VELLO MÄSS – Läänemere Sherlock

Kui 37-aastane tuukri- ja laevajuhipaberitega Vello Mäss 1978. aasta kevadel sammud Meremuuseumi poole seadis, ei aimanud ta, et sellest saab alguse aastakümnetepikkune pühendunud töösuhe. Kuidas kujunes kalatraaleri kaptenist üks meie aja värvikamaid allveearheolooge ja mere hingeelu asjatundjaid? Vello Mässi mõtted Eesti merenduse uurimisest ja kestmajäämisest pani kirja Marge Sassi.

Kui 37-aastane tuukri- ja laevajuhipaberitega Vello Mäss 1978. aasta kevadel sammud Meremuuseumi poole seadis, ei aimanud ta, et sellest saab alguse aastakümnetepikkune pühendunud töösuhe. Kuidas kujunes kalatraaleri kaptenist üks meie aja värvikamaid allveearheolooge ja mere hingeelu asjatundjaid? Vello Mässi mõtted Eesti merenduse uurimisest ja kestmajäämisest pani kirja Marge Sassi.Kujunemise lugu ehk suuskadest ja jääpankadest Me kõik pärineme oma lapsepõlvest. Nii sai ka Vello Mässi merearmastus alguse juba poisikesepõlves. Ta kasvas üles õpetajate peres Rannamõisas. Vello sõnul „jättis elukoht mere kõrgel kaldal, kus tormituuled mühisesid, jälje terveks eluks”. Korduma kippuvate kopsupõletike tõttu oli aktiivsel poisil toas istudes piisavalt aega raamatukangelaste seiklustele kaasa elada: „Minu väärtushinnangute kujundamisele aitasid kindlasti kaasa Jules Verne’i „Saladuslik saar”, Kreeka muinaskangelaste lood „Iliases” ja „Odüsseias” ning paljud Jack Londoni kõnnumaa- ja mereraamatud.” Tänu vanemate ja nende koolmeistritest kolleegide raamatukogudele oli noore mehe lugemus suur ning see on kindlasti ka üks põhjuseid, miks nüüdseks juba härrasmehe sulg jätkuvalt väledalt jookseb. Haigusvabadel perioodidel möödusid noore Vello päevad nii suvel kui ka talvel mere ääres; pankranniku küngastele jäi 13 paari suuski. Sööstlaskumine polnud aga mitte kõige ekstreemsem harrastus. „Nagu ikka poisikestele, meeldis ka mulle kevadisel merel jäätükkidel ulpida. Kui ikka merre olid kukkunud, tuli lõket teha, sest ega läbimärjalt koju ei sobinud minna.” Oma tegude eest vastutuse võtmine on Vellot kujundanud ja saatnud läbi terve elu. Allveefilmidest inspireeritud noorusest 1960ndatel valitses Põhja-Euroopas suur allveearheoloogiabuum − rootslased tõstsid üles Wasa ja sakslased hansakoge ning taanlased uurisid Roskilde väinas viikingite laevu. Tänu neile saavutustele ning paljuski ka esimestest allveefilmidest „Sinine manner” ja „Vaikuse maailm” inspireerituna meisterdas Vello koos sõbraga allveevarustuse. Esimene katsetus jäi paraku lühikeseks − 30 minuti pärast arreteeriti nad sõbraga Vene piirivalve poolt, süüdistatuna Rootsi põgenemise katses. „Vanemad kutsuti järele ja me pidime andma kirjaliku lubaduse, et kunagi enam allveeasjandusega ei tegele – see lubadus on kindlasti praegugi kuskil toimiku vahel. Paraku olen seda sadu, et mitte öelda tuhandeid kordi rikkunud ja plaanin veel teha.” Seda öeldes lööb kelmikas säde vana merekaru silmis helkima. Suure tee alguses 1978. aasta kevadel astus Meremuuseumi uksest sisse 37-aastane Vello. Noor laevajuht oli tihti oma kalatraaleriga uppunud laevavrakkidele kinni jäänud ning teda huvitas väga, mis seal sügavustes veel varjul on, polnud ju Läänemere Eesti-poolseid merealasid tollal veel uuritud. Ennast ja oma ideed Meremuuseumi juhtkonnale esitledes oli kõik läbi mõeldud ja ette valmistatud: „Olin laevajuhi ja tuukri kogemustega ja tegin omalt poolt ettepaneku, kas me ei prooviks Eestis midagi teiste riikide eeskujul ära teha või teiste riikide tegevustes kaasa lüüa. Minu idee langes viljakale pinnale. Mereajaloolasel ja mereosakonna juhatajal Bruno Paol läksid seda juttu kuuldes silmad suureks nagu tõllarattad ja nägu laia naeru täis ning ta võttis kohe telefonitoru ja helistas Ajaloo Instituuti.” Kõik läks otsekui lepase reega – juba tunni aja pärast kohtuti arheoloog Vello Lõugasega, kes omakorda organiseeris veel samal päeval kirja Kirovi kolhoosi juhatuse esimehele. Kirovist antigi lõppkokkuvõttes üks vana kalalaev ekspeditsiooni käsutusse ja nii saigi alguse Eesti merearheoloogia esimene allvee-ekspeditsioon. Vello Mässi sõnul oli „allveeuuringute idee nii värske, et leidis silmapilk toetust ja nii läkski see asi käima täistuuridel”. Vaatamata paljutõotavale algusele kõik siiski nii libedalt ei läinud. „Igalt poolt saime abi ja toetust, välja arvatud Pagari tänava kontorist. Neile oli asi vastukarva ja nad püüdsid ideed ära nullida. Kõige ohtlikum kari oli tingimus, et taotlusele kirjutataks alla nii Ministrite Nõukogus kui ka Teaduste Akadeemias.” Õnneks oli noor initsiatiivikas mees oma elus suuremategi karidega põrkunud ning Ministrite Nõukogust allkirja saada polnud Eesti korpuse sõjaveteranide abiga suur probleem. Teatud meeste sõjasõprus tähendas tol ajal väga palju. Teaduste Akadeemiasse aga otsustati ühisel nõul saata kapten Mäss ihuüksi. Tagantjärele on Vello Mäss otsust just sel kombel nii auväärse asutuse poole pöörduda kommenteerinud järgmiselt: „Mul ei olnud kaotada midagi. Asjaarmastajaid poleks seal jutule võetud, tase oli liiga kõrge. Nii läksingi, meremehe müts peas ja kaardirull kaenlas, Toompeale.” Selleks hetkeks oli Vello peas plaan küps ning ekspeditsiooni idee detailideni viimistletud, algama pidi see Hiiumaa kõige ohtlikumatelt karidelt ning plaanidesse olid kirja pandud kõik seal valitsevad tingimused, ka valitsevate tuulte tugevused ja hoovuste suunad. Plaanid ja arvutused ning kindlasti ka ideede veenev esitlus avaldasid TA asepresidendile Ilmar Öpikule ja teadussekretär Arno Köörnale muljet. „Rääkisin neile Hiiu madalast ja Kõpu tuletornist ning sellest, kuidas hansakoged sinna kümnete kaupa kadusid, ning lootustest sealt leida seda ja teist ning teha seda, mida meie lääne kolleegid juba ees teinud olid.” Tund aega veenmistööd kandis vilja ning lõpuks ütles Arno Köörna stoilise rahuga: „Ma arvan, et sellel asjal on jumet. Tulge homme tagasi, saate selle allkirja.” Nii õnnestuski ületada viimane kari ning alates 1978. aastast osaleb Vello kõigil Meremuuseumi ekspeditsioonidel. Kui kümme aastat hiljem moodustati Meremuuseumis allveearheoloogia osakond, kutsuti Vello Mäss sinna juhatajana tööle ning Meremuuseumi leival on ta siiani. Merepõhja leidudest Merepõhjas nähtu tulemusena on Vello Mässi sulest valminud kuus raamatut ning üks on pooleli. Osaliselt on uurimisainest andnud erinevad arhiiviallikad, sõjaajaloomälestised, kalatraalerite kaptenite näpunäited. Peamine on siiski saadud uurimislaeva Mare retkedest – laev on praeguseks viidud „arvestatava merearheoloogia tasemele”. Uhkust tunda on põhjust küll ja veel. „Väliskolleegid imestavad, et kuidas me suudame oma laeva nii hästi varustatuna töökorras hoida. Seletame, et nõukogude ajal oli rahal teistsugune väärtus ning et tegime suure osa oma tööst missioonitundest ja huvist asja vastu. Rootsi vrakiregister on kümme korda mahukam kui Eestis, kuid seal ei uurita ühtki vrakki enne, kui selleks korralikku rahastust ei ole. Meil on seda tööd aastaid tehtud missioonitundest ja uudsuse võlust – see on liigutanud meid tööle.” Missioonitundest ei ole härra Mässil siiani puudust ning mereasja ajab ta jätkuva visadusega edasi, muuhulgas valutades südant selle pärast, milliseks kujuneb Eesti kui mereriigi tulevik. Mererahvas või maarahvas? „Mulle teeb muret, et kui 19. sajandi teisel poolel olid Eestis merekoolid seitsmes linnas ja kõikjale jätkus merehuvilisi poisse, siis praegu on ainus merekool Tallinnas ja sellelegi on surmaotsus alla kirjutatud.” Nimelt on otsustatud, et Mereakadeemiast saab sügisest TTÜ kolledž, ning Vello hinnangul ei kanna teistsuguse rõhuasetusega kooli allüksuseks muutumine endas merekooli väärikust ega peibuta sinna noori mehi. „Mereriik, kus ei ole omakeelset merekooli − see on uskumatult madal tase. Õnnetuseks on meie valitsuses ja parlamendis vaid kuivamaamehed, kellele meresõit on kauge ja mis on kauge, sellest hoidutakse eemale.” Mereajaloolane Bruno Pao on meenutanud, et kui Läti vabariik taasiseseisvus, oli neil seimis 26 kaugsõidukaptenit, vastupidiselt meie riigikogule, kus polnud ei siis ega ole ka praegu ühtegi nimekat meremeest. „Mind on alati huvitanud küsimus, kes me siis oleme, mererahvas või maarahvas? Kui riigijuhid peavad kõnesid, öeldakse paatosega, et oleme mereriik ja mererahvas. See on vaid poos. Tegudes pole tähtis ei oma kaubalaevastik ega vajadus noori meremeesteks kasvatada. Meie kaubalaevadest sõidavad praegu vaid kaks alust Eesti lipu all, kõik ülejäänud on maha müüdud või sõidavad teiste riikide lippude all.” Küsimusele selle kohta, kes eestlased siis Vello arvates on, saab kiiresti vastuse. „Näen Eestit ja eestlasi mitmeti – Saaremaa, Muhumaa ja Hiiumaa on mererahva Eesti; see, mis jääb Mandri-Eestisse, on maarahva Eesti ja Alutagusel on metsarahva Eesti. Seega on sellel väikesel rahval mitu kihti.” Ühtlasi peab Vello merd ja vett laiemalt eestlaste eksistentsi oluliseks kujundajaks. „Vesi on kujundanud meid selliseks, nagu me oleme, erinevaiks mägilastest ning lagedate steppide elanikest. Meie eluase siin mere kaldal, muistsete sõja- ja kaubateede tuultes on määranud ära meie väikese rahva arengu ning saatuse.” Veel missioonitundest ehk Lennusadamast 2001. aastal tunnustati härra Mässi tööd Valgetähe V klassi teenetemärgiga ja seda Lennart Meri ettepanekul. Selline tunnustus lisas tuult tiibasse ning viimastel aastatel on Mäss olnud seotud lisaks tavapärasele tööle ka Lennusadama muuseumi avamisega, nimelt kujundas ta vanemate veesõidukite ekspositsiooni ning peab seda noorte harimisel äärmiselt oluliseks. „Lennusadama kõige tähtsam roll on lastes kasvatada huvi merenduse vastu, kuid see on meil katastroofilisel kombel hääbumas ja ununemas. Kui lapsed ja noored käivad Lennusadamas ja on vaimustuses sellest, mida nad seal näevad, siis ehk aitab see Eestis merendust populariseerida.” Vanemaid paate on Eestis kahjuks väga vähe säilinud, ainult üksikuid ja põhjus on lihtne − Eestis on olnud kombeks vanad paadid jaanilõkkes ära põletada. Just seetõttu on erilise väärtusega üks Lennusadama vanimaid eksponaate, Maasilinna laev. „Maasilinna laevavrakk on Eesti päritolu ainus laev, mille me Saaremaal 1987. aastal merepõhjast välja kaevasime, üles tõstsime ja nüüd eksponeerime. See on harukordne laev ja sellist ehituskonstruktsiooni Läänemerel ei tunta. Laev ootas oma saatust Orissaares, Illiku laiu konserveerimishoones 22 aastat ja kui poleks tulnud Lennusadama muuseumi projekti, oleks see võinud sinna oma saatust ootama jäädagi. Seega oli selle konserveeritud muistse laeva saatus noatera peal ja teist korda sellise reha otsa enam astuda ei sooviks.” Viimasega viitab Vello Mäss aastatepikkusele teadmatusele ja rahastamisotsuse ootamisele, mis riiklikult olulise mälestise säilitamisega kahjuks omal ajal kaasnesid. Elust ja armastusest Kuulates lugusid suvedest merel ja vee all, tekib küsimus, kas sellist tööd pere kõrvalt üldse teha on võimalik. Tuleb välja, et täielikus teineteisemõistmises on kõik võimalik. „Minul on elus hästi läinud – sattusin allveearheoloogia rööbastele, kui olin inimesena juba välja kujunenud ja majanduslikud asjadki olid enam-vähem paigas. Siis sattusin õnneks kokku naisega, kes käis minuga koos vee all ja on korduvalt merelegi kaasa tulnud. Abikaasa Taimi on mind igati aidanud ja toetanud ja teeb seda tänapäevani.” Jutust selgub, et kõik, mida naine kodus lauale paneb, on otsekui Vello lemmiktoit ja ta kinnitab, et on seda valmis sööma kas või iga päev. „Selle koha pealt on mul olnud ja on kodune tugev toetus ja seljatagune. See ongi mulle andnud võimaluse pühenduda, seda tuleb ilmselt harva ette.” Tulevikuplaanidest Isiklikus plaanis on kapten Mässil kavas veel üks raamat lõpetada. Sellest rääkimine paneb härra kelmikalt muhelema, kuid teemat ta hetkel veel ei avalda. Tulevaste ekspeditsioonide ja oma elutöö jätkamise suhtes tal paraku optimismi ei jätku. „Hoidku jumal selle eest, et mingit laevavraki ülestõstmist ega konserveerimist enam ei tuleks.” Seejuures viitab ta Maasilinna laeva 22-aastasele kadalipule. „Enne on vaja väga palju raha, hulk teadmisi ja oskusi ning plaane selle kohta, mis laevast edasi saab. Selline ettevõtmine pole tänapäeval enam kaugeltki nii lihtne kui aastakümnete eest ja me ei saa selliseid asju omale lubada.” Raha on vaja nii kemikaalide, tehnika kui ka kogenud spetsialistide palkade jaoks. Kui materiaalseid ressursse veel leidub, siis spetsialistidega on lood kõige keerulisemad – merearheoloogi töö eeldab suurt huvi, teadmisi ajaloost ja allveetehnikast, praktilisi tuukrikogemusi ning kindlasti ka laevajuhipabereid – paraku selliseid universaalseid spetsialiste meil ei koolitata, nad peavad töö käigus välja kasvama. „Minu jaoks on valus teema see, et mul ei ole järeltulijat. Muuseumi tulevad vahel noored ajaloolased ja küsivad, kas saaksid tulla laevale kaasa. Ütlen, et võtame teid kahel käel vastu, kuid te peate enne tegema valiku, mida te sellelt elult tahate. Suvel ei saa te puhkust kunagi, sest suve tuleb kasutada meretööks, samas on palk tagasihoidlik. Seda kuuldes lähevad noortel meestel näod kurvaks ja nad ütlevad, et peavad perega nõu ja helistavad tagasi. Lähevad ära ja mitte keegi tagasi ei tule.” Järelkasvu küsimus on see, mis Vellot vaevab, kuna enda kogemusi pelgalt jutuga edasi anda ei saa – et teadmised viljakale pinnale langeksid, peavad mitmed praktilist laadi eeldused täidetud olema. Aga küllap ükskord ka sellele probleemile lahendus tuleb, nagu kõigile teistele senistele proovikividele Vello Mässi eluteel. Lõpetuseks Vello Mäss on entusiastlik ja inspireeriv iseõppija, kes on enda sõnutsi teinud endaga visa tööd. „Olen leidnud oma niši ja kuna seda ala pole Eestis varem viljeletud, on mul töös vabad käed ja olen olnud oma töö ja aja peremees. Olen oma elu elanud niimoodi, et võin üsna rahulikult tagasi vaadata.” Lõpetada on kohane tsitaadiga Vello Mässi raamatust „Muistsed laevad, iidsed paadid”: „Oleksin õnnelik, kui (pärast selle raamatuga tutvumist kas või natukenegi) kasvaks nende inimeste arv, kes maanteel sõites pilgu teelt kõrvale pööraksid, ja seal, vesist heinamaad katvas öises udus, muistse laeva valget purjekangast silmata võiksid.” Neist, kes näevad, võiks Vello Mässi hinnangul asja saada. VELLO MÄSS CV Sündinud 26. okt 1940 Tartus KOOLITEE •        1958-1962 Tallinna Kalanduse Tehnikumi laevajuhtimise eriall TÖÖKOHAD •        tüürimees külmutuslaevadel •        kapten Läänemere traallaevadel •        Kirovi kolhoosi laevastiku kapten ning peakapten •        1988. aastast alates Meremuuseumi allveearheoloogia osakonna juhataja AUTASUD •        2001 - Valgetähe V klassi orden •        1997 - Kaitseliidu III klassi Valgerist •        1997 -  Kaitseliidu Tallinna Sadama malevkonna teenetemärk •        2005 - Soome Mereväes teeninud Eestlaste Gildi juhatuse hõbeankru mälestusmärk •        2010 - Helsingi laevastikugildi mälestusrist   BRUNO PAO pikaajaline kolleeg ja Maasilinna allvee-ekspeditsiooni liige Meri lainetab ja seepärast peab meremees tasakaalukas olema. Vello oli pikalt kalatraaleri kapten. Sõita merd ja püüda samal ajal kala – see on kahekordselt ränk töö. Ühtlasi on ta ka järjekindel edasirühkija ning hea silmaga fotograaf, märkab esteetikat ja ilu. On allveefotosid saatnud ka ajakirjale Eesti Loodus ning avaldanud mitmeid huvitavaid raamatuid oma uurimustööst. Vellot iseloomustab kiire otsustamine, tal on alati silmad ees ja taga. Keerulises olukorras jätkub teda igale poole – välja löövad laevajuhi erilised omadused. Merel ei tohi kangestuda ega eksida ja seda Vello kunagi ei tee. Meenub üks lugu Maasilinna laevaga, mille ekspeditsioonil puhkes torm ja mida Vello koos valitud meestega päästma jäi. Kiiresti korraldas ta akvalangistide pered maale ja jäi oma tublide abilistega laevale merestiihia kätte. Keset tormi suutis ta leida vaikse lahesopi, kuhu tormi eest varjule jäi ja terve öö laeva säilimise nimel võitles. Hommikul raadioside taastus ja kui ta tervena hoitud laevaga Kuivastu sadamast leidsime, oli ta väsinud, aga õnnelik. Järgmisel päeval võis ekspeditsioon jätkuda. Leian, et meremehe kohta saab otsustada selle järgi, milline on tema laev − Vello laev on alati väga heas korras ning selle eest kannab ka Vello isiklikult hoolt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga