Mereandide valmistamine ja purjetamine on peakoka ametit pidava Heimar Kuuskleri kaks suurt kirge. Atlandi ookeanil seilates sai ta need kaks hobi omavahel edukalt ühendada.
Heimaril on põhimõte, et võõrsil reisides tuleb ära proovida võimalikult palju kohalikust mereannivalikust. Ta ei kohku tagasi ka siis, kui näeb eksootilist elukat esimest korda elus ning ei ole aimugi, mis nime see võiks kanda.
Mereannirikkuselt on kahtlemata kõige huvitavam senistest reisidest olnud kaks ja pool kuud kestnud purjeregatt ARC üle Atlandi ookeani katamaraani Sweet Janina pardal. „Alustasime Lõuna-Prantsusmaalt ning lõpetasime väikesel Kariibi mere saarel St Lucia,” räägib Heimar.
Reisil hoolitses Heimar meeskonnaliikmete kõhutäite eest ehk täitis katamaraani peakoka ülesandeid. „Enne uurisin läbi suurel hulgal kirjandust, ikka selleks, et teada saada, milliseid mereande põhjatu ookean peidab ning kuidas neid kõige edukamalt pardale saada,” kirjeldab Heimar põhjalikku eeltööd. Selleks tuli muretseda ka spetsiaalsed püügivahendid.
Kõige suuremad kalad, mida püüda õnnestus, olid meetripikkune mahi-mahi, ligi 11-kilone tuunikala ning barrakuuda. Kõige põnevamad olid lendkalad, kes ise sulpsti pardale hüppasid. „Olin öösel vahis ning järsku tundsin, et keegi paneb vastu vahtimist ning sekund hiljem sain vopsu vastu jalga,” meenutab Heimar.
Tegelikult ütlevad targad raamatud, et lendkala ei kõlba süüa. „Mina üritasin kogu reisi vältel müüte purustada ning teha kangekaelselt kõike vastupidi.” Hommik algas lendkala praadimisega ning toit maitses kogu meeskonnale. Saladus on tegelikult lihtne − kala tuleb lihtsalt enne päikesetõusu ära korjata ning väga kiiresti valmistada, sest 30–40-kraadise kuumuse käes kuivab lendkala vähene liha lihtsalt ära.
Kalapüügi ajal juhtus ka ootamatusi, nii näiteks jäi vahel landi otsa ka tundmatu hiidkala, mis sõna otseses mõttes tõmbas tamiilil landi otsast ära ning kadus tagasi meresügavikku. Nii tuli mitu korda katsetada, enne kui praadimiseks sobiva kala ookeanist kätte sai.
Unustamatu vaatepilt
Mis kokk ei külastaks kohalikku kalaturgu! „Olin St Lucia turul ainukene valge mees ning algul suhtuti minusse suure umbusuga. Kui selgitasin, et olen laevakokk, siis varsti juba näitasime üksteisele kalafileerimise nippe ning ostsin ka täiesti tundmatuid kalu, mida siis kohalike näpunäidete järgi hiljem valmistasin.”
Turuomanik viis Heimari suurde kaarhalli ning sealne vaatepilt on tal siiani elavalt silme ees! Hiiglaslik ruum, maast laeni täis suuri kirste, kus sees 300–500-kilosed kalad. Need kalad on veel kolm tundi tagasi elus olnud ning jõuavad näiteks Jaapani turule vähem kui 24 tunniga. Olgu mainitud, et turuomanik pidas Heimarit suure kruiisilaeva kokaks ning soovis tallegi ühe sellise hiigelkala müüa.
Värskus tähendab elamust
„Mereandide puhul on määravaks nende värskus,” rõhutab Heimar ning lisab: „Igal kalal on oma aeg ja koht.”
Atlandil seilates ei olnud midagi paremat kui võileib äsja püütud tuunikalaga, mis maitses veel ookeani järele ning mille tekstuur oli nagu sulavõil. „Äsja ookeanist püütud toore tuunikala tükid väikese soola ja pipraga koos külma pitsi viinaga. Midagi paremat ei oskagi ette kujutada,” ütleb Heimar. Ka paljunäinud meeskonnaliikmed harjusid luksusega, kolm-neli päeva külmikus seisnud kala tundus juba väga vanana. „Eestis värskemat kala poodidest ei saagi,” märgib Heimar vahele ning pärast reisi oldi kindlal veendumusel, et isegi Michelini tärniga pärjatud restoranist on raske sellist maitseelamust saada kui isepüütud ja kohe valmistatud tuunikalast.
Kui võõrsil saab kõhu täis süüa kalmaaridest, kaheksajalgadest, sinikarpidest ja tuunikalast, siis Eestis tuleks süüa kodumaiseid, siinsetest vetest püütud mereande. „Näiteks St Lucial ma suitsulesta ei oodanud, aga Eestis söön vanaisa juures alati suitsukala ja onu juures maal kuivatatud kala.”
Esikolmiku moodustavad Heimari jaoks kodumaised kalad. Ta soovitab kala süüa põhimõttel, et mida meri parasjagu pakub, seda paku ka toidulaual. Eestimaisest valikust on head siig, koha, ahven, lõhe ja angerjas.
Lisaks kodumaistele kaladele võib ka siinse mere äärest noppida n-ö „keelatud vilju” ehk kohalikku merikapsast, mis on ametlikult looduskaitse all. „Sellest on meri oma soolasusega mitu korda üle käinud ning sellel on mõnus värske mereline maitse,” teab Heimar, kas vahel mere ääres ikka lehe-paar ära sööb.