Reisimine on nõme!

Ma ei tahaks küll kaevelda, aga minuga juhtus selline õnnetus, et läksin reisile. Kaastööline pakkus odavat lennupiletit ja kui miski poolmuidu ära antakse, tuleb juhusel natist kinni võtta ja odav asi välja lunastada, olgu selleks siis kustukumm, kaalikas või reis kaugele maale. Isegi kui sul midagi parasjagu vaja ei lähe, tuleb odav asi ära osta, et olla elus võitja, mitte kaotaja.

Ma ei tahaks küll kaevelda, aga minuga juhtus selline õnnetus, et läksin reisile. Kaastööline pakkus odavat lennupiletit ja kui miski poolmuidu ära antakse, tuleb juhusel natist kinni võtta ja odav asi välja lunastada, olgu selleks siis kustukumm, kaalikas või reis kaugele maale. Isegi kui sul midagi parasjagu vaja ei lähe, tuleb odav asi ära osta, et olla elus võitja, mitte kaotaja.

Suureks õnnetuseks, mille eest tahan teid kõiki hoiatada, sattusin selle odava piletiga Tai kuningriiki, mis pole üldsegi mitte „soe maa“, nagu ühes raamatus kirjutati, vaid hoopis tuline! Seal võib kuuma kätte ära surra ja ma olen kuulnud, et paljud surevadki. Milleks sellisesse kohta reisida? Milleks üldse reisida? Kas siis omal maal tööd teha polegi vaja? Igal juhul saatsin mina selle lolli teo korda ega jõua elu sees ära kahetseda. Olen Go Reisiajakirjast palju õudusjutte lugenud, mida turistid kõik läbi peavad elama, lahkudes igapäevaste tööde-tegemiste juurest ja toppides oma nina sinna, kuhu pole vaja. Need kirjatükid polnud mind aga teps mitte ette valmistanud selleks, mis juhtus. Reisimine − üks jama teise otsa Probleemid hakkasid pihta juba lennukis. Pakuti tasuta alkoholi! Seda võib ju lõpmatuseni tarbida. Niimoodi saadaksegi alkohoolikuks ja pere läheb lõhki. Lähed paha aimamata „lõbureisile“ ja esimese asjana tehakse sinust joomahaige – palun väga. Mulle igal juhul pakuti lausa viskit, mida ma kunagi endale lubada ei saa, sest esiteks on mul seedesüsteem haige ja teiseks ei saa ma peaministri palka, nagu mõned saavad. Muidugi jõin selle ilguse kõrvetistega võideldes ära, kuna see oli tasuta, aga ise olin vihane. Kes ei oleks? Kohe tõi üks lehva (no mis amet see stjuardessi amet ikka on, igavesed eputised lihtsalt) mulle järgmise terava ette. Arvas miskipärast, et see mulle kangesti meeldib. Kulistasin ka teise klaasi ühe klõmmuga alla ja mõtlesin midagi nähvata, et kurivaimule koht kätte näidata, aga kogemata suikusin hoopis unne. Enne kui silmad päris kinni läksid, mõtlesin veel selle peale, kas Murile ikka kaussi joogivett jätsin, ja tuli meelde, et olin unustanud Antsu paluda, et see looma söötmas käiks. Mis siis ikka, välismaalt ma helistama ei hakka. See on liiga kallis. Ainult seda need suured firmad tahavadki, et me võõramaalt kogu aeg helistaksime ja puruvaeseks jääksime. Otsigu lolli. Kui üles ärkasin, olime juba kohal, aga ega sest midagi paremaks läinud. Jõuad piirile – seal ju õiged ebameeldivused alles algavad. Ütlen piirivalvurile selge sõnaga: „Mina olen eestlane. Ole terve!“ ja ulatan reisidokumendi. See mühakas aga ei räägi sõnagi eesti keelt ja lihtsalt tembeldab passi, nagu vaevaks teda epilepsia. Uskumatult harimatu rahvas. Ma saan aru küll, et see maa on väga vaene ja head haridust saavad endale lubada ainult inimesed kuninga õukonnas, aga külavanemad võiksid ju ka natuke keeli õpetada. Eriti piirivalvuritele – nemad on esimesed, keda sa riiki tulles näed, ja mis mulje sulle sellisest maast jääb, kus isegi piirivalvur ei räägi elementaarset eesti keelt? Lollidemaa – vaat selline mulje jääbki, olgem ausad. Lisaks on Aasias inimestel kuidagi imelikult pilukil silmad. Kõik näevad välja, nagu oleksid kaks nädalat magamata. No kuidas sa saad sellist inimest tõsiselt võtta? Edasi läks sõit randa ja tee peal juhtus palju koledaid asju, aga ma ei hakka nendest teile jutustama, sest ei taha kaevelda. Rannas kandsin mina seal kummiülikonda, sest kuulsin mingi päev uudistest, et Taimaad oli kunagi rüüstanud üks koletu suur laine, ja kui see laine peaks uuesti tulema, siis mina olen ainuke, kes on ette valmistatud. Ega ma loll ei ole. Samas on terve rand täis „reisiselle“, kellel pole midagi selga panna. Muidu kenadel tüdrukutel ainult mingisugused nöörid kannikate vahel, noormeestel pole raha särkigi osta. Hea on, kui mõnel neist vähemalt kett kaelas ripub, rebase hambaga. Kole, et inimestel pole raha riideid osta. Ja miks neil ei ole raha? Reisivad, mitte ei tee tööd. Sellepärast polegi raha. No ja siis nägin veel neid loomi, kes on kängurute sarnased. Mis nad olidki... Ah jaa, ahvid! Ahve nägin. Räpased ja jubedad loomad. Kohe kaugelt on näha, et elavad välismaal. Läbi ajaloo on ahvidega palju probleeme olnud ja need probleemid pole veel kaugeltki läbi. See ei ole ju normaalne, et lollile ja tugevale metsloomale on antud kaks kätt ja pöial. Selliste vahenditega saab igasuguseid kuritegusid korda saata. Igal juhul läksin ma alati ära, kui neid silmasin. Mõnikord konutasin lihtsalt kuskil nurgas, aga mõnikord läksin sööma. Toit ei kõlba kuhugi Toiduga on reisi peal sama lugu nagu ahvidega – see on lihtsalt jube. Kartulit, kastet ja musta leiba ei saa mitte kusagilt. Tais, seal pakutakse näiteks söögi asemel kogu aeg igasugu haisvat sodi, kuhu on liiga palju pipart sisse topitud. Siis veel armastatakse seal kangesti sellist paksu värvilist vedelikku, mida kutsutakse karriks. Mõnikord pannakse karri sisse ka praetud muna ja sellest hoolimata kõik söövad seda isuga. No mõelge ise, kui juua täis peab olema, et sellist toitu välja mõelda! Ja ega kuskil mujal välismaal toiduga parem lugu ole. Kohe kindlasti pole mõtet reisida, kui sa reisi peal süüa kavatsed. Võtame kas või Prantsusmaa. Lugesin just internetist, et seal süüakse hoopistükkis konnasid. Kui ma hommikul saabuksin, siis jääksin seal juba poole kahe paiku nälga. Sinna ei tõsta ma oma jalga mitte ealeski. Igas võõrastemajas, kus ma Tais ööbisin, tulid õhtuti valgete nägudega inimesed ukse ette juttu rääkima. See on jälle üks asi, mis võib reisimise juures peast segaseks teha. Kogu aeg pead kohtuma inimestega, kes on ärritavalt huvitavad ja pahatihti ka häbematult tujuküllased. Tahaksin selle peale sülitada! Andke andeks, aga kui ma tahan inimestega kohtuda, siis lähen klassikokkutulekule, mitte võõrale maale. Klassikokkutulek on iga kümne aasta tagant – nii saab ennast jutuajamiseks korralikult ette valmistada, mitte ei pea spontaanselt suhtlusesse tormama nagu mõni ebaviisakas Liibanoni farmer. Aga mis siin ikka kaevelda. Kui kuidagi läbi häda sellelt nii-öelda reisilt tagasi sain, tuli Muri kiiremas korras loomaarsti juurde viia ja kemmergus oli külmaveetoru lõhkenud. Lööge või kirstu, aga mina enam reisima ei lähe. Kui just mõnda väga odavat reisi ei pakuta. Tekst ja fotod: Rene Satsi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga