Šotimaa oma eheduses

Kuidas võimalikult palju Šotimaa ehedust kogeda – mäed, torupillid, lambad? Üks võimalus on ette võtta 155 km jalgsimatk nimega West Highland Way. Helen Vellau kirjeldab enda kogemusi ning annab palju häid ja praktilisi nõuandeid.

Kuidas võimalikult palju Šotimaa ehedust kogeda – mäed, torupillid, lambad? Üks võimalus on ette võtta 155 km jalgsimatk nimega West Highland Way. Helen Vellau kirjeldab enda kogemusi ning annab palju häid ja praktilisi nõuandeid.

Kõigepealt peaksin vist alustama sellest, et minu peres on kaks suurepärast koera, kes on aretatud lammaste karjatamiseks. Nemad küll lambaid meil ei aja, aga see ei takista mul lammaste ja karjakoerte vastu huvi tundmast. Nii juhtuski, et leidsin jaanuaris internetis tuhlates, et Šoti rahvuslikud meistrivõistlused lambaajamises toimuvad sel aastal just siis, mil mul oli puhkus planeeritud. Ja avastanud, et lend Riia–Glasgow–Riia maksab augustis alla 200 euro ja auto rent on samuti taskukohane, oligi minekuotsus kiire tulema.

Kui juba Šotimaale minna, siis ikka põhjalikult. Kõik, mille poolest maa kuulus on – lossid, torupillid, mäed ja viski – tuleb järele proovida! Hakkasin tuttavatelt brittidelt uurima, kuhu minna ja mida teha. Soovitati üht linna ja teist lossi, kuniks üks sõber ütles saatusliku lause: „Well, you could always do the West Higland Way.“ Guugeldasin ja mõtlesin, et sõber on aru kaotanud… soovitab mul minna 155 km jalgsimatkale Šoti mägismaal. Asja täpsemalt uurides selgus, et West Highland Wayl (WHW) matkamine on jõukohane kõigile ega peagi rada tervenisti läbima.[PAYWALL]

Reisikaaslaseks sain sõbranna Liile ja koos otsustasime, et oleme pigem huvitatud looduse nautimisest kui enda füüsilisest proovilepanekust. Uurides WHW kaarti ja oma ajakava, sai paika pandud plaan, et matkame raja põhjaosas, mis lubas maalilisi vaateid mägismaale ja rohkem inimtühje paiku. Samuti otsustasime, et liigume rajal põhjast lõunasse, mitte vastupidi, nagu on kirjeldatud kõigis kättejuhtunud matkajuhtides ja reisijuttudes.

Omaette probleemiks osutus auto. Kavatsesime selle rentida Glasgow’ lennujaamast, aga mida teha autoga siis, kui me ise liigume matkarajal punktist A punkti B? Autojuhti palgata me ei soovinud, samuti ei pakkunud firma võimalust jätta auto punkti A ja rentida uus auto punktist B. Pärast mitmepäevast nuputamist otsustasime järgmise plaani kasuks: sõidame autoga Kinlochlevenisse, kust alustame matkamist kagu suunas Bridge of Orchysse. Sealt sõidame rongiga loodesse Fort Williamisse, kust matkame tagasi Kinlochlevenisse auto juurde.

Auto

Autoks valisime kolme uksega Opel (kohalikus keeles Vauxhall) Corsa. Kahe inimese ja seljakottide jaoks täiesti piisav, samuti tulid auto väikesed gabariidid meile kitsastel teedel mitu korda kasuks. Ja teed on tõesti kitsad. Külavaheteed on sisuliselt üherealised, kus vastu tulevast autost möödumiseks on paarisaja meetri tagant n-ö möödasõidutaskud. Suuremaid linnu ühendavad kohalikud teed on küll kaherealised, aga kui vastakuti juhtuvad suured rekad, siis peab üks neist teepervele tõmbama. Liiklejad on üldiselt väga viisakad ja kannatlikud. Tihti kohtasime teedel olukorda, kus mitu autot sõitis kilomeetrite kaupa kannatlikult kas traktori, hobuveoki või jalgratturi järel, sest mööduda polnud võimalik. Ja ei mingit signaalitamist!

Rongid

Rongipilet tasub kindlasti interneti kaudu ette ära osta, sest hinnavahe rongist ostetud piletiga võib olla kolmekordne. Piletid saab alla laadida oma nutitelefoni, aga suvel rongifirma sellist võimalust veel ei pakkunud. Ette ostetud piletid saab mõnes rongijaamas lihtsalt masinast välja trükkida, aga neid masinaid ei ole mitte igas jaamas. Meil õnnestus aga oma piletid unustada hoopiski autosse ja Bridge of Orchy jaamas puudus igasugune piletiostmisvõimalus. Rongis käis ringi küll piletimüüja, aga oma tööd tegi neiu nii, et hüüdis ukse pealt „Kas keegi soovib piletit?“.

Kihulased

Igas artiklis, videos ja foorumis, mis WHW-l matkamisest räägib, mainitakse kihulasi (midges). Et muidu on mägismaa jumalik ja loodus super ja matkamine lõõgastav, kui vaid poleks neid hirmsaid kihulasi. Kohustusliku matkavarustusena soovitati kaasa võtta rohkesti putukatõrjet ja sääsevõrguga riided. Eks Eestiski on mais-juunis need mainitud putukad nuhtluseks, aga Šoti kihulased olid oma kuulsuse väärilised ja tegid oma põhjamaa sugulastele silmad ette – hammustasid palju valusamalt ja kimbutasid matkajaid ka tuulistel ja vihmastel päevadel.

Kaardid

WHW rada on enamasti väga hästi tähistatud ja korralikult sisse tallatud, kuid kindluse mõttes võiks siiski mõni kaart kaasas olla. Reisijuhte on raja kohta välja antud hulgem ja neid müüakse ka matkavarustuse poodides.

Eraldi väärivad mainimist Ordnance Survey (Briti riiklik kaardifirma) kaardid. Kogu Suurbritannia on väga põhjalikult kaardistatud, paberkaardid on kättesaadavad raamatu- ja matkapoodides (hinnad 1–10 naela). Internetis tasuta kasutajaks registreerides saab ligipääsu 1:25 000 mõõtkavas kaartidele. Mõnes kohas polnud teerajad küll enam seal, kus kaardi järgi pidanuks, aga reljeef ja suuremad kivid on väga täpselt näidatud.

Mobiililevi on mägismaal väga kehv, andmesidest rääkimata. Vaid suuremate teede läheduses õnnestus meil Eesti SIMkaarte kasutades helistada või sõnumeid saata, seega matkates ei ole mobiiliühendust kasutavaid kaarte või GPSi võimalik kasutada.

Ööbimine

Et Ryanairi lennul telgi kaasavõtmine on üsna kulukas, otsisin odavaid või lausa tasuta ööbimiskohti. Couchsurfing, mille kaudu olen sageli kogenud suurepärast külalislahkust, seekord ei aidanud – meie teele jäävates asulates ei pakkunud mitte keegi oma sohvat. Kohalike seas on august puhkamiseks menukas kuu, siiski leidus hostelites (15–19 naela inimese kohta) ja B&B’des (20–30 naela) vabu kohti.

Tegelikult oleks mõnes kohas saanud ööbida ka tasuta. Nimelt on siin-seal mägismaal onnid, mida kutsutakse bothy, kus ööbimine ei maksa midagi. Tingimused on askeetlikud – katus, neli seina, natuke mööblit ja kamin. Need onnid aga asuvad enamasti vägagi ligipääsmatutes kohtades.

Ööbida on võimalik ka erinevate ühenduste matkamajades, kus sõltuvalt asukohast ja elamistingimustest maksab öö 3–15 naela inimese kohta. Selliseid matkaonne oli meile sobivas piirkonnas kaks: Raeburn ja Lagangarbh, mille omanik on Scottish Mountaineering Club. Nende broneerimine oli omaette ooper. Igale onnile on klubi määranud oma halduri, kellega pidi siis otse suhtlema. Raeburni onni oma tundus elavat 21. sajandis – vastas kiiresti e-kirjadele, aktsepteeris pangaülekannet ega soovinud broneeringut kuidagi paberil kinnitada. Raeburni maja võti asus numbrikoodiga karbikeses kohe maja juures, väga mugav! Raeburni maja ei paikne küll WHW-l, vaid Cairngormsi rahvuspargis, mis on samuti igati avastamist väärt. Lagangarbh’i haldur seevastu hoiab au sees 1980ndate asjaajamiskombeid. E-kirjadele vastas nädalase viivitusega, telefonile ei vastanud üldse ja lõpuks nõudis onni broneerimiseks allkirja paberlepingule ning tasu pangatšekina. Maja võti aga saadeti postiga! Kuna Lagangarbh’i maja asub väga kaunis ja strateegiliselt olulises kohas, oli meil kindel soov seal ööbida. Tänu kallitele brittidest sõpradele jõudis maja võti ka lõpuks meieni.

Telkida soovijad on samuti WHW-l teretulnud. Kõikide rajaäärsete motellide- hotellide juurde kuuluvad ametlikud telkimisplatsid (ca 8 naela inimese kohta), kuid oma telgi võib tegelikult püsti panna ükskõik kus. Sobivaid platse – kuiv, tasane, kanarbikuta – aga napib.

Seljakoti sisu

Ööbimiskohtade kirjelduste järgi teadsime, et meil on vaja kaasa võtta vaid magamiskott. Mõlemas majas olid olemas nii lavatsid kui ka mõned madratsid-tekidpadjad. Väga positiivselt olime üllatunud aga kööke nähes – erineva suurusega potid, pannid, kruusid, kausid… Võta ainult kaasa oma söök (pärast võta kaasa ka prügi) ja muud midagi! Vesi tuli kraanist, ka kuum, ja hoolimata ametlikust soovitusest kasutati seda ka joogiveena.

Esimeses ööbimiskohas spetsiaalselt riiete kuivatusruumi nähes olime elevil, kuid pärast mitmepäevast pidevat vihma käes olemist saime aru, et selles piirkonnas on taoline ruum ilmselt esimene, mida maja ehitades planeerima peaks. Kuivatusruumid töötasid hästi ja tänu sellele ei pidanud me kaasas tassima rohkem kui kaks komplekti kuivi riideid.

WHW ületab suuremaid ja pisemaid ojakesi iga natukese aja tagant. Väga võimalik, et kuivemal ajal – kui seda Šotimaal üldse esineb – peaks joogivee ise kaasa võtma, kuid meie matka ajal voolas ojades puhas ja maitsev vesi. Sildu sageli ei ole, ojad tuleb ületada kivilt kivile keksides. Samuti möödub rada kohvikutest, restoranidest ja hotellidest, kus keha kinnitada.

Paar firmat osutab matkarajal ka n-ö kotitranspordi teenust. See tähendab, et annad oma kodinad kusagil hotellis ära ja mõõduka tasu eest (terve rada või nädal 40–45 naela) viiakse need sinna, kuhu soovid.

1. päev. Kinlochleven–Lagangarbh

1. augusti pärastlõunal jõudsime Kinlochlevenisse, kus meid tervitas tihe ja lakkamatu vihmasadu. Jätsime auto hotelli parklasse, kuhu pidime paari päeva pärast tagasi jõudma, et seal ööbida. Päeva distants oli umbes 10 km, mille olime planeerinud läbida kolme tunniga. Tegelikult kulus meil ligi neli tundi, millest pool aega esimeste kilomeetrite läbimiseks. Hiljem rajaprofiili vaadates selgus, et alustasime oma matka WHW kõige järsema ja pikema tõusuga. Umbes 7 km jooksul tõuseb rada üle 500 meetri. Tagantjärele hinnates oli see kindlasti kõige raskem osa matkast, eelkõige vihma ja tugeva tuule tõttu. Suurema osa teest oli rada ühtlaselt vee all, kuiva kohta polnud mõtet otsidagi. Rajalõigule jääb Devil’s Staircase, mida meie läbisime allamäge. Tegelikult on nimi hirmutavam kui koht ise, tõusumeetreid on seal ca 260, aga mitte väga järsu nurga all.

Õhtuks jõudsime Lagangarbh’i, kus esimesel ööl olime ainsad külalised.

2. päev. Buachaille Etive Mor

Lagangarbh’i maja asub otse Buachaille Etive Mor’i (’Etive’i Suur Karjane’) jalamil, mis on ilmselt üks enim fotografeeritud piirkondi Šotimaal. Ka filmis „Skyfall“ teeb see mägi meeldejääva etteaste. Oma rohkem kui 3000-jalase kõrgusega (1022 m) kuulub ta Šotimaa mägede hulka, mida nimetatakse munro.

Plaanis oli võtta terve päev, et tipus ära käia. Eelmise päeva vintsutused olid meie meeleolu küll kõvasti jahutanud, aga et ilm oli paranenud ja juba varahommikul nägime majaaknast ronijaid, siis otsustasime ikkagi teele asuda. Tipule saab läheneda erinevalt, meie valisime raja, mis algas otse Lagangarbh’i juurest. Rada ise oli väga hästi jälgitav ja mõnes kohas kivist astmetega, kadudes vaid kõige järsemas mäeosas. Kuigi päeva jooksul nägime mõnel korral ka päikest, oli ilm valdavalt tuuline ja vihmane. Kivid olid libedad ja nii mõneski kohas tuli üles minnes kasutada „nelikvedu“. Allatulekul oli mõistlik kasutada ka tagumikku, et mõnes järsemas kohas mitte nina ees alla pudeneda. Et oli laupäev, kohtasime mäel palju inimesi. Oli nii pensionäridest prouasid, kes koos abikaasa ja lapselapsega olid tulnud mäge vallutama, kui ka kogenud ronijaid, kes käed taskus ja hõlmad lahti kaljudel hüplesid.

3. päev. Lagangarbh – Bridge of Orchy

Kolmandal matkapäeval oli meie peaeesmärk jõuda õigeks ajaks Bridge of Orchysse rongi peale. Rada kulges peamiselt Rannochi nõmmel, ilm oli kena ja päikeseline. See lõik matkateest kulgeb osaliselt mööda vanu kivisildu ja teid, mis ehitati 18. sajandil.

Vahemaaks oli umbes 21 km, mida läbisime ca 7 tundi. Võtsime mõnuga, tegime rohkesti võileivapeatusi, sõime Inverorani hotelli restoranis kooki ja vestlesime kaasmatkajatega.

Rongisõit ümber Rannochi nõmme Fort Williamisse kestis tund ja kakskümmend minutit, rongist ostes oleks pilet maksnud ligi 16 naela. Ööbisime linna servas asuvas hostelis, mis oli pungil täies seljakotirändureid. Fort Williamit nimetatakse ka Šotimaa matkapealinnaks, sest selle läheduses on mitu populaarset matkapiirkonda, samuti asub linn Suurbritannia kõrgeima mäe Ben Nevise külje all.

Bridge of Orchysse jõudsime paaritunnise ajavaruga, mille veetsime hotelli restoranis. Õue olid ilmunud kihulaseparved, mille kohta isegi kohalikud ütlesid, et nii vastikuks muutuvad need putukad harva.

4. päev. Fort William – Kinlochleven

Päev oli päikeseline ja lausa palav, sooja umbes 23 kraadi. WHW viis Ben Nevisest üpris lähedalt mööda, mäe jalamil oleval parkimisplatsil oli tööpäevale vaatamata rohkesti autosid ja tippu viival teerajal kümnete kaupa matkajaid.

Viimase päeva matk kulges osaliselt metsas, mis küll täies ulatuses istutatud ja kohati aiaga ümbritsetud. Üldse oli sellel osal matkast ehk kõige rohkem inimtegevuse jälgi. Rada viis läbi mitme karjamaa, kus söövad lambad suhtusid matkajatesse viisaka tülpimuse ja ettevaatusega.

23 km kulges pidevalt üles-alla ronides ja vastutulijaid tervitades. Tempo oli ka sel päeval suhteliselt aeglane, küllap mängisid rolli kuhjunud väsimus, soe ilm ja fakt, et selle kauni päevaga meie matk lõpebki.

Tekst ja fotod: Helen Vellau

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga