseadet, tööd ja elamist. Muidugi järgnes koosviibimine „konservatooriumis“ „puurimislahusest“ ja mahlast segatud jookidega. Pärast paari toosti tundus meile, et külalistele see jook vist hästi ei meeldi. Selgus aga, et nad lihtsalt pelgasid meie varusid ära juua. Kui näitasime väljas reas 200-liitriseid vaate puhta piiritusega, leidsid nad, et see muudab asja, kuid peavad lennuplaani muutmisest teatama. Võetigi Longyearbyeni lennujuhtidega ühendust ja teatati, et kõik korras, kuid tihe udu liustikul ei võimalda neil startida. Päikeselise ilmaga ootamatult ilmunud udu kestis tol korral mitu tundi… Kui Twin Otter oli pärast õhkutõusmist juba eemaldumas, pööras ta tagasi ja liugles väljalülitatud mootoritega tiivalt tiivale kõigutades vuhinal üle all lehvitavate meeste. Oli võimas elamus ja silmad võisid märjakski minna. Küllap udust.
Töö jätkub
Tee laagrist puurimistelgini oli küll tähistatud ja sisse sõidetud, kuid paaril korral jõudis Pavel tuisu või lumepimeduse tõttu ikkagi vaid raskustega kohale. Et raadiolokatsiooni andmetel võis liustiku paksuseks olla ligikaudu pool kilomeetrit, siis ärevus järjest kasvas, et kas meie augu sügavus ületab Ostankino teletorni kõrgust (540 m) või mitte? Ja siis ühel päeval nägime kristallselges jääs liivaterakesi! Juba järgmisel päeval jõudiski puur põhjani, mida kinnitasid nii moreenitükid kernis kui ka veidi lömmis puuri ots. 566 meetrit! Keegi teine ei olnud varem suutnud Kirdemaa idakuplit kõige paksemas kohas läbi puurida ja proove võtta! Meie töö oli tehtud, võisime seda tähistada ja rõõmustada.
Nüüd oli aeg asjade pakkimiseks ja laagri sulgemiseks. Et kraami oli meil rohkem kui kahe kopteriga saaks ära viia, siis osa varustusest pakkisime kahte vineeronni, et need trossi otsas rannikule viia kuni võimaluseni nende äraviimiseks. Äralennu päeval lammutasime „konservatooriumi“, matsime lumme vineerplaadid ja muu loodust mittereostava. Sagimist jätkus mitmeks tunniks, kuid siis võeti Barentsburgiga ühendust ja selgus, et halva lennuilma tõttu kopterid täna ei tulegi. Elasime nüüd kahes vineeronnis pead-jalad koos. Kui kopterid olid veel kord juba välja lennanud ja siis halva nähtavuse tõttu liustikul tagasi pöördunud, siis ei olnud juba seljakottidel istunud ning soojast dušist ja kirjadest unistanud meeste tuju kuigi hea. Lõpuks 7. juulil saime rõõmustada kahte lähenevat täppi nähes ja siis juba kopterite mürinat kuuldes. Kõigepealt võeti trossi otsa vineeronnid, et need Rijpfjordi äärde transportida. Kui kopterite müra oli vaibunud, siis tuli korraks mõte, et mis siis, kui nad ei saaks kohe tagasi tulla, kas ja kaua saaksime siin hakkama? Õnneks naasid kopterid peagi, laadisime oma varustuse peale ja lendasime rannikule onne paremini sulgema. Ahmisime avatud kopteriaknast vaateid liustikule – lumi oli liustiku servades enamasti sulanud ja sinetav jää paljandus tuhandete lõhedega. Varsti tundsime pead pööritama panevat palja maapinna ja mere lõhna.
Barentsburgi kopteriplatsilt viis Singer meid oma kongiautoga „koju“. Oli imeline tunne seista võidukana sinise fjordi kaldal, nautida 10–15-kraadist soojust ja näha tänaval ka noori naisi, kellest mõned olid seelikutes! Pärast duši all käimist toimus konsuli ja teiste tähtsate isikute osavõtul pidu meie tehtu ülistamiseks. Et meie Mardiga olime „puurimis-“ ja sarnastest lahustest vähe küllastunud ja et Barentsburgi oli jõudnud ka kolleeg Rein Vaikmäe, siis südaöö paiku ronisime kolmekesi mäenõlvale fjordi kohal. Oli polaarpäev ja tuulevaikne. Tegime väikesel lõkkel kohvi ning nautisime seda konjaki ja uudistega Eestist.
Matkad
Meie vene kolleegid lendasid peagi Moskvasse, kuid vist tänu konsuli eestkostele saime Mardi ja Reinuga veel mitu matka teha. Esimene oligi koos konsuliga nõukogude uurimis- (või luure-?)laeval poolakate baasi Hornsundis. Sealt meenuvad fotod kütusevaadikõrguste jääkarude külaskäikudest ja kristallselge tuhandete aastate vanuse jää varumine fjordi laskuva Hansbreeni liustikust, et Poola baasi aastapäeva tähistamisel nautida Chopini muusika taustal Cinzanot jääga. Kord viidi meid kopteriga Van Mijenfjordi äärde Damesmorenile. Selle otsamoreeni tekke tõendamisel hoopis teisel pool fjordi lõppeva liustiku viimase pealetungiga oli roll ka meie laboril. Nautisime ilusat ilma ja vaateid liustikumütsides mägedele, kuigi tuul oli kohati nii kõva, et väljaspool telki viis toidu lusikalt. Mingil põhjusel kopter meile kokkulepitud ajal järele ei tulnud. Et polnud teada, mis on juhtunud ja kas meile saadaksegi järgi tulla, siis läksime tagasi jalgsi. Polaarpäeval on inimesel energiat kuidagi rohkem ja olles ühes onnis vaid veidike pikutanud, läbisime ligi 70 km umbes ühe ööpäevaga.
Ühe matka tegime üle mägede Golesbuhhta lahe äärde, kus ööbisime Russanovi onnis. Siit matkasime Grumantisse – nõukogude kaevandusasulasse, mis oli rajatud igikeltsale mäenõlval ja hakkas seetõttu 1950ndatel fjordi libisema. Mõned majad olid juba hävinud, mõned varemed püsisid veel otse fjordi järsul kaldal. Meenub tagasitee Barentsburgi piki udusse mähkunud Isfjordi kallast. Olime just mõtelnud puhkepausi teha, kui silmasime läbi udu vast sadakonna meetri kaugusel paistvat valget onni. Olime ühel meelel, et see oleks hea koht istumiseks. Kümmekonna meetri pärast tõdesime hämmeldunult, et tegu oli hoopis valge plastmassist kalakastiga.
Imelised vaated
Vaid paar päeva enne kojulendu saime kopterid rannikule jäetud onnide äratoomiseks. Seekord lennati vaid mõnesaja meetri kõrgusel kitsastes fjordides ja üle lõheliste liustike. Erinevalt varem nähtust oli lund veel vaid kõrgemal mägedes ja liustike ülaosas. Otsekui oleks pruuti esmakordselt ilma loorita näinud ja avastanud, et ta on arvatust veelgi kaunim. Avatud aknast vaateid ahmides ja pildistades ei tahtnud kohati uskudagi, et see on „siin ja praegu“, mitte ei vaata pilte National Geographicust. Rijpfjordis selgus ka selle erakordse lennu põhjus – sõjaväepiloodi taustaga meestele oli see viimane lend Teravmägedel ning hüvastijätul anti endast ja masinast kõik.
Maailma põhjapoolsemas tsiviillennujaamas enne äralendu pilti tehes ja lennukiaknast paistvate vaadetega mõttes hüvasti jättes ei osanud küll arvata, et saan siia tagasi tulla. Alles aastaid hiljem sain teada, et ka Kai suureks unistuseks juba ülikooliajal oli kord Teravmägedel käia. Just 1987. aastal olid nad sõpradega kokku leppinud, et kes neist esimesena Teravmägedele jõuab, saab pensionipõlves Andaluusia viinamägedel teiste kulul puhata. Vahel unistused täituvadki ja nii sain mina Teravmägesid taas avastada ka sõbra silmade läbi.
Kai lugu – 2015. aasta suvi
Teravmägedel Lõpetasin ülikooli bioloogina, aga ega ma mingi „tõsine matkaja“ pole kunagi olnud. Töö on mind viinud küll nii Alaskale kui ka Tulemaale, kuid polaarjoone ületasin esimest korda alles 2014. aasta sügisel. Teravmäed tundusid ka siis veel kauged ja kättesaamatud. Täiesti ootamatult avanes võimalus Teravmägedele lennata 2015. aasta suvel, kui Edgar kutsus mind kaasa. Küllap ei osanud ma esimese hooga õigesti reageeridagi, ikka veel nii ilmvõimatu tundus see sõit! Aga pole ju midagi lihtsamat kui osta lennukipilet Tallinn–Oslo–Longyearbyen!
Esimene eneseületamine oli juba Longyearbyeni lennukis. Minu koht ei osutunud aknaaluseks, seal sättis end uinakule hoopis üks norrakas, kellele võimalikud vaated Teravmägedele erilist huvi ei pakkunud. Võtsin julguse kokku ja küsisin, et kas ta oleks nõus minuga kohad vahetama. Ühmates, et pilvitu ilmaga võib midagi nähagi olla, oli ta nõus. Peaaegu pool lendu oli pilvine ning siis äkki kadus pilvekiht ja minu all avanes vaade – kõigepealt Karusaarele. Unustasin vist suugi lahti ja pildistamine ununes ära, nii kütkestav oli vaade kõrgusestki karmile lumemütsidega ja liustikega pikitud karukarva maale.
Piiramatult valgust
Olime kohal oma suures unistuses just polaarpäeva ajal. See tähendas, et meil oli aega ümbrust uurida 24 tundi „päevas“! Esimesel õhtul ootasin põnevusega, mis tunne siis on, kui päike ei kaogi silmapiiri taha. Pärast õhtust kummipaadisõitu Isfjordis vaadetega Fuglefjella linnukaljudele ja Edgarile juba tuttavale Grumantile ei tekitanud mingit raskust kell üks öösel veel paariks tunniks tundrataimestikku uurima minna. Raskus tekkis hoopis magama jäämisega ja nüüd sain aru, miks aknast avanevat imepärast vaadet fjordile peaks varjama mustad kardinad.
Lõhnatu maa
Teravmäed meenuvad mulle veel tagantjärelegi vaikse ja lõhnatuna. Isegi merel pole erilist lõhna! Õistaimi on Teravmägedelt teada enam kui sada liiki ja enamik neist olidki täisõies, kuid ka lilled ei lõhna, sest pole ka putukaid, keda tolmeldama meelitada. Siiski, on üks erand – padjanditena kasvav varretu põisrohi lõhnab õrnalt värske lume järele. Lisaks võib see taim olla abiks ka orienteerumisel, kuna alati avanevad esmalt just lõunapoolsemad õied.
Saanud julgustust suunda juhatavatest lilledest ja oma naiivse uljuse õhutusel võtsime lähikonnas ööpäev ringi ette pikemaid ja lühemaid matku. Matkasime püssi ja koeraga giidi juhatusel Bjorndaleni orus ja platool selle kohal, kuid mitmel korral ka omal vastutusel loodust uurides ja alles pärast kaardilt avastades, et olime liikunud märgatavalt kaugemale karuohutust tsoonist. Minus tärkas ikka tõeline naturalist ja mingitki ohtu hoomamata ei tahtnud ma sugugi turvaliselt rajal püsida, vaid ikka sattusin igasugu moreenkuhjatiste ja lumemütside otsa ning vahele mõnd seninägematut taime uudistama.
Ohte trotsides
Ühel päeval oli meil soov jõuda nii kaugele üles Longyearbreeni liustiku juurde, kui julgus ja olud lubavad. Üle rusuvallide ronides ja saapaga firni „astmeid“ toksides ei saanud ma sugugi aru, kui ebaturvaline on tegelikult pind, millel turnin. Hüüdsin, et kuulen kuskilt suure kose mühinat, ja alles siis sain aru, et see tuleb otse minu jalgade alt. Siis oli küll kiire minek kindlamale maale ja püsisin Edgari jälgedes terve ülejäänud päeva! Päris liustikujääni me ei jõudnudki, sest ka varahommikul astuma hakates ja väikeseid ojakesi ületades tuli arvestada sellega, et päeva peale saavad neist piimaga kohvi värvi vahutava veega laiad jõed, mis suuremaidki kive kolinal fjordi poole kannavad, saati siis säästavad mõnd kõhna rännumeest.
Kuhu iganes me päeva jooksul ka ei matkanud, viimase ringkäigu tegime ikka kas kohe maja tagant algavasse mägitundrasse või kiriku taha jäävale Varda platoole, et veel korraks linnale alla vaadata ja nautida seda hetke, milles olime.
Edgarit köitsid eriliselt laeva- ja paadisõidud pea 60–80 meetri kõrguste Borebreeni ja Von Posti liustikukeelte ette. Minul olid värskelt meeles alles jaanuaris Tulemaal nähtud Beagle’i väina ridamisi laskuvad liustikud ning mind segas pisut ka kerge merehaigus. Seega ahvatles kuival maal olek mind enamgi. Kuid Borebreeni liustiku ees nähtud meres hullav jääkaru võttis meid mõlemaid hingetuks. Ka kohalikud olid üllatunud teda suvel saare keskosas nähes ja tõdesime, et karuoht ongi reaalne. Edgar teadis, et viimane surmaga lõppenud jääkarurünnak toimus 2011. aasta augustis, mil karu tappis ühe ja haavas nelja Von Posti liustiku juures laagris olnud inglasest noort loodushuvilist.
Turbasambla otsingutel
Unistuste maal matkamise kõrval oli meil soov üles otsida ka maailma põhjapoolsemad turbasamblad. Neid on Teravmägedelt teada 13 liiki, meie leidsime neist üles üheksa. Minu meelehärmiks leidis esimese turbasamblalaigu Edgar (jälle enne mind!), mis üllatuslikult osutus meilgi laialt levinud mets-turbasamblaks.
Nagu Edgar oma esimesel käigul Teravmägedele, saime nüüdki kogeda seda väikese maailma ja suure Eesti tunnet. Suur tänu Teravmägedel elanud Martinile perega, kes just selleks ajaks Eestisse puhkusele sõitis ja meid oma koju lubas. Turismifirmas töötanud Maiale oleme tänulikud abi eest sobivate retkede valikul ja vahetute „põliselaniku“-muljete eest!
Mina olin reisiks ette valmistades arvestanud külma, tuule ja uduste ilmadega, kuid tol aastal võtsid Teravmäed meid vastu päikese ja soojaga. Esimene kohtumine selle karuse (nii kaudses kui ka otsese mõttes) paigaga oli nii kütkestav, et minu päeviku viimane märge on „..tahaks siia veelgi tagasi tulla!“.
Unistused lähevadki täide, oska ainult soovida!
Tekst ja fotod: Edgar Karofeld, Kai Vellak