KANADAS karuotsingul

Kaksteist aastat tagasi kolisid mitmel pool miljonilinnades elanud Kristin Strauss ja tema sõjakorrespondendist abikaasa Julius Strauss tsivilisatsioonist kilomeetrite kaugusele, Kanada Briti Kolumbia karulaande. Hiljuti valmis nende erilisest elust ka saade Briti Channel 5 kanalil, kui neil käis külas tuntud saatejuht Ben Fogle.

Kaksteist aastat tagasi kolisid mitmel pool miljonilinnades elanud Kristin Strauss ja tema sõjakorrespondendist abikaasa Julius Strauss tsivilisatsioonist kilomeetrite kaugusele, Kanada Briti Kolumbia karulaande. Hiljuti valmis nende erilisest elust ka saade Briti Channel 5 kanalil, kui neil käis külas tuntud saatejuht Ben Fogle.

Kaardi pealt Kanadat silmates on tunne umbes sama kui Venemaa geograafilist haaret nähes – mõned suuremad linnad siin-seal ja siis tükk tühja maad. Sellega sarnasus kahe riigi vahel ka piirdub ning seda kultuurišokki sain oma nahal tunda, kui kaksteist aastat tagasi Moskvast Kanadasse kolisime.

Kanada 35 miljonit elanikku elab mõnesaja kilomeetri raadiuses USA piirist ning 90% riigi territooriumist on inimese poolt asustamata, arusaadavalt just suurem osa põhjapoolsest Kanadast. Suurem osa elanikkonnast elab Eesti mõistes siiski suhteliselt lõunas. USA ja Kanada piiriks on 49. paralleel ja Tallinn asuks oma 59. laiuskraadiga kusagil Kanada ja Alaska piiril.

Otsustasime uut kodumaad oma silmaga avastada ning rendiautoga idakaldalt läänekaldale sõita. Reis New Yorgist Vancouverisse kestis laisalt nädalaid ja kuigi Põhja-Ontario järved meenutasid vägagi armast Lõuna-Eestit, siis kõige imponeerivam vaatepilt avanes tunnike pärast Calgaryt Kanada Kaljumäestikule. Sõitsime pea paar tuhat kilomeetrit mööda ülisirgeid teid, kus tillukese kurvi eest hoiatas pikk jada vilkuvaid tulukesi, ning nautisime lõputu horisondiga preeriavaateid ja siis olime korraga silmitsi mägede seinaga – see vaatepilt avaldab muljet siiani.[PAYWALL]

Kanada Kaljumäestik on üks enam külastatavaid turismipiirkondi Kanadas. Canmore, Banff, Lake Louise, Jasper on kõik ülipopulaarsed suvised ja talvised sihtkohad. Neid linnu ja ümbritsevaid rahvusparke külastab aastas miljoneid turiste. Juulis-augustis on autode ja autoelamute mass teedel tõesti hirmuäratav, aga kui tulla näiteks mais-juunis või septembris-oktoobris, on inimesi vähem ning loodusele ligipääs pisut lihtsam. Kuigi turisminduse tipphooaeg on suvi, siis pulbitseb siin elu ka talvel, õige mitu kuulsat läänekalda suusakuurorti asuvad just siin.

Rahvuspargid juubeli puhul tasuta

Kuna Kanada tähistab sel aastal omariikluse 150 aasta juubelit, siis on ligipääs rahvusparkidesse erandkorras tasuta. Selleks peab endale varakult kodulehelt www.pc.gc.ca vabapääsme ära tellima, sest kohaletoimetamine võib võtta kuid. See aitab kokku hoida õige mitukümmend dollarit ning annab ligipääsu kõikidesse Kanada Kaljumäestikus asuvatesse rahvusparkidesse: Yoho, Banff, Jasper, Kootenay, Glacier National Park of Canada ja Waterton Lakes National Park. Selles loodusilus võib maha sõita sadu ja sadu kilomeetreid ning kui on soov kõiki parke külastada, siis soovitaks selleks varuda paar nädalat. Niisama läbi tuisata oleks patt või kui aega jääb väheks, siis soovitan valida ühe või kaks kandidaati.

Kõikides parkides on olemas ööbimisvõimalus. Enamuses on olemas hea valik hotelle, motelle või B&B’sid. Seiklusjanulistel tasub aga kindlasti ära proovida värskes õhus ööbimine – matkaplatside süsteem on siin väga hästi organiseeritud. Tavaliselt planeeritakse selliseid reise ette ning broneeritakse enim meeldiv plats varakult ära (reservation.pc.gc.ca). Telkimine on tasuline ning hinnad algavad umbes kümnest dollarist öö kohta, sõltuvalt asukohast. Enamik telkimisiplatsidest on väga heas korras, alati on olemas WC, mõnes kohas ka dušš. Väike lõkkeplats, grill ja võimalus osta lõhutud küttepuid on samuti alati olemas.

Alberta – Kanada Texas

Kõige lihtsam viis eelnimetatud parkide külastamiseks on lennata Calgarysse ning seal rentida kas auto või autoelamu. Calgarysse saab lennata otse nii Frankfurdist, Londonist kui ka Amsterdamist. Calgary ise on miljonilinn, Kanada naftapealinn ning Alberta provints on samuti kuulus oma suurte veisefarmide poolest. Albertat kutsutake naljatamisi Kanada Texaseks – pole sugugi haruldane vaatepilt kohata valge kaabuga kauboid oma massiivse 4×4 truck’i roolis. Iga-aastane juulikuine pullide/hobuste taltsutamise võistlus Calgary Stampede on suur turismimagnet ja tõmbab kokku publikut üle maailma. Show on vägev ja kes vähegi testosteroonist pakatavast kauboiromantikast huvitatud on, sel tasuks ära käia.

Calgaryst mööda TransCanada Highwayd ehk Highway 1 läände suundudes jääb eestlase pilk heldinult peatuma 1988. aasta Calgary olümpiamängude suusahüppetornil. Kogu kompleks on siiamaani aktiivses kasutuses.

Tunnike pärast Calgaryt avaneb vägev vaade Kanada Kaljumäestikule ja seda ilu jätkub sadadeks kilomeetriteks, kui mööda sedasama Highway 1 läände sõita. Vaikse ookeani kaldale Vancouverisse on siit kõige kiiremat teed pidi tuhat kilomeetrit. Kuigi Kaljumäestik saab ühel hetkel otsa, siis mägedest puudust ei ole – üks ahelik ajab teist taga. Tasase põllumaa peale jõuab alles paarsada kilomeetrit enne Vancouverit.

Esimene tõsisem kõrvalepõige tasub teha Banffi. Banff on kogu kohaliku turismimajanduse logistiline keskus ning siit leiab informatsiooni teiste huvitavate sihtpunktide kohta. Kas on soov kauemaks kohale jääda, Lake Louisi või Jasperisse minna või jätkata lihtsalt edasi lääne suunas − kõik valikud on head. Just siit saab hea ülevaate sellest, kus tasub kauem peatuda, kus mitte. Bussitäite viisi Banffi toodud turistigrupid võivad alguses ära ehmatada, aga omal käel reisides võib ju alati masside eest jalga lasta, eriti siin. On võimalik valida suure hulga matkaradade vahel, on nii lühemaid kui ka tõsiseid mägimatkavariante ja neile, kes on laisad, pakuvad ehk huvi kaunid vaated Banffi gondolast või kook ja tee peenes Lake Louise’i kaldal olevas hotellis. Adrenaliinilaks on kindel whitewater rafting’ut tehes või hoopis karusid, hirvi või mägikitsi tee ääres nähes. Tavaliselt on metsloomade poolt tekitatud „ummikud“ tee peal kaugelt näha, inimesed on oma sõidukitest välja valgunud ja igasugused ettevaatusabinõud unustanud. Kord nägime isa kramplikult väikest poega süles hoides mustale karule lähenemas, käes tilluke taskunuga.

Kootenays – metsik ja puutumatu

Mööda kiirteed edasi lääne poole liikudes on järgmine suurem asula Golden. Enamasti ideaalne peatuspunkt auto tankimiseks ja söögipausiks. Kui aega ja tahtmist, siis siin asub üks parimaid võimalusi whitewater rafting’uks metsikul ja laial Kicking Horse’i jõel.

Teel Goldenist Revelstoke’i sõidetakse läbi ajaloolise Rogers Pass’i, kust näeb ussina vonklevat ning siiani kasutuses olevat raudteed mäeahelikku läbimas ning kus ka juunikuus võib veel mägedes lund näha. Revelstoke ise on suhteliselt väikesest linnast kasvanud populaarseks sihtkohaks, eriti oma uue suusamäe pärast, mis uhkeldab Põhja-Ameerika pikima vertikaalse laskumisega – 1700 meetrit allamäge ja raja pikkuseks enam kui 15 kilomeetrit.

Revelstoke’ist edasiliikumiseks on kaks võimalust, kas jätkata edasi läände ja jõuda Vaikse ookeani kaldale või põigata vasakule ja võtta suund lõunasse ning külastada pisut metsikumat ja vähem asustatud Kootenay regiooni.

Suund Shelter Bay peale ning pärast pooletunnist sõitu avaneb vaade tillukesele praamiterminalile. Iga tunni tagant väljuv praam viib kõik soovijad järve teisele kaldale tasuta ning sealt edasi Nakuspi peale suundudes on inimesi ja autosid juba vähem küll.

Kootenays on Briti Kolumbia üks vähem avastatud piirkondi ja seda just positiivses mõttes. Kuigi asub täpselt Calgary ja Vancouveri vahel, on ta kuidagi tee pealt eemal ning siiamaani suutnud säilitada metsiku ja natuke kiiksuga imago. Viimaste aastate jooksul on olnud märgata turistide suurenenud huvi, kuid mängumaa on siin suur ja siiamaani pole ülerahvastatus veel silma hakanud.

Kõigest 150 aastat tagasi ei olnud siinmail sisuliselt ühtegi inimest. Enne valge mehe saabumist olid kanda kinnitanud vaid paar üksikut indiaanihõimu. Kõrgete mägede ja kitsaste orgudega maastik ei loonud just sõbralikku elukeskkonda ja alles siis, kui valge mees avastas hõbeda- ja kullavarud, hakkas elanikkond kasvama. Sisuliselt on kõik elanikud uusasukad, väga harva kohtab perekondi, kes on siin elanud kauem kui neli põlvkonda. On kõiksugu Euroopa rahvuste järeltulijaid, enamus Briti, Šoti päritolu, aga väga palju on sakslasi, šveitslasi, ukrainlasi, venelasi. Enamik venelasi siinkandis on duhoboorid (doukhobors). Duhoboorid on patsifistide sekt, millele Kanada valitsus andis varjupaika 1900. aasta paiku ja mil võeti vastu üle 7000 põgeniku. Tagakiusamine Tsaari-Venemaal oli muutunud väljakannatamatuks, duhoboorid keeldusid armees teenimast ning neil oli ka tõsine dogmaatiline lahkarvamus vene õigeusu kirikuga. Castlegari ja Grand Forksi kandis on enamik suurtest taludest nende käes ja siiamaani võib kuulda ilusat vana vene keelt. Kui aga tänapäevases vene keeles vastu räägid, jääb vestluspartner tummalt otsa vaatama. Häda võib muidugi olla ka kuulsas eesti aktsendis…

Eestlasi on siin ka, saja miili raadiuses tean elavat vähemalt viit rahvuskaaslast. Pea kõik on nad Torontos sündinud-elanud ja Kootenay regiooni kolinud, et loodusele lähemal olla.

Rahvaarv on siin kõikunud koos majanduskasvu ja -langusega. Kulla- ja hõbedapalavik sai suure hoo sisse 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kui sisse rändas tuhandeid õnneotsijaid. Metsikusse Läände tulnute seas naeratas õnn vähestele, enamusel jäi suur mammona leidmata.

Mahajäetud kaevandusi leiab mägedes siiani ja paljud kaardi peal märgitud asulad on kummituslinnad, nii et ei tasu planeerida kohvipausi näiteks Beatonis või Galena Bays, neid kohti lihtsalt ei eksisteeri. Kuigi kõigest sada aastat tagasi võis neis linnakestes elada mitu tuhat inimest, olla olnud mitu hotelli ja isegi paar ajalehte.

Kullapalavikust on alguse saanud kõik kohalikud asulad ja teed. Enne teist maailmasõda eksisteeris siin korralik raudtee- ja aurupraamisüsteem. Kuna teedevõrgustikku ei eksisteerinud, siis maa peal veeti kaupa lühikest vahemaad hobusega, pikka vahemaad aga rongiga. Järve kaldale jõudes tõsteti kogu kaup rongilt aurupraami peale, teisele kaldale jõudes taas omakorda rongile. Üksi suuri põhjusi, miks kullapalavik nii lühikest aega kestis, olidki just kolossaalsed transpordikulud. Pärast teist maailmasõda ehitati paljud raudteed ümber autoteedeks ning viimane kohalik aurupraam läks pensionile 1957. aastal. Siiamaani täishiilguses SS Moyie on külastajatele avatud Kaslo külas, mis asub saja miili pikkuse Kootenay järve kaldal.

Veepuudust ei ole. Eelmainitud Kootenay järv on üks mitmest samamõõdulisest veekogust Kootenay regioonis ja siit lookleb läbi ka Columbia jõgi, mis on suuruselt neljas Põhja-Ameerikas ning kus toodetakse pea pool USA hüdroelektrist.

Nelson – Kanada hipikeskus

Linnu ja külasid, kust tasub läbi sõita, on palju. Eelmainitud Kaslo on kindlasti peatust väärt ning samuti tasub ära käia Nelsonis. Paide-suurune Nelson asub samuti Kootenay järve kaldal ning eelkõige on see tuntud kui Kanada hipipealinn. Huvitavaid karaktereid kohtab hulgaliselt, kunstike arv elanikkonna kohta on ilmselt üks kõrgemaid maailmas ning reede õhtul võib peatänaval patseerides kanepilaksu kätte saada ilma suitsetamata. Samas ei tasu alahinnata kohalike sportlikke võimeid. Asukohast tulenevalt on sisuliselt iga elanik kas suusatamis-, jalgrattasõidu- või mäeronimisekspert. Võimalused ja tingimused eelnimetatud alade nautimiseks on siin tõesti fantastilised. Whitewateri suusakuurort asub linnast kümneminutilise sõidu kaugusel ja pakub 80 eri rada mäest alla laskmiseks, enamus eeldavad head või väga head suusaoskust. Murdmaasuusatajatel on samuti piiramatud võimalused, kohalik klubi hoiab rajad tõeliselt head seisukorras. Suusahooaeg kestab tavaliselt aprilli alguseni. Kevade saabumisega otsitakse välja mägijalgrattad või maanteerattad. Metsarajad ja kohalikud autoteed on samuti väga heas korras ning kanadalaste tuntud viisakus hoiab ratturid teedel turvaliselt tervena.

Vietnami sõja ajal saabus piirkonda hulgaliselt USA sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjaid. Kanada neid välja ei andnud ja noortest mässumeelsetest meestest said üsna kiirelt edukad „põllumehed“. Pean siin silmas eelkõige marihuaanakasvatust. „BC Bud“ kogus kuulsust kogu Põhja- Ameerikas oma kõrge kvaliteedi pärast ning oleme isegi kohanud newyorklasi, kes on tulnud siia selle kraami puhtust proovima.

Tänaseks on marihuaana Kanadas sisuliselt legaliseeritud, nii nagu ka mitmes naabruses olevas USA osariigis. Kuid veel seitse-kaheksa aastat tagasi oli tegemist kohalike jaoks suurima sissetulekuallikaga, mida tuludeklaratsioonis loomulikult ei mainitud. Kasvandused asusid tavaliselt kusagil metsa vahel lageraieplatsi peal ning kuna suved on kuumad ja niisked, siis kasvasid kanepitaimed vägagi edukalt. Riigimaa peal kasvatamise eelis oli see, et politseil oli väga raske kedagi otseselt süüdistada − ega ükski kasvataja seal siis pikemalt kohapeal ei passinud. Politsei ikka aeg-ajalt tiirutas helikopteriga siin-seal, aga see tundus rohkem sellise sümboolse tegevusena.

Nüüd on see oluline majandusharu legaliseerimise „tõttu“ sisuliselt kokku kuivanud, kuigi enamikul aednikel on oma tarbeks ikka paar taime kusagil aianurgas kasvamas.

Viimane suurem uudis seoses kanepikasvandusega oli see, kui politsei sai vihje metsa vahelt leitud suuremat sorti põllu kohta. Kohale jõudes tõdeti, et info on õige, kuid ainuke probleem oli see, et seda kasvandust olid „valvamas“ karud. Kümme karu peesitasid päikese käes, hiljem ilmus välja veel mitu ning lõpuks luges politsei kokku 24 ameerika musta karu, keda ei hirmutanud ei politseinikud ega politseisireen. Kasvanduse omanik oli karusid toitnud koeratoiduga ning loomad olid muutunud suhteliselt taltsaks, kuid nende kohalolekust piisas, et uudishimulikke eemale hoida. Kasvanduseomanik oli sunnitud oma saagist loobuma ning kinnitama, et ta rohkem karusid ei toida. Väidetavalt on ta oma sõna pidanud ja karud on metsa tagasi kolinud.

Kanada Metsiku Lääne grislikaru

Maailmas eksisteerib kaheksa karuliiki ning Põhja-Ameerikas elab neist kolm: ameerika must karu (Ursus americanus), pruunkaru ehk grislikaru (Ursus arctos horribilis) ja jääkaru (Ursus maritimus).

Ameerika must karu elab ainult Põhja- Ameerikas ning tema leviala on väga lai, idakaldast läänekaldani ja Arktikast Mehhikoni. Pruunkaru ehk grislikaru elab suuremas osas Põhja-Ameerika loodeosas ja jääkarud elavad põhjapooluse lähistel aladel.

Pruun ehk grislikaru on sama karu, kes elab meil Eesti metsadeski. Tihtilugu arvatakse, et tegemist on kahe eri liigiga, kuid see ei vasta tõele. Ameerika must karu ja pruunkaru on geneetilises mõttes väga erinevad, kuid näiteks pruunkaru ja jääkaru sugulusside on palju lähedasem, jääkaru liik arenes välja just pruunkarust. Mõni aasta tagasi lasti Arktikas maha elukas, kes arvati olevat jääkaru, kuid DNA testide abil tuvastati, et tegemist oli jääkaru ja pruunkaru hübriidiga, küll kutsuti teda pizzly’ks ja grolar bear’iks. Mis on aga veelgi huvitavam, et paar aastat hiljem lasti jääkaru pähe maha taolise hübriidkaru järglane ehk siis veerand-jääkaru ja kolmveerand-pruunkaru.

Karud võivad siin küll suuremad olla, eriti Alaskal ja rannikuäärsetel aladel, aga see tuleneb puhtalt toidust, mis on karudele kättesaadav. Seal on kala osakaal toidus palju suurem ning seetõttu on ka karud suuremat mõõtu. Tavaliselt on karud siiski taimsel dieedil, meie ümbruskonnas on selle osakaal umbes 70–80% − peamiselt marjad, eri taimede juuresüsteemid ja kõiksugune heinakraam. Karud on muidugi oportunistlikud toitujad, sest kui lumelaviini alt hirvekorjus välja sulab, siis see loomulikult ka ära süüakse.

Tänu Karl May „Winnetou’le“ oli mul grislikarudest tekkinud kujutlus kui jubedatest koletistest, kes igal võimalusel inimesi ründasid ja olid üleüldse ülimalt agressiivse loomuga. Pärast enam kui kümmet Kanada Metsikus Läänes elatud aastat on minu arvamus muidugi radikaalselt muutunud. Karud ei taha inimestega mingit tegemist teha. Meie tegevuspiirkonnad lihtsalt aeg-ajalt kattuvad ja kui karul ei ole veenvat põhjust jääda, siis nad tavaliselt lahkuvad esimesena.

Karulaane turismitalu

Oleme kogu selle perioodi abikaasaga siin turismitalu pidanud. Inglise keeles Grizzly Bear Ranch, eesti keeles kutsume end Karulaaneks, asume tunnipikkuse sõidu kaugusel Kaslost. Tegeleme peamiselt turistidele karude näitamisega nende oma loomulikus, looduslikus keskkonnas. Oleme ainuke taoline turismitalu mitmesaja kilomeetri ulatuses, suurem osa karuvaatlusest leiab aset Briti Kolumbia rannikul. Seal on analoogseid ettevõtteid kümneid.

Oleme tsivilisatsioonist piisavalt kaugel, kuid kui vaja, on see käeulatuses. Asume poole tunni kaugusel lähimast külast, seal asub pood ja postkontor. Mingeid kommunaalteenuseid meile ei pakuta − elektrit toodame ise (suurema osa päikeseenergiast, tagavaraks on gaasigeneraator), veepump on endal, reovee jaoks on endal septiline süsteem ning prügi viime ise prügilasse. Ei ole võimalik häda korral ei kiirabi ega tuletõrjet kutsuda. Enamik toidust meie laual kasvatatakse 50 km raadiuses, palju rohelist kraami tuleb meie enda aiast ja kasvuhoonest.

Meil on kuus külalistemaja ja peamaja, kus ise elame. Võtame vastu tavaliselt 12 külalist korraga, kes veedavad meiega neli-viis ööd. Meil on kevad-, suve- ja sügishooaeg ning oma olemuselt on need kõik erinevad. Kevadel näeme rohkem musti karusid, samuti on linnud siis kõige aktiivsemad. Suviti, kui on 30 ja enam pügalat kuuma, matkame põhiliselt umbes 2000 meetri kõrgusel mägedes või teeme whitewater rafting’ut jõe peal. Loomi siis eriti ei näe, kõik on kuuma eest putku pannud. Sügisel aga keskendume pruunkarudele.

Pindala, mida oma reisidel katame, on Eesti mõistes üüratu. Võime ühe päeva jooksul maha sõita sama vahemaa, kui seda on Tartu-Tallinna tee. Sõltuvalt aastaajast elutsevad karud erinevates piirkondades, nad on väga mobiilsed ning katavad toiduotsinguil sadu ja sadu kilomeetreid.

Me asume jõe kaldal, kus igal sügisel käivad lõhed kudemas. Kokanee lõhe on väiksemat sorti sisemaalõhe ning nende „ookeaniks“ on Kootenay järv. Kolmeaastaselt lõhed koevad ning surevad siis jubedat ja aeglast surma. Need uimased lõhed on karude jaoks üks meeletu pidusöök, seda eriti pärast taimetoidul olemist. Kalast saadud kalorid aitavad kaalu koguda ja rasvakihti kasvatada, mis on talveune üleelamiseks kriitilise tähtsusega. Septembris-oktoobris on pruunkarude kontsentratsioon siin suur. Kuna nad on domineeriv liik, siis ameerika musti karusid ei näe sel ajal üldse, erinevalt kevadest ja suvisest hooajast.

Kui karu nälg on suur, pistetakse nahka kogu kala, pea ja saba kaasa arvatud. Kui kõht juba täis, näksitakse ainult kala suguelundeid ja ajusid, seal on kõige rohkem kaloreid. Kuna toiduallikas on nii ahvatlev, siis talutakse ka inimeste kohalolekut. Meie giidid on saanud parima võimaliku koolituse, käitumisreeglid on väga kindlalt paika pandud. Kas me oleme jala või triivime parvega jõe peal − me üritame karusid võimalikult vähe häirida. Karud on ülimalt intelligentsed olendid ning kui nad näevad inimesi päev päeva järel samas kohas, samal ajal täpselt ühtmoodi käitumas, siis tekib teatud usaldus.

Külalised küsivad tihti, et kas me relva kaasas ei kannagi. Ei kanna ega ole kunagi kandnud. Ainukeseks „tõrjevahendiks“ on meil karugaas ehk pipragaas. Pudel on suur, pahvatab välja suure gaasipilve, mille ulatus on kuni kümme meetrit. Karude haistmismeel on tundlikum kui koerte oma, nii et võib vaid ette kujutada, kui ebameeldiv kogemus see karu jaoks on. Karugaas on statistiliselt palju efektiivsem kui relv ning enamik loodushuvilistest kannab seda metsa minnes kaasas. Mitte et karud massiliselt inimesi ründaksid, aga kunagi ei tea, kui võib kogemata emakaru ja poegade peale sattuda. Meie pole veel kordagi pidanud ühtegi karu gaasitama, isegi mitte sõrme gaasinupu peal hoidma. Kui oskad karude kehakeelt ja signaale lugeda, siis loodetavasti kunagi sellisesse olukorda ka ei satu.

Põhja-Ameerikas hukkub karurünnakute tõttu keskmiselt kaks-kolm inimest aastas. Tihtilugu on tegemist inimeste enda rumalusega, kas on jahimehed midagi maitsvat ripakile jätnud või kihutab mägirattur kõrvaklapid peas metsarajal. Statistiliselt on tegemist väga väikese arvuga, näiteks palju rohkem sureb inimesi Põhja-Ameerikas seetõttu, et neile lameekraan-TV pähe kukub.

Karujahi vastane võitlus

Kahjuks on karude jaht Kanadas siiamaani lubatud. Tegemist on puhtalt trofeejahiga, sest karuliha siin keegi ei söö. Oleme viimased paar aastat intensiivselt karujahi keelustamise poolt võidelnud, sest teame, et valdav osa elanikkonnast on taolise jahi vastu. Seda argumenti toetavaid küsitlusi on tehtud mitu ja enamasti küünib jahivastaste hulk 90% kanti.

Eetilist ja moraalset argumenti ei taheta kuulda ning tavaliselt väidavad trofeekütid, et tegemist on majanduslikult kasuliku tegevusega, raha tuleb jahilubade müügist, majutusest jne. See ei vasta enam tõele − kohalik jahimees saab jahiloa vähem kui saja dollari eest, välismaalane peab maksma sama õiguse eest kuni kakskümmend tuhat dollarit. Viimane tundub suur, aga tegelikkuses on karuotsingule tulnud turistide poolt siia jäetud summad mitu korda suuremad. Teame, et meiesugused ettevõtted toovad Briti Kolumbias sisse 10–12 korda rohkem raha kui karujaht.

Vihmamets

Me asume väga vihma- ja lumerohkes regioonis ja meie lähistel kõrguvad iidsed seedrid ja tsuugad, mis on 500-1000 aastat vanad. Kõige vanem neist 1800 aastat vana ja palju puude läbimõõduks on 3–4 meetrit.

Tegemist on ainukese sisemaise parasvöötme vihmametsaga Põhja-Ameerikas, mis asub ookeanist enam kui 600 km kaugusel. Orgude ja mägede vaheline asukoht on loonud unikaalse mikrokliima, mis soodustab nii vihma- kui lumesadu ja aasta keskmine sademete hulk ulatub meetritesse. Parasvöötme vihmametsa puhul on huvitav see, et enamuse niiskusest toodab lumi, mitte vihm. Teatud kohtades võib ka juulikuus puude all väikeseid lumehangesid leida.

Floora ja fauna on siin väga külluslik ja siiamaani avastavad teadlased näiteks uusi samblaliike, mida pole varem nähtud. Arvatakse, et määratlemata on veel 30-40 samblaliiki.

Metsatööstus peab vihmametsa iidseid puid väga väärtuslikuks ning võitlus iidsete puude säilimise nimel on intensiivselt kestnud viimased 20 aastat. See on üks väheseid kohti kogu Briti Kolumbias, kust saed ja kirved ei ole veel üle käinud.

Enne Kanadasse kolimist oli minu jaoks loodus elu oluline osa. Tänaseks on sellest saanud elu lahutamatu osa. Piisab paarist päevast suurlinnas ning siis saan aru, kui suur luksus on tänapäeval omada valikut mitte olla inimeste keskel.

Tekst: Kristin Strauss

Fotod: Kristin ja Julius Strauss

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga