Kõik peab ilus olema. Tipus tuleb naeratada

"Somonile tahaks ronida. Kolm korda oleme tahtnud, ühel korral proovinud. Korženevskajale tahtsime üks kord, sai topelt. Kas ma olen rahul? Ikka olen! Aga südames ei ole. "Teise koha" tunne on." Üllar: "Ma ei jaksa!" Tiina: "Jaksad küll!" 18. august 2015, Korženevskaja tipupäeval.

2013. aasta. Esimest korda olen grupijuhina Tadžikistanis, Moskvina baaslaagris. Ühele poole jääb Qullai Ismoili Somoni (7495 m), endine Kommunismi mäetipp, teisele poole Korženevskaja mäetipp (7105 m). Keskendume ühele mäele, Somonile. Korženevskaja jätsime kõrvale, tahtsime kõrgemat. Tippu me ei jõudnud. Suure lumesaju tõttu ei suutnud ükski inimene tollel aastal Somoni tippu tõusta.

2014. aasta. Teist korda grupiga Moskvina baaslaagris. Kodus tegin plaani: alustame Korženevskajaga, edasi tunde järgi. Plaan lagunes enne algust. Teel Dušanbest Džirgitali − sealt lennatakse helikopteriga baaslaagrisse − juhtub meiega õnnetus. Ekspeditsiooni mikrobuss, mis veab meie gruppi, kaldub vastassuunavööndisse ja teeb liiklusavarii. Oleme nagu peksa saanud koerad – sinikaid täis, lonkame, varbad ja sõrmed on paistes, Tiinal (Üllari abikaasa ja ronimispartner − toim.) jalg veritseb ja röntgen näitab roides mõra. Arst käsib Tiinal viisteist päeva puhata, raskusi kanda ei tohi. Kauplen puhkuseks kümme päeva. Saame haiglast kaasa kotitäie salve, süstlaid ja antibiootikume. Õpin süstimise selgeks.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga