Kõik peab ilus olema. Tipus tuleb naeratada

"Somonile tahaks ronida. Kolm korda oleme tahtnud, ühel korral proovinud. Korženevskajale tahtsime üks kord, sai topelt. Kas ma olen rahul? Ikka olen! Aga südames ei ole. "Teise koha" tunne on." Üllar: "Ma ei jaksa!" Tiina: "Jaksad küll!" 18. august 2015, Korženevskaja tipupäeval.

"Somonile tahaks ronida. Kolm korda oleme tahtnud, ühel korral proovinud. Korženevskajale tahtsime üks kord, sai topelt. Kas ma olen rahul? Ikka olen! Aga südames ei ole. "Teise koha" tunne on." Üllar: "Ma ei jaksa!" Tiina: "Jaksad küll!" 18. august 2015, Korženevskaja tipupäeval.

2013. aasta. Esimest korda olen grupijuhina Tadžikistanis, Moskvina baaslaagris. Ühele poole jääb Qullai Ismoili Somoni (7495 m), endine Kommunismi mäetipp, teisele poole Korženevskaja mäetipp (7105 m). Keskendume ühele mäele, Somonile. Korženevskaja jätsime kõrvale, tahtsime kõrgemat. Tippu me ei jõudnud. Suure lumesaju tõttu ei suutnud ükski inimene tollel aastal Somoni tippu tõusta.

2014. aasta. Teist korda grupiga Moskvina baaslaagris. Kodus tegin plaani: alustame Korženevskajaga, edasi tunde järgi. Plaan lagunes enne algust. Teel Dušanbest Džirgitali − sealt lennatakse helikopteriga baaslaagrisse − juhtub meiega õnnetus. Ekspeditsiooni mikrobuss, mis veab meie gruppi, kaldub vastassuunavööndisse ja teeb liiklusavarii. Oleme nagu peksa saanud koerad – sinikaid täis, lonkame, varbad ja sõrmed on paistes, Tiinal (Üllari abikaasa ja ronimispartner − toim.) jalg veritseb ja röntgen näitab roides mõra. Arst käsib Tiinal viisteist päeva puhata, raskusi kanda ei tohi. Kauplen puhkuseks kümme päeva. Saame haiglast kaasa kotitäie salve, süstlaid ja antibiootikume. Õpin süstimise selgeks.[PAYWALL]

Džirgitalis ootame kaheksa päeva helikopterit. Baaslaagris (4200 m) kohaneme kaks päeva uue kõrgusega. Kümme päeva on täis, Somoni aeg on läinud, üks pinge on maas. Otsustame grupiga, et „oleme terved“. Kogu jõu suuname Korženevskajale.

18. augustil olen grupijuhina õnnelik, kõik on tipus, kõik on terved. Ain Rästa, Kaupo Tiislär, Meelis Luukas, Tiina ja mina ise. Ainult iseendaga ei ole rahul. Oleksin tahtnud tipupäeval tugevam olla. Meenub Muztagata (7509 m). Laskusime Tiinaga tipust valele rajale. See oli 2400 meetrit laskumist võõrasse laagrisse, mäe teisele nõlvale. Olime tugevad, muud varianti ei olnud. Nüüd küsin endalt − kas saaks ronida stiilselt ja puhtalt, ilma kangelaslikkuseta, et ma lõpuks rahule jääksin?

Tiina: Korženevskaja oli mu neljas seitsmetuhandeline. Pärast seda mäge tundsin ennast mägironijana.

Lenini tipp (7134 m) ei olnud raske.

Muztagatal (7509 m) oli kõige raskem tipust tagasitee. Eksisime laskumisel rajaga. Tuli pikk laskumine valesse baaslaagrisse, siis minek õigesse baaslaagrisse, uuesti tõus I laagrisse asjade järele ja laskumine baaslaagrisse tagasi. Alles nüüd oli tipp tehtud.

Koskulak (7028 m) Hiinas. Olime mäel ainuke grupp ja tegime kõik ise – otsisime rada ja kinnitasime tugiköisi. Koskulak oli nagu „meie mägi“.

2016. aasta. Kolmas kord Tadžikistanis, Moskvina baaslaagris. Oleme esimest korda Tiinaga kahekesi. Gruppi ei ole, õiget tunnet ei ole. Koostame kaks plaani. Esimene: aklimatiseerume Korženevskajal kuni viimase laagrini 6400 meetri kõrgusel, pärast seda Somonile. Teine plaan: alguses Korženevskaja, pärast vaatame. Alustame esimese plaaniga. Teisel aklimatiseerumise tõusul mõtlen ringi.

Jäägu või ainult Korženevskaja, peaasi, et oleks ilusasti tehtud. Tiinaga peab kokku leppima. Oleme alati leppinud.

5. augustil oleme teist korda Korženevskaja tipus. Järgmisel õhtul jõuame baaslaagrisse. Läheme sööklasse. Plaksutatakse. Joome kompotti. Meil on soolapekki, aga seda ei tohi võtta. Pekki läheb Somonil vaja. Kahekesi Somonile − see oleks vägev ja „kangelaslik“. Isegi kui ma usuksin, õnneks ei uskunud, et olen Somoni jaoks piisavalt hea, siis − see riskimine ei ole õige. See oleks kõike seda, mida ma ei taha. „Ei“ on nii konkreetne, et me ei lähe isegi tülli. Lõikan peki lahti.

Tiina: Teist korda Korženevskajal. Viies kord seitsmetuhandelisel.

Hinges on Elbrus (läänetipp 5642 m, idatipp 5621 m). Alustasin sellega. See on minu õnnelik mägi. Olen seal käinud neli korda ja teinud kuus tippu.

Olen tulemusele keskendunud. Teen trenni ebamugavas riietuses ja vanade saabastega. Nii harjun.

Somonile me ei läinud. Kõik lõppes liiga äkki. Olen Üllari otsusega nõus. Grupiliikmete ja grupijuhiga on mul alati vedanud.

Kõik peab ilus olema. Tipus tuleb naeratada.

Mulle meeldib see tunne, see hetk, kui jõuan Eestisse. Tagasi koju.

Kaks aastat järjest Korženevskajal võimaldab teha juba mingeid üldistusi ja võrdlusi.

Korženevskaja ja Somoni ühine baaslaager Moskvina välul, 4200 meetri kõrgusel, alustab tööd juuli teises pooles. Kahe-kolme päeva jooksul toob helikopter umbes 150 mägironijat baaslaagrisse. Ainult mõni üksik grupp võtab ette raske nädalase jalgsimatka baaslaagrisse.

Parim aeg Korženevskaja tipuks on augusti esimene pool. Aklimatiseerumise ajal, juuli teisel poolel, on ilm kõrgel mäe peal veel külm. Õnneks sellel külmal ajal 6000 meetrist kõrgemale tõusma ei pea. Juba paar nädalat hiljem on soojem, kuid lumesillad raja peal on muutunud pehmemaks ja praod laiemaks, mis teeb tõusu ohtlikumaks. Mägironijad loodavad, et lund ei sajaks. Aga sajab. Mõnikord mitu päeva järjest. Räägitakse, et ilmad ei ole enam nii pikalt stabiilsed nagu vanasti. „Pragusid ei näe,“ ütles Korženevskajal kolmandast laagrist teise üksinda laskunud mees, kes prakku kukkus.

Korženevskaja mäe peal on neli laagrit. Lisaks on veel üks, mida enam ei kasutata. See on 5800 meetri kõrgusel, venekeelse nimega Parus (’puri’). Ja veel üks, mida kasutatakse harva. See asub esimesest laagrist paarsada meetrit kõrgemal, 5300 meetri kõrgusel. Sellel laagril oma nime ei olegi. Mõnikord öeldakse „1a“, mõnikord „kõrgem esimene laager“. Mäe peal käiakse aklimatiseerumas tavaliselt kaks korda. See on piisav, et harjuda kõrgusega ja tutvuda laagrikohtadega. 6300–6400 meetri kõrgusel asub viimane laager. Sinna minnakse alles tiputõusu ajaks. Teise aklimatiseerumiskäigu lõpuks, enne laskumist, peab tõusuplaan paigas olema – mis laagrini ja kui kõrgele soovitakse baaslaagrist tipuüritusele minnes esimesel päeval tõusta. Sinna laagrisse püstitatakse aklimatiseerumislaskumisel telk ja jäetakse osa varustust.

Laager 1 (5100 m) asub moreeni peal, telgikohti on palju, vesi on olemas. Esimesel aklimatiseerumise tõusul ööbitakse siin.

Laager 1a (5300 m) on moreeni peal, telgikohti jagub, vesi on olemas. Laagrit kasutavad vähesed. Siia jõudmiseks on vaja tõusta liustikukeelest üles, tavaliselt on pandud mõned tugiköied. Tuleb läbida pragude piirkond ja hoida vasakule kaljude poole. Siia võiks teha laagri teiselt aklimatiseerumiselt laskudes ja panna telgi. Tipuüritusele minnes oleks siis laager juba olemas ega pea varustust alt üles tassima. Näitlik tiputõusu plaan võiks olla selline: ööbimised laagrites 1a, 3 ja 4. Ajavõit oleks üks päev. Baaslaagrist tippu ja tagasi on siis kokku viis päeva. Samas peab grupp olema tugev.

Laager 2 (5600 m) asub lume peal, ruumi on palju. Siit algavad tugiköied.

Laager Parus (5800 m) jäi meist 2015. ja 2016. aastal kasutamata. Sinna ei viinud ka ühtegi rada. Laager asub väga kitsal lumeribal kaljuseina vastas. Laager asus otse jalamilõhe serval, st liustik on kalju küljest lahti tulnud ja moodustab kalju ja liustiku vahel prao. Telgikohti on vähe. Kui telgile kohta ei ole, läheb keeruliseks.

Laagrisse 3 (6000 m ja 6100 m) viis 2015. aastal rada 6000 meetri laagrisse. Siia mahub 7–8 telki. 2016. aastal viis rada 6100 meetri kõrgusele lumeharja peale. Sinna oli kaevatud kolm kohta. Ootasime, kuni üks mägironija oma telgi kokkupanemise lõpetas ja saime selle koha endale. Vajaduse korral oleksime saanud laskuda ka 6000 meetri peale ööbima.

Laager 4 (6300 või 6400 m) – kuidas keegi nimetab. 6300 laagri tunneb selle järgi ära, et järsem ronimine on lõppenud ja see on esimene sile plats. Järgmise künka peal 6400 meetri kõrgusel on ruumi piisavalt. Madalamalt vaadates ei ole ülemise laagri telke näha. Enamasti kujuneb laagriks see kõrgus, kuhu esimesed oma telgid on püsti pannud. Inimesed hoiavad ikka kokku.

Aklimatiseerumise „eksperiment” näitas, et Korženevskaja tippu on võimalik tõusta ka siis, kui aklimatiseerumise ajal on ainult üks ööbimine 5600 meetri kõrgusel ja kõrgemal ei ole käidud. Suurema grupi puhul, kui inimeste aklimatiseerumise kiirus on erinev, ei tasu sellega riskida. Tipupäeval tasub võtta kaasa paarkümmend meetrit köit. Isegi siis, kui giidid ütlevad, et eriti ei ole vaja.

2016. aastal oli baaslaagri tööajaks planeeritud 18. juuli kuni 30. august. Nendele, kes tahtsid varem ära minna, oli ainult üks ametlik äralendamispäev, 16. august. Augusti teisel nädalal hakkasid ilmad järjekindlalt halvemaks muutuma. Helikopter telliti 14. augustiks − algas inimeste väljavedu. 16. augustil toimus viimane lend. Hooaeg oli lõppenud.

Tiina: Peame rohkem õnnelikud olema. Saime oma naeratuse kätte.

Tekst: Üllar Põld, Tiina Tamm

Fotod: Kaupo Tiislär, Üllar Põld

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga