Läbilõige Eesti väikesaartest

Aastaid tagasi otsustas Tõnu Jürgenson läbi käia need Eestimaa saared, kuhu ametlikud mereteed ei vii ning kus püsiv inimasustus puudub. Selgus, et see ei ole sugugi kergesti saavutatav eesmärk.

Aastaid tagasi otsustas Tõnu Jürgenson läbi käia need Eestimaa saared, kuhu ametlikud mereteed ei vii ning kus püsiv inimasustus puudub. Selgus, et see ei ole sugugi kergesti saavutatav eesmärk. Eestit kui mereriiki on õnnistatud ligi pooleteise tuhande saare ja laiuga. Paljuski on see arv kõikuv, sest sõltuvalt tuultest ja vee tasemest on mõned laiud vahel vee all ja mõned muutuvad poolsaarteks. Tundub veidi utoopiline, et inimene suudaks need kõik läbi käia. Siiski tekkis idee hakata enda jaoks avastama saari, kuhu niisama hõlpsasti ligi ei pääse. Nii-öelda töö käigus selgus aga, et selline ülesanne ei olegi lihtsate killast. Mootorpaadi või mõne muu meresõiduks kõlbliku aluse rent ei ole odav − kütusekulud on tavaliselt sellised, et enamik Ameerikas toodetud V8 mootoriga sõiduautod tunduvad nende kõrval säästumasinad. Kajakisõit tundus järgmise mõistliku mõttena, aga kui olin selle imelise sõiduvahendiga kõik Kolga lahe saared läbi rännanud, sain aru, et see pole minu rida. Minu element on maa, aga madalal meres istuda ja lainel end loksutada lasta mulle lihtsalt ei meeldinud. Tunnistan ausalt, et ei tundnud end eriti julgelt ja turvaliselt. Samas kanuuga mööda jõgesid kulgeda meeldib väga. Pisikesi väikesaari avastades selgus tõsiasi, et paljude ümber on meres karid ja saareni pääsemine pole iga ilmaga võimalik. Kohalikud merekarud manitsesid saarele minnes rohkem provianti kaasa võtma, sest merel on ilm muutlik ja kui rannas paistab asi ilus, siis avamerel on tihtilugu ilm hoopis teine. Vabalt võib juhtuda, et saarele tuleb soovitust kauemaks jääda. Kõige markantsem lugu juhtunud kunagi Mohni saarel, kui abielupaar läinud süstaga saarele ja ühe plaanitud ööbimise asemel pidid jääma kolmeks nädalaks, sest torm ei andnud järele. Naine oli õnnistatud olekus. Loomulikult söödi saarevahil sahvrid, aidad ja salajased panipaigad tühjaks, lemmikloomast kõuts pääses napilt eluga ja saare rebane pole pidanud veel kunagi varem nii madalat profiili hoidma, kui selle hirmsa tagakiusamise ajal. Lõpuks kui maale saadi, siis kihutati otse sünnitusmajja. Merel või mere ääres võib näha nii ilusat ja üllatavat kui ka hirmutavat ja üllatavat. Olen näinud Ristna tipus olles vesipüksi, mis ulatus üht otsapidi merre ja teistpidi pilve. Samuti Rammu saarest kirde suunas vesipükse, mille kõrgus ületas viiekorruselise maja kõrguse. Väikesaartel käies tuleb arvestada asjaoluga, et vihmakindlad riided peavad kaasas olema ka siis, kui ilm on lihtsalt tuuline, aga sajutu. Korduvalt on juhtunud, et meresõit Pakrile, Osmussaare, Rammu või isegi Pedassaare vahel on tänu tuulele ja lainele reisijad paadis korralikult läbi leotanud. Väikesaarte külastust soovitaksin alustada saartest, kus on olemas laagripaigad. Avastamisretke avalöögiks sobivad hästi Kolga lahe saared ning Pedassaar. Ettearvamatu Pedassaar Pedassaar kuulub riigile ja tänu sellele ei ole seal liikumisega mingeid piiranguid. Saarel on ka metsamaja koos saunaga, mida saab rentida, ning lõkkekoht telkimise võimalusega. Saun on metsamajas tubli, kahjuks küll leilitama mahub korraga kolm paksu ja neli kõhna. Pedassaare üks suuremaid omapärasid on tema kõrgus merepinnast, mis on üle 13 meetri. Samuti on saare lõuna- ja põhjaosas üldjuhul ilm täiesti erinev. Vaatamata sellele, et saare rannajoon on ainult viis kilomeetrit, võib saarele ringi tehes kogeda nii meeletut palavust koos täieliku tuulevaikusega kui ka külma meretuult, mis teeb kahel jalal püsimise keeruliseks. Saarel võib kohata rebast, seega laagrist lahkudes riputage toidukott nööriga puu külge. Kellel veab, võib ka metskitsi silmata. Rohusi Lähedale jäävat Rohusi saart nimetan ma „kajaka sita saareks”, sest saart katab ühtlane linnusõnnikukiht. See saar on eraomandis, aga minu andmeil pole seal keegi liikumist piiranud. Saart iseloomustavad veel eriliselt kõverad ja väändunud männid, mille sarnaseid pole ma kusagil mujal kohanud. Saarele pikemalt jäämine on pehmelt öeldes ebameeldiv, sest saar haiseb vastikult tänu merelindude rohkusele. Kunagi telkisin seal korra ja see ei olnud just kõige meeldivam. Toona olid seal ka mõned metsikud lambad, kes nägid välja nagu Bob Marley. Koipse ja Rammu Rohusi lähedusse jääb Koipse. Muist saarest on eraomandis, muist riigi omandis. Liikuda võib seal vabalt, aga laagrisse jäämiseks tuleb leida sobiv koht, mis kohalikke suvitajaid ei häiriks. Muud midagi eriliselt isikupärast selle saare kohta ei oskagi öelda, kui et kena kohake, romantiline ja pisut igavavõitu. Edasi põhja poole liikudes jääb Rammu saar. Rammu meestel läks ka 1851. aastal rammu vaja, sest püüti kinni eksinud ja hukkunud küürvaal, mis veeti Tallinna näitamiseks, et raha teenida. Vaala ostis ära Peterburi Teaduste Akadeemia ja selle luustik on senini alles. Saar ise on suurepärane, kui tahaks pikemalt mere lähedal aega veeta, siis ideaalne koht kuni nädalaseks puhkuseks. Saarel on välja ehitatud laagripaik ja olemas kaev hea veega. Kindlasti soovitaksin seda kohta inimestele, kes tegelevad noorsootööga. Väga vahva paik selliste seikluslaagrite ja õuesõppetööde jaoks. Saarele pääsemiseks ja laagripaiga kasutamiseks tasuks võtta ühendust Salmistu sadama kapteni Märt Praksiga. Tema korraldab piirkonna meretransporti, seega saab kõigile Kolga lahe saartele. Targa mehena on tal nii mõndagi pajatada piirkonna ajaloo kohta ja uskuge mind, et elava entsüklopeedia seltskonnas istuda on äärmiselt nauditav. Hülged Vahekaril Kolga lahest välja jäävad sellised huvitavad saared nagu Lõuna-Malusi, Vahekari ja Põhja-Malusi. Nendele saartele pääsemine on tänu heitlikule merele ja karidele keeruline. Suurimaks väärtuseks on aga hülge lesila Vahekari juures, kus neid imelisi loomi võib ka keset suve kohata. Üldiselt võib hülgeid kohata kõigi Kolga lahe saarte juures, kui kannatlikult vee ääres mõnel suuremal rahnul istuda ja binokliga merd vaadelda. Hülgeid olen suvel korduvalt näinud ujumas isegi neist kõige lõunapoolsemal, Pedassaare põhjarannikul. Nii mõnigi on olnud üsna julge ja uudishimuliku pilguga mind vähem kui paarikümne meetri kauguselt vastu vahtinud. Kolga lahe saarte vahel on päris vahva seigelda meresüstaga. Vahemaad pole ühelt saarelt teisele jõudmiseks eriti pikad. Sellist süstamatka soovitaks kombineeritult jalgsi matkamisega. Jõudnud mõnele neist saartest, peatuge seal pikemalt ja uurige saar läbi, jalutage ring peale ja käige ka saare keskel. Omamoodi huvitav on olnud uurida ka ajuprahti, mis meri on randa toonud. Sealt võib leida kõike alates poolikutest alkoholipudelitest kuni arvutiteni. Paneb ikka imestama, mida kõike inimesed laevadelt merre ei heida. Kui nüüd Kolga lahest välja liikuda, siis mõne sõnaga tahaksin pajatada ka loode poole jäävatest saartest. Pakri saared ja Osmussaar Lugematuid kordi olen külastanud Pakri saari ja Osmussaart. Mõlemad kohad on võlunud oma kauni loodusega. Eriliselt meeldib mulle Väike-Pakri (mis tegelikult on hoopis suurem) pank. Selle panga teeb omanäoliseks tema lagunemine. Suured osad pangast, mis on ilmselt mahult sadu või tuhandeid kuupmeetreid, on pangast lahti tulnud ja kummuli vajunud. Panga peal jalutades võib näha uusi pragusid, mis ennustavad peatset suurejoonelist varingut. Langenud kivide all ja vahel on kõhedust tekitavad käigud, aga liikuda sellel laguneval pangal hüpates ühelt kivilt teisele on vägagi põnev. Kahjuks on muul kahe Pakri saare vahel halvas olukorras ja ühelt saarelt teisele pääsemine on üksjagu tülikas. Saartel leiab ohtralt mälestusi kunagisest Nõukogude armee tegevusest nii ehitiste, vana tehnika kui ka õppemürskude näol. Saarel elab ilves või pigem isegi mitu. Minul on teda õnnestunud kadakate vahel näha ja jälgida. Panga peal kõndides võib taas hülgeid silmata. Pakri saarte põhjavees leidus kunagi tulareemia pisikuid. Legendid väidavad, et see haigus põhjustas mingil määral ka punaarmee ridade hõrenemist. Isiklikult olen seda panga pragudest voolavat vett joonud ja kiidan selle maitse suurepäraseks. Kas ma ka tulareemia olen läbi põdenud, seda ei oska öelda. Sel juhul on mul ilmselt pikaajaline immuunsus garanteeritud. Et mitte riskida, on abi vee kuumutamisest 70 kraadini, sellist temperatuuri pisik üle ei ela. Pakri saartele minnes soovitan seal peatuda vähemalt kolm ööd. Siis on piisavalt aega saarte iluga tutvumiseks ning seltsielu nautimiseks õhtuse lõkke ääres. Osmussaart tahaksin kiita tänu tema esteetilisele ilule ning põnevusele, mida pakuvad maa-alused katakombid. Saare asukohta on juba möödunud sajanditel peetud strateegiliselt oluliseks. See, kelle kahur saarel oli, kontrollis, millised laevad merel liikusid. Veel praegugi võib ronida mööda kunagisi maa-aluseid ehitisi ühest käigust teise. Loomulikult pole see kõige ohutum, aga see on põnev. Valikud on teie teha. Saar võlub ka oma ilu poolest, mis peitub kadakates, värvilistes samblikes, käpalistes ja muudes taimedes. Kirdekaarde jääv pankrannik on äärmiselt omanäoline. Seal panga all on muide meres geoloogilised moodustised, mida rahvakeeli kutsutakse krokodillideks. Huvitavad on ka rahnud, mis on sattunud saarele kunagisest meteoori langemisest tingitud plahvatusest. Kraater ise asub saarest seitsme kilomeetri kaugusel meres ja seda kutsutakse Negrundi kraatriks. See on ka suurim Eesti meteoriidikraater, mille tekitas 535 miljonit aastat tagasi sinna langenud asteroid. Asteroid võis olla kilomeetrise läbimõõduga ja algselt võis kraatri sügavus olla isegi 500 meetrit. Aastal 1976 registreeriti Osmussaarel Eesti tugevaim maavärin, mis oli magnituudiga 4,75.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga