Ma usun, et kõik, kes Go Reisiajakirja kätte võtavad, on kordki elus mõne alusega merel olnud, meres ujunud, varbad merre pistnud või vähemalt mere ääres jalutanud. Aga maailmas on tohutult inimesi, kes pole eluski näinud, milline meri tegelikult välja näeb. Nad ei ole näinud ei peegelsiledat loojangueelset merepinda ega seda, kuidas meri vastu Pirita muuli või Hispaania rannakaljusid võib peksta.
Süda-Venemaal sattusin mõne aja eest vestlema ühe naisterahvaga. Kui selgus, et olen Bribaltikast, läksid vestluskaaslase silmad suureks ja igatsevaks. „Räägi mulle Balti merest,” palus ta. No mida sa hing oskad sellest meie merest ikka rääkida – külm vesi, balti kilu ja ongi kõik. Meri nagu meri ikka. Siis selgus, et Larissa pole kunagi oma elus merd näinud. Ta kodulinnakesest voolab läbi üks kiire vooluga mudane jõgi, milles saab nagu ujudagi, aga pigem nagu ikka ei uju. Kevadel on suurvesi, suvel kuivab jõgi kokku ja siis saab jõepõhjal grillida ja vintis peaga korraks kõhuli vette visata. „Konnad krooksuvad ja vesi ikka on nagu selline pruunikas. Aga meri – see ju on midagi hoopis muud, puhas, sinine ja suur...” õhkas Larissa.
„Kuule, kas meri on tõesti soolane?” küsis ta ärevus hääles, justkui kardaks, et ma ütlen, et polegi soolane ja siis kaob nii palju kauge mere erilisusest. „Soolane, väga soolane,” kinnitasin mina, „ja kui Taani väinadest läbi saad, siis läheb nii soolaseks, et pisarad tulevad silma, kui kapten sunnib seda vett Neptuni auks sõõmukese jooma.”
„Ütle, kas teil kalu ka meres on, päris kalu?” päris Larissa edasi. Nüüd ei suutnud ma kuidagi tõtt rääkida, sest tundsin, et Larissale on tema merre vaja suuri kalu. Rääkisin tohututest angerjatest ja turskadest, kes meie meresügavustes elavad.
Eestis resideerinud esimese Itaalia suursaadiku (1991–1996) Carlo Siano proua, kes muidu oli kena inimene, ei suutnud kuidagi ära imestada meie merd. Et kuidas te siin elada saate – kuidas te saate ujuda nii külmas meres. Ja kui ta sellest oli aru saanud, et eestlased on põhjamaine rahvas ja saavad külmas vees ujuda, siis sellest ei saanud proua suursaadik kunagi aru, kuidas on võimalik ujuda „sellist värvi” vees. Tema meri – Vahemeri – on ju hoopis teist värvi. Ilus!
Kui kunagi nõukogude ajal käsid Eestis Odessa noored, siis rääkisid nad, et Balti mere ääres on hoopis vahvam päevitada kui Musta mere ääres. Et tulevat hoopis teistsugune päevitus. Päevitus sõltuvat nimelt mitte päikesest, vaid merest, mille ääres päevitatakse.
Kui Lennukiga ümber maailma purjetasime, kohtasime Robinson Crusoe saarel mehi, kes naersid suure häälega, kui rääkisime, et meil on selline meri, mille peal on külma ilmaga võimalik kõndida.
Kõigil meil, kes merd näinud ja kes ka mitte, on oma meri. Ja vahel on jube põnev vaadata nii omaseks saanud ja tuttavat merd kellegi teise pilguga.
Mu ainuke merega seotud mure on hetkel see, et suvel tuleb mu Venemaa-tuttav Larissa Eestisse. Kust ma võtan talle need hiiglaslikud tursad ja angerjad?
Tiit Pruuli